Pühapäev, 26. aprill 2020

Isolatsioonist 2

26. aprill. Veel üks isolatsiooni prohvet on rääkinud. Jaan Kaplinski Edasis: „Maailmas, vaatamata viiruse karmile hoiatusele, jätkuvad jaburad geopoliitilised mängud, jätkub võidurelvastumine, NATO kasvatamine, vaenlase kuju loomine ja viimistlemine. NATO peasekretär Stoltenberg räägib Hiina, Vene ja muudest ohtudest, nagu oleks tõesti otsustav vahe sellel, kuidas elatakse Hiinas, Venemaal, Euroopas või Ameerikas. Selle vahe suureks puhumisel on vaid üks põhieesmärk: aidata majandusel, sh sõjatööstusel, kasvada, haarata rohkem inimesi sõjamängudesse, jätkata business as usual.“ Ja veidi allpool, artiklit kokku võttes: „Vähe sellest, et peame progressi pidurdama, peame mõnelegi protsessile andma tagasikäigu, õppima kulutama vähem ressursse, õppima kasvatama ise endale osa toitu, saagima käsisaega, raiuma puid kirvega, pidama loomi. Elama mõnel määral nii, nagu elati nõuka-ajal, kui auto oli luksusasi, metsas ei tegutsenud harvesterid, värsket piima ja mune sai maalt naabri käest, kui endal polnud.“ Et siis nõuka aeg on see ideaal, mille poole püüelda, avatud maailm aga kuritegelik ja hukatusse viiv ja reisimine kõige suurem surmapatt ühes lastesaamisega: „Peame ümber hindama oma ideaalid ja ka õigused, ka inimõigused. Ei Jumal ega loodus ole meile annud õigust hävitada planeeti oma õiguste nimel. Kui süveneda Piiblisse, siis Jumal andis inimesele planeedi valitseda, mitte oma tahtmiste järgi ümber kujundada, ekspluateerida, laastada. Saada nii palju lapsi, kui tahame, reisida ja osta uusi asju, nii palju kui tahame.“ Mu meelest on just üks esimesi käske Piiblis, mille jumal inimestele andis: „Tehke sugu ja saagu teid palju.“ Laste arvu piiramisest sääl juttu pole.

Aga jah, üks tee ökokatastroofi vältimiseks oleks loobumine ülemaailmsest majandusest. See tooks umbes kümne aasta pärast kaasa nutiseadmete, arvutite ja muu elektroonika kodudest kadumise, päikese- ja tuuleenergia tootmise lõpu, sest poleks vajalikke osi seadmete remondiks või väljavahetamiseks. Pole mõeldav, et iga mees või kogukond hakkab kodus protsessoreid või isegi kondensaatoreid tootma. Selleks pole lihtsalt vajalikke ressursse. Internet kaoks, kaasaegne side tavainimeste jaoks samuti. Valitsused, sõjandus ja eriteenistused peaksid ehk kauem vastu. See ongi asja kurbloolisus, et me tegelikult ei saa pöörduda tagasi hõimude või killustunud riikide aegse sõjaökoloogia juurde, mis ju tegelikult oli üsna mõjuvalt keskkonda säästev, sest ressursse kulutati suhteliselt vähe väärtusi pidevalt jõuga ümber jagades ja rahvastiku juurdekasvu sõdadega piirates. Kardan, et võimu juures olijad on valmis loobuma kõigest peale tänaseks leiutatud relvade, need aga ei võimalda eriti keskkonnahoidlikku sõda.

Vanaviisi põllumajandusega on ka keeruline lugu. Olen ennegi kuulnud ja lugenud mõtteavaldusi, mis kuulutavad vaata et inimõiguseks naabri või suvalise külanaise käest munade ja piima saamise. Milline idüll – linnasaks sõidab maale, peab auto suvalise maja juures kinni ja saab esimese küsimise peale kaevust võetud külma piima. Aga kus on need inimesed, kes praegu loomi peavad? Kui paljud oleksid seda valmis tegema tulevikus? Tuletage meelde seda taga nutetavat nõuka aega. Siis toimus eraviisiline loomapidamine suurmajandite kõrval, mitte polnud põhiline rahva piima, liha ja munadega varustamise viis. Pole mõtet unistada tuhandetest lehma ja kanu pidavatest tädi Maalidest, kes kogu rahva ära toidavad. Pealegi levib järjest rohkem mõtteviis, et inimesel pole õigust loomi ekspluateerida. Võib-olla kuulub see ainult heaoluühiskonna juurde ja ununeb siis, kui nälja-taat uksele koputab. Igal juhul on selge, et praegune põllumajanduslik tootmine pole võimalik ilma globaalse majanduseta. Puid võid kirvega raiuda ja tükeldada käsisaega, aga põldu esivanemate kombel nii harida, et see võimaldaks sajad tuhanded linnainimesed ära toita, pole võimalik muul moel, kui linnasid maha jättes, et igaüks kasvataks ise kõik selle, mida ta elus püsimiseks vajab. Sellist teed ei võta inimkond ette muidu, kui surmahäda korral, pärast suurt katastroofi. Kas jääme siis seda ootama?

Äkki oleks mõtet proovida toetuda just globaalsele majandusele, üleilmsele teadusele? Proovida pöörata praegused vead voorusteks? Kui suudetakse toota järjest uusi ja paremaid nutiseadmeid ja muid vidinaid, saadakse kindlasti hakkama ka pikema kasutuseaga toodete valmistamisega. Väärtustada tuleks mitte uudsust ja kvantitatiivseid näitajaid (töötakt, pikslite arv jne), vaid praktilisust ja kestvust. Moodi peaks minema mitte ainult rõivaste, vaid ka elektroonika ja muude seadmete taaskasutus. Koos sellega ka remont. Et ei peaks mõne pisivea pärast uut asja ostma. Remonditeenuse võiks teha hästi kättesaadavaks ja mugavaks. See on palju lihtsam, kui linnaelanike maale asustamine. Teaduspõhine tootmine kõikjal, ka üleilmses põllumajanduses. Ja mitte üksnes tootmine, vaid ka selle planeerimine. Et ei tekkiks monokultuurseid tervet maailma varustavaid piirkondi. Arvan, et väljapääs oleks veelgi suuremas üleilmastumises ja ühises töös, mitte ajalooratta tagasipööramises, mis meil tõenäoliselt ei õnnestuks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar