Reede, 25. mai 2018

Maa loomise püha laulu ootamatu lõpp

Nõndaks, Maa loomise püha laul on tõlgitud. Selle lõpp võiks olla hoiatuseks meie üha rohkem tarbimisele häälestuvale ühiskonnale. Kui taevajumal Kwores on maa inimeste jaoks kõlblikuks muutnud ning vajalike ressurssidega varustanud, hakkavad inimkonna esivanemad (seitse ühest emast sündinud poega) neid valimatult hävitama. Ja saavad karistatud - kõige vanem vend muutub karuks, teised saavad kaela haigused.

Nüüd ühe ema sünnitatud seitse poega
lähevad tihedalt kasvavate puudega metsa,
leiavad sealt seitse põdralehma, seitse põdrapulli.
Salaja läbi puhmaste ligi hiilivad,
salaja läbi rohu ligi hiilivad.
Kõige vanem mees laseb vibu:
seitse põdralehma, seitse põdrapulli
ühe lastud noolega ta tabas.
Nad said sealt külluses pekki,
said sealt külluses rasva.
Toornahast veorihma tegid,
[saagi] roigastest jalastega kelgule laadisid,
oma ema, Kul'-Otõri tüdruku juurde tagasi jõudsid.
Pärast kaua elamist
või pärast vähe elamist
nad lähevad harvade-harvade puudega sohu,
lähevad hõreda-hõreda rohuga sohu,
leiavad sealt palju halli karvaga põhjapõdravasikaid.
Kõige vanem mees
salaja läbi puhmaste ligi hiilib,
salaja läbi rohu ligi hiilib.
Üks kord lastud noolega
palju halli karvaga põhjapõdravasikaid tabas.
Nad said sealt jälle külluses pekki,
said sealt jälle külluses rasva.
roigastest jalastega kelgule jälle laadisid,
oma ema, Kul'-Otõri tüdruku juurde vedasid.

*

Kaua elasid või vähe elasid,
ükskord ühe ema sünnitatud seitse poega
oma emale Kul'-Otõri tüdrukule ütlevad:
"Isake kuldne Kwores
söögiküllast surnud maad nimetas,
veeküllast surnud maad nimetas.
Seda söögiküllast, veeküllast surnud maad
me otsima läheme.
Meie tagasijõudmise ajaks
ühe suuga seitse katelt keeda.
[Siis] meie käed saavad puhata, meie jalad saavad puhata.“
Ühe ema sünnitatud seitse meest
lähevad surnud maad otsima.
Kaua käisid või vähe käisid,
harvade-harvade puudega maale välja jõudsid,
hõreda-hõreda rohuga maale välja jõudsid,
Jah-tumõni (Tumõni jõe) kaldale välja jõudsid.
Nad vaatasid Jah-tumõni poole:
raudrinnaga seitse kauri
kõik lainetel õõtsusid,
raudrinnaga seitse tuttpütti
kõik lainetel õõtsusid.
Kõige vanem mees ütleb:
„Ma ise hiilin läbi puhmaste ligi,
ma ise hiilin läbi rohu ligi,
[kuni] ma noolt pole lasknud, teie noolt ärge laske,
[kuni] ma vibu pole lasknud, teie vibu ärge laske!“
Ta hiilis läbi puhmaste ligemale,
hiilis läbi rohu ligemale.
Vaevalt pani vinna tõmmatud vibule noole:
sel ajal kõige noorema mehe
siidriide kahin kostis.
Raudrinnaga seitse kauri
ise rinnust veriseks tõmbusid,
raudrinnaga seitse tuttpütti
ise rinnust veriseks tõmbusid.
Verise rinnaga seitse kauri
kurejalgade paljudel jõgedel
kõikjale põgenesid,
verise rinnaga seitse tuttpütti
kurejalgade paljudel jõgedel
kõikjale põgenesid.
[Seni] haigusteta maa hõlma
nad viisid haigused,
[seni] tõbedeta maa hõlma
nad viisid tõved.
Kõige vanem mees riidleb:
„Kui ma ise oleksin lasknud,
need raudrinnaga seitse kauri,
raudrinnaga seitse tuttpütti
kevadise kalana vardasse
kõik oleksin ajanud,
sügisese kalana vardasse
kõik oleksin ajanud.
Nüüd nad haigusteta maa hõlma
haigused viisid,
tõbedeta maa hõlma
tõved viisid.“

*

Oma ema Kul'-Otõri tüdruku juurde
nad tagasi pöördusid.
Kaua läksid või vähe läksid,
jõudsid oma ema Kul'-Otõri tüdruku juurde koju.
Ühe suuga seitse katelt olid [keemise] lõpetanud.
Ühe ema sünnitatud seitse poega joovad.
Kaua jõid või vähe jõid, ei mina tea.
Kui nad olid üles ärganud,
kõige vanema mehe mõistus vereuduga kattus.
Oma tihedate silmadega silmalise rõngassärgi
puruks ta peksis,
iseenda jalgadele, iseenda kätele sülitas:
soolooma (= karu) karvane kasukas seal kasvas.
Seitsme noolega silmalise nooletupe
puruks ta peksis,
iseenda jalgadele, iseenda kätele sülitas:
soolooma viie küünega küünelised esijalad seal kasvasid,
soolooma viie küünega küünelised tagajalad seal kasvasid.
Hõbetuttidega tutilise mõõga
puruks ta peksis,
soolooma kümne hambaga hambuline suu seal kasvas.
Pimeda metsapadriku nurka ta edasi [elama] läks.

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 92-99.

Aga kuna tõlkimine edenes üllatavalt hästi, võtsin ette järgmise teksti - inimese loomise jutu. Se algab nõnda:

Meie ema Joli-Torum (Alumine Torum) elab kahe taeva, kahe kworesi vahel seitsmekeerulise raudköie otsas rippuvas linnas. Elab kaua või elab vähe, ükskord saabus maa asustamise ajastu. Ta vend Numi-Torum ütleb: „Sina, õde, lasku nüüd alumisele maale, on vaja luua inimese pikk ajastu, inimese igavene ajastu!“ Linna üleval hoidev seitsmekeeruline raudköis raiuti nüüd läbi, ema Joli-Torum laskus alla. Alla jõudmise ajal on see inimese poolt asustatav koorikuline maa üleni pime. Ta saadab kiiresti üleval käiva tiivulise Kalmi oma venna Numi-Torumi juurde üles sõnumit viima. Üleval käiv tiivuline Kalm jõudis üles, ütleb: „Ema Joli-Torum saadab sellise sõnumi: sinu nimetatud koorikulisele maale alla laskusin, kuidas ma nüüd inimese pika ajastu, inimese igavese ajastu loon, [kui] maa on üleni pime. Sa, vennake, pane päike särama, pane kuu kumama!“ Ta vend Numi-Torum pani [päikese] särama, pani kuu kumama, maa sai valgeks.

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 128-129.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar