28. aprill. Tsiteerin veel Kaplinskit: „Paavst Franciscus on oma öko-entsüklikas “Laudato si” karmilt hoiatanud meid maailma laastamise eest. Tegelikult ongi praeguse kriisi põhjused ökoloogilised, on selles, et meie, inimesed, oleme hoolimatult, oma kitsaste ja vahel lihtsalt rumalate tahtmiste järgi joostes ignoreerinud looduse, meie koduplaneedi seadusi. Mis on olulises osas ka jumalikud seadused – sellele on väga veenvalt osutanud Franciscus. Võib öelda, et oleme ökonoomika~ökonoomia nimel unustanud ökoloogia. Ja nüüd tuletab ökoloogia end ise meelde. Nii kliimamuutuse kui epideemiate kaudu, mis on otse looduse tasakaalu rikkumise tulemus. Pandeemia üks põhjus on, nagu ütlevad teadlased, selles, et oleme tunginud liiga lähedale teistele liikidele, puutume nendega liiga tihedalt kokku, sööme metsaloomi, peame neid lemmikutena jne. Teine põhjus on tsivilisatsiooni globaalne haare, see, et kõik inimesed planeedil puutuvad otse või kaude kõigi teistega kokku.“ (J. Kaplinski. Esimene tõsine hoiatus. Edasi 24. 04. 2020).
Ilusti kirjutatud, kuid kas tõesti on pandeemiad ja epideemiad alles nüüd tekkinud, nagu jääb mulje sellest kirjutisest. Et inimesed on ülbeks läinud, hakanud ignoreerima looduse ja jumala seadusi, seetõttu saavad nüüd haigustega nuheldud. Üleilmastumise Paabeli torn aga suurendab jumalikku raevu.
Dies irae, dies illa solvet saeclum in favilla,
Teste David cum Sybilla,
Quantus tremor est futurus,
Quando Judex est venturus,
Cuncta stricte discussurus.
Eks ole tuttav motiiv juba ammustest aegadest. Ent kui vaatame asja pikemas perspektiivis, on ilmne, et viiruste põhjustatud epideemiad algasid siis, kui muutus inimeste käitumine neoliitilise revolutsiooni ajal umbes 12 000 aastat tagasi ja maaharimine ühelt poolt sundis, teiselt poolt aga võimaldas rahval elada tihedamini asustatud kogukondades. See võimaldas ka haigustel kiiremini levida ja muutuda epideemilisteks. Nii väidab Vikipeedia. Üks vanemaid inimkonda kiusavaid viirushaigusi võib olla herpes. Lisaks sellele ja veel mõnele juba taltunud viirushaigusele tundis antiikmaailm kindlasti lastehalvatust, rõugeid ja leetreid. Ka gripp on tõenäoliselt iidvana haigus, võimalik, et esimene selle suurem puhang oli Hiina aladel juba 8000 aastat tagasi. Igatahes on gripi sümptomeid kirjeldanud Hippokrates. Oletatavasti oli gripp ka see haigus, mis hävitas 1493. aastal vahetult pärast Kolumbuse saabumist kogu Antillide pärismaise elanikkonna. Esimene kindel gripi pandeemia on dateeritud aastaga 1510.
Lisaks viirushaigustele hakkasid maid ja rahvaid laastama bakterite põhjustatud katkupandeemiad. Neist esimene, Justinianuse katk 541 – 544, aitas oletatavasti kaasa Rooma riigi hävingule. Järgnesid keskaegne must surm 1347–1352, suur katk 1665 – 1666, katk Põhjasõja ajal 1708 – 1712. Lisaks lokaalsemad puhangud, näiteks katk Tallinnas 1571, Itaalia katk 1629 – 1631.
Kindlasti oli ka ürginimestel nakkushaigusi, kuid need külvasid surma vaid väikeste asurkondade piires ega saanud kujuneda väga laialdasteks. Samas näitab Siberi rahvaste hulgast kogutud rõugete teemaline folkloor, et nakkuse eest polnud kaitstud ka väga hõredasti asustatud piirkonnad. Seega, kui panna kokku teadmised nakkushaiguste levikust läbi aegade ja tõlgendada neid Kaplinski vaimus, siis on järeldus lihtne – nii loodusseadused kui jumalik tahe olid inimese määranud elama ürgkogukonna küti ja korilasena. Karjakasvatus aitas loomadel levivatel viirustel ja bakteritel ületada liikide vahelisi piire ja jõuda viimaks ka inimesteni, põlluharimine tõi kaasa kõigepealt taimehaiguste hüppelise kasvu, asustuse tihenedes ja linnade kasvades aga tekkisid soodsad tingimused nakkushaiguste ulatuslikuks levikuks, millele aitasid kaasa sõjakäigud ja kaubareisid.
Mis siis nüüd – kas tagasi koopasse? Kas oleme aastatuhandeid olnud valel teel, esitanud juba esimesi loomi kodustades häbematu väljakutse nii ökoloogiale kui jumala tahtele? Kunagi kirjutasin seoses uusšamanismiga ka õnneliku metslase ideaalist: „Kui mõned XX sajandi esimese poole mõtlejad projitseerisid oma paganlusega seotud ettekujutuste taustale kõigist ühiskonna poolt seatud tõketest vaba inimvaimu, kelle tegevust ei saa mõõta tavainimeste jaoks kehtiva mõõdupuuga, jõulise õpetaja (nt. Zarathustra), kes kõike väikekodanlikku vihates on võimeline valla päästma hävitavad jõud, et inimkonda kannatuste ja surma läbi uueks luua, siis sõdadejärgne purustustest tüdinud aeg vajas uut müüti. Selleks sai vana, paljudes usundites ühel või teisel kujul esinenud ettekujutus sellest, et kunagi elas inimene looduse ja liigikaaslastega harmoonilises ühenduses, austades loodusest endast lähtuvaid vägesid ning mõjutades neid mitmesuguste riitustega. Võib-olla kujundas uut suhtumist lisaks läbielatud sõjakoledustele ka antropoloogide-etnograafide poolt elustatud ettekujutus nn. õnnelikest metslastest.“ (A. Lintrop. Šamanism ja internet. http://www.folklore.ee/pubte/meedia/shamanism.html).
Näib, et õnneliku metslase kujutelm tõuseb seoses koroonapandeemiaga taas tuhast. Kui nüüd tõlgendada viirust (mitte käesoleva pandeemia oma, vaid igasugust) kui puhast geneetilist informatsiooni, rakkude hävingukoodi, siis tekib tõesti küsimus, kes on selle kõige taga ning mida ta tahab sellise info levitamisega saavutada. Kui aga võtta viirust kui rakulise elu eelset, kuid selle tekkimiseks vajalikku astet, siis tuleb lihtsalt leppida sellega, et meie kõrval eksisteerivad ka väga vanad ja meie mõistes elule eelnevad vormid, mis paraku võivad meid kahjustada ilma igasuguse tagamõtte või kellegi kurjade plaanideta. Õnnelikuks metslaseks pole meil võimalik hakata mitte mingil juhul, sest sellist tegelast pole reaalselt mitte kunagi eksisteerinud. Jääb üle püüd õnnelikuma inimese poole.
Ilusti kirjutatud, kuid kas tõesti on pandeemiad ja epideemiad alles nüüd tekkinud, nagu jääb mulje sellest kirjutisest. Et inimesed on ülbeks läinud, hakanud ignoreerima looduse ja jumala seadusi, seetõttu saavad nüüd haigustega nuheldud. Üleilmastumise Paabeli torn aga suurendab jumalikku raevu.
Dies irae, dies illa solvet saeclum in favilla,
Teste David cum Sybilla,
Quantus tremor est futurus,
Quando Judex est venturus,
Cuncta stricte discussurus.
Eks ole tuttav motiiv juba ammustest aegadest. Ent kui vaatame asja pikemas perspektiivis, on ilmne, et viiruste põhjustatud epideemiad algasid siis, kui muutus inimeste käitumine neoliitilise revolutsiooni ajal umbes 12 000 aastat tagasi ja maaharimine ühelt poolt sundis, teiselt poolt aga võimaldas rahval elada tihedamini asustatud kogukondades. See võimaldas ka haigustel kiiremini levida ja muutuda epideemilisteks. Nii väidab Vikipeedia. Üks vanemaid inimkonda kiusavaid viirushaigusi võib olla herpes. Lisaks sellele ja veel mõnele juba taltunud viirushaigusele tundis antiikmaailm kindlasti lastehalvatust, rõugeid ja leetreid. Ka gripp on tõenäoliselt iidvana haigus, võimalik, et esimene selle suurem puhang oli Hiina aladel juba 8000 aastat tagasi. Igatahes on gripi sümptomeid kirjeldanud Hippokrates. Oletatavasti oli gripp ka see haigus, mis hävitas 1493. aastal vahetult pärast Kolumbuse saabumist kogu Antillide pärismaise elanikkonna. Esimene kindel gripi pandeemia on dateeritud aastaga 1510.
Lisaks viirushaigustele hakkasid maid ja rahvaid laastama bakterite põhjustatud katkupandeemiad. Neist esimene, Justinianuse katk 541 – 544, aitas oletatavasti kaasa Rooma riigi hävingule. Järgnesid keskaegne must surm 1347–1352, suur katk 1665 – 1666, katk Põhjasõja ajal 1708 – 1712. Lisaks lokaalsemad puhangud, näiteks katk Tallinnas 1571, Itaalia katk 1629 – 1631.
Kindlasti oli ka ürginimestel nakkushaigusi, kuid need külvasid surma vaid väikeste asurkondade piires ega saanud kujuneda väga laialdasteks. Samas näitab Siberi rahvaste hulgast kogutud rõugete teemaline folkloor, et nakkuse eest polnud kaitstud ka väga hõredasti asustatud piirkonnad. Seega, kui panna kokku teadmised nakkushaiguste levikust läbi aegade ja tõlgendada neid Kaplinski vaimus, siis on järeldus lihtne – nii loodusseadused kui jumalik tahe olid inimese määranud elama ürgkogukonna küti ja korilasena. Karjakasvatus aitas loomadel levivatel viirustel ja bakteritel ületada liikide vahelisi piire ja jõuda viimaks ka inimesteni, põlluharimine tõi kaasa kõigepealt taimehaiguste hüppelise kasvu, asustuse tihenedes ja linnade kasvades aga tekkisid soodsad tingimused nakkushaiguste ulatuslikuks levikuks, millele aitasid kaasa sõjakäigud ja kaubareisid.
Mis siis nüüd – kas tagasi koopasse? Kas oleme aastatuhandeid olnud valel teel, esitanud juba esimesi loomi kodustades häbematu väljakutse nii ökoloogiale kui jumala tahtele? Kunagi kirjutasin seoses uusšamanismiga ka õnneliku metslase ideaalist: „Kui mõned XX sajandi esimese poole mõtlejad projitseerisid oma paganlusega seotud ettekujutuste taustale kõigist ühiskonna poolt seatud tõketest vaba inimvaimu, kelle tegevust ei saa mõõta tavainimeste jaoks kehtiva mõõdupuuga, jõulise õpetaja (nt. Zarathustra), kes kõike väikekodanlikku vihates on võimeline valla päästma hävitavad jõud, et inimkonda kannatuste ja surma läbi uueks luua, siis sõdadejärgne purustustest tüdinud aeg vajas uut müüti. Selleks sai vana, paljudes usundites ühel või teisel kujul esinenud ettekujutus sellest, et kunagi elas inimene looduse ja liigikaaslastega harmoonilises ühenduses, austades loodusest endast lähtuvaid vägesid ning mõjutades neid mitmesuguste riitustega. Võib-olla kujundas uut suhtumist lisaks läbielatud sõjakoledustele ka antropoloogide-etnograafide poolt elustatud ettekujutus nn. õnnelikest metslastest.“ (A. Lintrop. Šamanism ja internet. http://www.folklore.ee/pubte/meedia/shamanism.html).
Näib, et õnneliku metslase kujutelm tõuseb seoses koroonapandeemiaga taas tuhast. Kui nüüd tõlgendada viirust (mitte käesoleva pandeemia oma, vaid igasugust) kui puhast geneetilist informatsiooni, rakkude hävingukoodi, siis tekib tõesti küsimus, kes on selle kõige taga ning mida ta tahab sellise info levitamisega saavutada. Kui aga võtta viirust kui rakulise elu eelset, kuid selle tekkimiseks vajalikku astet, siis tuleb lihtsalt leppida sellega, et meie kõrval eksisteerivad ka väga vanad ja meie mõistes elule eelnevad vormid, mis paraku võivad meid kahjustada ilma igasuguse tagamõtte või kellegi kurjade plaanideta. Õnnelikuks metslaseks pole meil võimalik hakata mitte mingil juhul, sest sellist tegelast pole reaalselt mitte kunagi eksisteerinud. Jääb üle püüd õnnelikuma inimese poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar