Veel üks katkend, seekord uputuse laulust. See laul - 481 värssi ja proosavormis lõpp - on mul juba ära tõlgitud. Laulu alguses elab jumalik pere - isa kuldne Kwores, ema kuldne S'is', vend kuldne Otõr ja õde kuldne Kalteš - kenasti koos oma linnas ise tekkinud samblakünkal, ise tekkinud turbakünkal. Ühel päeval kaob kõigepealt isa, seejärel ema. Selgub, et ka nende seitsme taevalumise hobusega talli pole enam. Õde õpetab venda, et ta otsiks talliasemelt viletsat varsakest, kelle teised hobused kunagi ära tallasid. Vend Otõr (Maailma Vaatav Mees) lähebki.
Seitsme hobuse talli aseme juurde
läheb kuldne Otõr ja kaevab.
Pärast maa sisse sügava augu kaevamist
ta leiab selle varsa.
Kauasest maas lamamisest
ta on puusast kirju, abaluust kirju,
ta on just selline täkkvarss,
nüüd lebab ta üleni maapinnal.
Ta kandis surnud varsa koju.
Kuldne Kalteš, ta õde, võttis selle,
ühe poole pesi järveveega,
teise poole pesi obiveega,
äratas ta ellu.
Ta on just selline loom:
ühe poole sõõrmeaugust
purskab tulesädemeid,
teise poole sõõrmeaugust
purskab suitsu.
Kahel pool esijalgu on tiivad.
Ta on just selline loom:
abaluust kirju, puusast kirju
tiivuline hobune seisab.
Kuhu pöördub, kangelaste maa piires
ta oma kõrvadega kõike kuuleb,
[kui] kaks rohukõrt kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab,
[kui] kaks oksaraagu kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab.
Seitsme kellukesega kõlisev sadul
on hobusel seljas.
Nad mõlemad istuvad hobuse selga,
kahe taeva, kahe kworesi vahele
üles see tõusis.
Nende hõlmalise kasuka hõlmade
kokkutõmbamise [aja] jooksul
nad jõudsid võõraste inimeste kangelasilma,
sattusid võõraste inimeste vägilasilma.
Maailma Vaatava Mehe tiivulist hobust on sarnaselt ka mujal kirjeldatud. Mõnikord kasutatakse vormelit kuukirja, päikesekirja püha loom. Igal juhul saab surnud või poolelusast varsast lendav hobune, kelle sõõrmetest tuleb suitsu ja sädemeid. Oluline on ka seik, et laulus kasutatakse taevakorruste kohta sõna kwores, mis samas on ka taevajumala nimi.Ent Numi-Torum tähendab ju samuti ülemist taevast või ilma.
Kas nad läksid kaua või vähe,
ükskord all paistis:
nende võruna ringi käiv võru kujuline maa
on tulise veega kaetud,
pitsatised seitsme sülla kõrgused
tulekeeled lehvivad.
Jälle nad läksid kaua või vähe,
ükskord märkavad –
nüüd nende kuldsete esijalgadega püha loom
oma esijalgade otsad, tagajalgade otsad
püha tulise veega on päris ära kõrvetanud.
Kuldne Otõr võttis mütsi peast,
lasi oma patsid valla
ja nii läksid nad edasi.
Ükskord nad all märkavad –
on nii, et metsapuid pole jäänud,
isegi maast ei paista ühtki jälge.
Nii läksid nad ikka edasi.
Ükskord kuldne Otõr mõtleb:
„Kuidas maa niimoodi ilma inimesteta püsib?
Mingil kombel las inimene ilmub!“
Nüüd oma ema ja isa nende surnud maalt
ta nuttes kutsub:
„Kuldne Kwores isake, kuldne S'is', emake,
mismoodi ma ilma inimesteta elan?“
Kuldne Kalteš, ta õde, ütleb:
„Vennake! Mis juhtus, miks sa nutad?“
„Mina, õeke, nutan ju seepärast:
laiuvat püha maad
katab püha tuline vesi,
metsapuid pole sugugi jäänud,
inimesi pole sugugi jäänud,
mismoodi ma ilma ühegi inimeseta olen?“
Pärast pikki rännakuid, mille käigus Otõr külastab hanena lennates ka müütilist lõunamaad, jõuavad vend ja õde tagasi koju.
Ükskord, kui nad ettepoole vaatavad:
Heia! Ise tekkinud samblakünka linn,
ise tekkinud turbakünka linn
ju paistab!
Nad jõuavad linna, laskuvad alla,
õllesöögi, mesisöögi lauas
söövad, joovad.
Õde läheb välja
laseb patsid alla –
ühe suudmega seitse merd tõuseb.
ühe suudmega seitse jõge voolab,
kuldlehelisel, kuldokstega kasel
seitse kuldtiivalist, kuldsabalist
kägu istub,
seitse ööd nad laulavad,
seitse päeva nad laulavad.
Öine lust ei lõppe,
päevane lust ei lõppe.
Kui ta ühe käo pooleks rebib,
tuleb välja ema kuldne S'is'.
Nüüd ta koos kuldse S'is'i, nende emaga, tuppa läheb.
Siis läheb vend välja
laseb patsid alla:
ühe suudmega seitse merd tõuseb,
ühe suudmega seitse jõge voolab.
Seitsme jõe, seitsme mere põhjast
seitse kuldselgset põrnikat
välja tõuseb.
Kui ta ühe põrnika pooleks rebib,
tuleb välja isa kuldne Kwores.
Nüüd ta koos kuldse Kworesi, nende isaga, tuppa läheb.
Nad istuvad kuldjalgse laua taha,
õllesööki, mesisööki söövad, joovad.
Siis kuldne Kalteš, kuldne Otõr,
kuldne S'is', nende ema,
kuldne Kwores, nende isa,
heitsid kuldkaarega kaarehälli,
kinnitasid [selle külge] seitsmenarmalise hõbenööri
ja lasid ennast alumisele maale.
Seal nägid nad, et mets on pärast katastroofi uuesti kasvama hakanud ja uputusest pääsenud inimesed on juba palkidest maja ehitanud.
Siia juurde tasub panna lühike jutt, ikka samast Munkácsi kogumikust.
Püha põlev vesi
Meie isa Numi-Torum mõtleb Kul'-Otõrit ära tappa. Mõtleb maad, kus Kul'-Otõr elab, püha põleva veega pesta. Oma rahva jaoks teeb raudpaadi, inimeste jaoks teeb seitsmekihilise haavapuust parve, teeb sterletinahast seitsmekihilise katte. Pärast lõpetamist paneb oma rahva raudpaati, mansi poole rahva paneb haavapuust parvele tehtud sterletinahast seitsmekihilise katte alla. Nüüd Numi-Torum läks üles taevasse, lasi pilve püha põlevat vett [valla]. Põleva vee peale lasi elava Juuri, elava Sossõli. Kõikjal olev mäepuu, metsapuu igal pool täiesti ära hävines. Inimeste parve kuus kihti tules ära kulusid, üks kiht jäi alles. See, kes parvelt maha kukkus, sai surma, kes peal püsis, jäi ellu.
Püha põlev vesi ei tapnud Kul'-Otõrit. Sel ajal, kui Numi-Torum läks raudpaati tegema, läks ta Numi-Torumi naise juurde, ütleb: „Kuhu su mees jälle läks?“ Naine ütleb: „Kust mina seda tean?!“ Kul'-Otõr ütleb: „Sa jooda teda selle tünni sees oleva veega, ta jääb purju, pärast ütleb sulle, kus käis.“ Numi-Torum jõudis koju, jõi seda vett, jäi purju, ta naine küsis, ta rääkis naisele püha tulise vee tegemise mõttest. Kul'-Otõr puges salaja [naise] õmbluskasti sisse, pärast laaditi raudpaati, nii jäi ta püha põleva vee pinnale. Kuigi maa hävitati ära, ei tapetud Kul'-Otõrit. Sel kombel jäi ta ellu.
Kul'-Otõr on allilma kuradit meenutav allilma isand. Juur ja Sossõl on vaalast inspireeritud müütilised vee-elukad.
Seitsme hobuse talli aseme juurde
läheb kuldne Otõr ja kaevab.
Pärast maa sisse sügava augu kaevamist
ta leiab selle varsa.
Kauasest maas lamamisest
ta on puusast kirju, abaluust kirju,
ta on just selline täkkvarss,
nüüd lebab ta üleni maapinnal.
Ta kandis surnud varsa koju.
Kuldne Kalteš, ta õde, võttis selle,
ühe poole pesi järveveega,
teise poole pesi obiveega,
äratas ta ellu.
Ta on just selline loom:
ühe poole sõõrmeaugust
purskab tulesädemeid,
teise poole sõõrmeaugust
purskab suitsu.
Kahel pool esijalgu on tiivad.
Ta on just selline loom:
abaluust kirju, puusast kirju
tiivuline hobune seisab.
Kuhu pöördub, kangelaste maa piires
ta oma kõrvadega kõike kuuleb,
[kui] kaks rohukõrt kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab,
[kui] kaks oksaraagu kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab.
Seitsme kellukesega kõlisev sadul
on hobusel seljas.
Nad mõlemad istuvad hobuse selga,
kahe taeva, kahe kworesi vahele
üles see tõusis.
Nende hõlmalise kasuka hõlmade
kokkutõmbamise [aja] jooksul
nad jõudsid võõraste inimeste kangelasilma,
sattusid võõraste inimeste vägilasilma.
Maailma Vaatava Mehe tiivulist hobust on sarnaselt ka mujal kirjeldatud. Mõnikord kasutatakse vormelit kuukirja, päikesekirja püha loom. Igal juhul saab surnud või poolelusast varsast lendav hobune, kelle sõõrmetest tuleb suitsu ja sädemeid. Oluline on ka seik, et laulus kasutatakse taevakorruste kohta sõna kwores, mis samas on ka taevajumala nimi.Ent Numi-Torum tähendab ju samuti ülemist taevast või ilma.
Kas nad läksid kaua või vähe,
ükskord all paistis:
nende võruna ringi käiv võru kujuline maa
on tulise veega kaetud,
pitsatised seitsme sülla kõrgused
tulekeeled lehvivad.
Jälle nad läksid kaua või vähe,
ükskord märkavad –
nüüd nende kuldsete esijalgadega püha loom
oma esijalgade otsad, tagajalgade otsad
püha tulise veega on päris ära kõrvetanud.
Kuldne Otõr võttis mütsi peast,
lasi oma patsid valla
ja nii läksid nad edasi.
Ükskord nad all märkavad –
on nii, et metsapuid pole jäänud,
isegi maast ei paista ühtki jälge.
Nii läksid nad ikka edasi.
Ükskord kuldne Otõr mõtleb:
„Kuidas maa niimoodi ilma inimesteta püsib?
Mingil kombel las inimene ilmub!“
Nüüd oma ema ja isa nende surnud maalt
ta nuttes kutsub:
„Kuldne Kwores isake, kuldne S'is', emake,
mismoodi ma ilma inimesteta elan?“
Kuldne Kalteš, ta õde, ütleb:
„Vennake! Mis juhtus, miks sa nutad?“
„Mina, õeke, nutan ju seepärast:
laiuvat püha maad
katab püha tuline vesi,
metsapuid pole sugugi jäänud,
inimesi pole sugugi jäänud,
mismoodi ma ilma ühegi inimeseta olen?“
Pärast pikki rännakuid, mille käigus Otõr külastab hanena lennates ka müütilist lõunamaad, jõuavad vend ja õde tagasi koju.
Ükskord, kui nad ettepoole vaatavad:
Heia! Ise tekkinud samblakünka linn,
ise tekkinud turbakünka linn
ju paistab!
Nad jõuavad linna, laskuvad alla,
õllesöögi, mesisöögi lauas
söövad, joovad.
Õde läheb välja
laseb patsid alla –
ühe suudmega seitse merd tõuseb.
ühe suudmega seitse jõge voolab,
kuldlehelisel, kuldokstega kasel
seitse kuldtiivalist, kuldsabalist
kägu istub,
seitse ööd nad laulavad,
seitse päeva nad laulavad.
Öine lust ei lõppe,
päevane lust ei lõppe.
Kui ta ühe käo pooleks rebib,
tuleb välja ema kuldne S'is'.
Nüüd ta koos kuldse S'is'i, nende emaga, tuppa läheb.
Siis läheb vend välja
laseb patsid alla:
ühe suudmega seitse merd tõuseb,
ühe suudmega seitse jõge voolab.
Seitsme jõe, seitsme mere põhjast
seitse kuldselgset põrnikat
välja tõuseb.
Kui ta ühe põrnika pooleks rebib,
tuleb välja isa kuldne Kwores.
Nüüd ta koos kuldse Kworesi, nende isaga, tuppa läheb.
Nad istuvad kuldjalgse laua taha,
õllesööki, mesisööki söövad, joovad.
Siis kuldne Kalteš, kuldne Otõr,
kuldne S'is', nende ema,
kuldne Kwores, nende isa,
heitsid kuldkaarega kaarehälli,
kinnitasid [selle külge] seitsmenarmalise hõbenööri
ja lasid ennast alumisele maale.
Seal nägid nad, et mets on pärast katastroofi uuesti kasvama hakanud ja uputusest pääsenud inimesed on juba palkidest maja ehitanud.
Siia juurde tasub panna lühike jutt, ikka samast Munkácsi kogumikust.
Püha põlev vesi
Meie isa Numi-Torum mõtleb Kul'-Otõrit ära tappa. Mõtleb maad, kus Kul'-Otõr elab, püha põleva veega pesta. Oma rahva jaoks teeb raudpaadi, inimeste jaoks teeb seitsmekihilise haavapuust parve, teeb sterletinahast seitsmekihilise katte. Pärast lõpetamist paneb oma rahva raudpaati, mansi poole rahva paneb haavapuust parvele tehtud sterletinahast seitsmekihilise katte alla. Nüüd Numi-Torum läks üles taevasse, lasi pilve püha põlevat vett [valla]. Põleva vee peale lasi elava Juuri, elava Sossõli. Kõikjal olev mäepuu, metsapuu igal pool täiesti ära hävines. Inimeste parve kuus kihti tules ära kulusid, üks kiht jäi alles. See, kes parvelt maha kukkus, sai surma, kes peal püsis, jäi ellu.
Püha põlev vesi ei tapnud Kul'-Otõrit. Sel ajal, kui Numi-Torum läks raudpaati tegema, läks ta Numi-Torumi naise juurde, ütleb: „Kuhu su mees jälle läks?“ Naine ütleb: „Kust mina seda tean?!“ Kul'-Otõr ütleb: „Sa jooda teda selle tünni sees oleva veega, ta jääb purju, pärast ütleb sulle, kus käis.“ Numi-Torum jõudis koju, jõi seda vett, jäi purju, ta naine küsis, ta rääkis naisele püha tulise vee tegemise mõttest. Kul'-Otõr puges salaja [naise] õmbluskasti sisse, pärast laaditi raudpaati, nii jäi ta püha põleva vee pinnale. Kuigi maa hävitati ära, ei tapetud Kul'-Otõrit. Sel kombel jäi ta ellu.
Kul'-Otõr on allilma kuradit meenutav allilma isand. Juur ja Sossõl on vaalast inspireeritud müütilised vee-elukad.
See on ilmselt see sama hobune, kellega maailmavaatav mees pärast pool ilma läbi lõidab ja kelle sõna ta sageli kuulata ei suuda. Näiteks kui hobune ütleb talle, et vaadaku ette, et puude vahele kinni ei jää, siis vehib ta kätega ja ta õde peab tulema ta kaskede, olid need vist, vahelt välja päästma. Pärast on selle sama hobuse ninas veel vajaduse korral kõrts ja muud vajalikud mugavused. Vähemalt ühes ungari tõlkes see nii oli. Aga kehva hobuse motiiv esineb muinasjuttudes ilmselt üle stepirahvaste, sest ungari muinasjuttudes esinev nõiahobune ehk táltosló on päris sageli alguses see kõige kehvem hobune. Nii mõneski variandis kannatab ta ise üsna hästi kuuma, näiteks lugudes kus kuningas käseb hobuse seljas sõitval mehel piimavanni võtta ning laseb piima keema ajada, hobune tõmbab piimast kuumuse omale ninna ning pärast kui kuningas vanni läheb, hingab selle samas piima tagasi. Huvitav on siinkohal see, et lendaval hobusel mütoloogias nii oluline koht on, kui samas läänepool kipub ta pigem muinasjuttude tegelane olema. Teine omapärane nähe on see, et mansi lugudes tundub TaarõgPeesnimalasov sageli koguni rumal või ehk pigem kogenematu olema nagu seda on sageli ka muinasjutukangelastega siinpool ungaris, kus peamised probleemid tekivad hobuse õpetusest üle astumisest. Küll korjatakse maast üles kõik mis nähakse või tehakse juttu ebasobivate inimestega.
VastaKustutaSelles pühas jutus, mille kogus Munkácsi, on küll haavad, mitte kased. Ja Tarõg Pees Nimala Sov ei vehi kätega, vaid mõtetega, hm, see tähendab, hakkab kartma ja liiga palju mõtlema. Puud ise, neid on 30, liiguvad kokku ja lahku nii, et nende vahelt läbi ei pääse. Ja päästjaks on vanaema, kes puud hävitab, öeldes: "Kui kunagi inimese pikk ajastu, inimese igavene ajastu kätte jõuab, siis milline inimene siit läbi pääseb?" Nii et oma tegevusega, mis võib küll kohmakas või rumal olla, muudab Tarõg Pees Nimala Sov maailma inimesele sobivamaks. Aga kõrts ja pood on hobuse ninas vastavalt vajadusele küll. Ja sageli on häda just kangelase mõtlemises:
KustutaNiimoodi sõites laskus hobune ükskord alla. Allalaskumise paigas on maja ja ait. Hobune ütleb: "Roni maha, mine võta Pardininaga Eide tütar kinni. Ta ema jäi just magama." Kui ta astus tasa sinnapoole, ütleb hobune: "Ära mine, tule siia! Sa mõtled ju igasugu tühjast-tähjast, eit ärkab üles ja meil on ots. Sisene mu ninasõõrme auku, seal on kõrts. Joo selles kõrtsis kolm topsi!"