Teisipäev, 5. mai 2020

Kirjandusmuuseumi direktori konkursist

5. mai. Tuleb taas blogi ja Facebook appi kutsuda, sest kuidagi ei saa aru, miks on direktori valimised ühes Eesti teadusasutuses nii salajased, et isegi selle asutuse töötajad ei tohi teada, kes kandideerib. Jutt muidugi taas Eesti Kirjandusmuuseumist. Personalijuht andis aprilli lõpus teada: „Oluline on meeles pidada, et enne direktori väljavalimist ehk enne seda, kui minister kinnitab teaduspoliitika komisjoni otsuse, ei ole meil õigust kandidaatide nimesid ega muud infot levitada ka mitte majas sees, aga kui kandidaadid soovivad ajakirjanduses ise omal algatusel oma programmidest rääkida, siis peavad nad eelnevalt selle kooskõlastama HTM-i personaliosakonnaga.“ Omaette küsimus on, miks peab ühes üsna väikeses asutuses üldse olema personalijuht. Ja haldusjuht ja finantsjuht ja finantsspetsialist ja infojuht ja dokumendihaldusspetsialist. Kas pole liiga palju spetsialiste, arvestades, et asutuse raamatupidamine käib ammu ministeeriumi kaudu? Ilmselt ei toimu ilma ministeeriumi teadmiseta ka personalipoliitika.

Aga see on praegu teisejärguline küsimus. Praegu on esikohal direktori valimine. Või mittevalimine? Sest personalijuhi kirjast võib järeldada, et enne, kui valik on tehtud, ei ole asutuse töötajatel õigust midagi teada. Kes siis valib? Ministeeriumi teaduspoliitika komisjon? Aga miks nad siis ise seda konkurssi läbi ei vii? Milleks etendus, kus asutus kuulutab välja konkursi direktori ametikohale, kandidaadid esitavad nõutud paberid asutusele (mitte ministeeriumile), aga samas peavad iga edasise sammu ministeeriumiga kooskõlastama. Mis huvitav mäng see on? Samas kutsutakse töötajaid üles esitama küsimusi kandidaatidele, kes on anonüümsed. Aga kuidas ma saan esitada küsimusi tundmatutele kandidaatidele? Äkki tuleb mõni neis Eesti piiride tagant, ja sel juhul oleks asjalik uurida, mida ta teab meie kultuurist. Olgu, ma pole täna sündinud, küllap oskan ära aimata ka need kolm direktori kandidaati. Seda enam paneb imestama, miks selline salastamine. Kui konkursi korraldab Kirjandusmuuseum, siis peaks see toimuma ka asutuse oma reegleid ja traditsioone arvestades. Kui aga korraldab ministeerium, siis võtkugi asi algusest peale enda kätte. Siis pole see asutuse prestiiž, mis kannatab. Arvestades mitte väga ammu toimunud meeleavaldusi ja arutelusid meie ja ka teiste humanitaarvaldkonna teadusasutuste rahastuse küsimustes, tuleb nentida, et ka siis oli ministeeriumi esimene reaktsioon – olge vait, muidu jääte sellestki ilma, mis praegu olemas.

Jah, koroonakriis lõpetas selle arutelu ning enam ei sobinud Mirko Ojakivil peaministrilt küsida, kuidas siis on lubatud Eesti Rahvaluule Arhiivi rahalise olukorra pika ülevaatega. Tuletan meelde, et 4. märtsil otseeetris lubas saatejuht: „Nii et järgmises saates kui me küsime Rahvaluule Arhiivi kohta, siis…“ Ja Jüri Ratas vastas: „Teeme siis ülevaate Rahvaluule Arhiivist ja mina olen täisest valmis, minu meelest see on niivõrd oluline teema, et ma ei tea, kasvõi esimene saate pool võime väga süvitsi minna sellel teemal ja ma arvan, et tulekski minna, nii et siis ka raadiokuulaja juba teab ette oodata esimest poolt minut, poolt tundi 30 minutit.“ Muidugi ei tulnud mingit, isegi viie minuti pikkust juttu enam sellel teemal. Arusaadav, meil on kriis ja eriolukord. Aga kas see mõjutab ka direktori valimisi?

Viirus taandub kunagi ja normaalne elu taastub. Väga tahaks, et see jõuaks ka Haridus- ja Teadusministeeriumini. Et minister oleks autoriteet ka teaduse küsimustes, mitte ainult põhihariduse alal. Küsin siinkohal, kas keegi teab kedagi, kes on tänavu kuulnud meie ministri suust midagi teaduse või teaduspoliitika kohta? Kuna olen osalenud mitmesugustel aruteludel ja debattidel teaduse rahastamise üle, võin kinnitada, et minister pole neil teemadel poetanud sõnagi, mis ka teadlaskonnani jõuaks. Mõnikord võtab teaduse teemadel sõna peaminister, eriti siis, kui saab esitada meeldivaid uudiseid. Aga ministeeriumit esindab enamasti asekantsler Indrek Reimand ja pole ime, kui mulle on jäänudki mulje, et just tema juhib ainuisikuliselt kogu valdkonda. Ja mitte lihtsalt ei juhi, vaid ohjab nagu raudse käe ja tahtega mees.

1 kommentaar:

  1. Ei TAKSis ega direktorite valimise korras pole keelatud kandidaatide nimede avaldamist.

    VastaKustuta