Rannarahva sünd

Kunagi oli mets oli puise mõttega rahvas
vaatas puude vahelt rannakive ja merd
mõtles väikesest suitsutarest
mõnusast muinasmajast kus kolde paistel
nosida suitsuliha ja küpsenaerist
võib-olla mõtles natuke kiviaedadest
lehmadest sigadest isegi leivaviljast
aga õhtuti kohises meri valjemini kui puud
aga koidikul kisasid merelinnud
hulga valjemini kui metsalinnud
meretuul keerutas puude vahele
salapäraseid lõhnu ja öösel
hiilgasid laiskade lainete kohal
eredad tähed ja ükskord oligi –
soojal hilissuvisel õhtul
tuli see puise mõttega rahvas
metsast rannale nuusutas kerget tuult
korjas kivide vahelt ja liiva pealt oksi
süütas tuled ja istus nende ümber
naerid ja suitsuliha ei maitsenud enam
sama hästi kui varem ja metsalaulud
lagedal rannal ei kõlanud sama hästi
kui puude vahel ja mõtted kippusid
lainete kohale eriti siis kui kaua vaadata
tule peegeldust merevees või jälgida
tähtede poole tiirlevaid sädemeid
vastu hommikut valjenev tuul
puhus hõõgvele viimased tukid
siis kui lahkuti rannast vaadati
enne metsa korduvalt tagasi
nähti päikest kerkimas merest
oldi kuulnud et vanad kuud on kusagil
maailma serva taga virnas kui käiakivid
mida öö läbi rannas viibinud meestel
tuleb peagi vaatama minna