Nepaal 2012-3. Chhepka-Chunuwar-Phoksundo.

4. oktoober, Chhepka, 2670 m kõrgusel. Muidugi ei pääsenud me eile liikuma. Pärast lõunat ütles Karma, et kui tahame, võime jalutada Dunaisse. Me tahtsimegi. Aga juba enne sõjaväepostini jõudmist hakkas sadama. Karma oli just seletanud, et siinkandis on vihmad väga haruldased, seepärast ei võtnud keegi pilvisest taevast hoolimata kaasa keepi või vihmakindlat jopet. Algul varjasin ennast suure puu all, aga kui see hakkas läbi laskma, tulid meelde sõjaväeposti juures olevad ehitised. Jooksin sinna ja leidsin ülejäänud seltskonna tilkuva laega ruumist. Sees oli siiski parem kui väljas. Veerand tunni pärast vihm hõrenes ja me otsustasime edasi minna, kuigi pilv venis endiselt üle mäeharja ja oli kuulda piksemürinat. Jõe ääres tuli hulk lagedat maad, sadu aga võttis jälle tuure üles. Viimaks leidsime varjupaiga längus kaljuseina alt. Madis, Hanno ja Kaitti otsustasid siiski varsti edasi minna. Mul oli hirm fotokott läbi leotada, seepärast jäin koos Lainega vihmavarju. Otsustasime, et juhul, kui ilm ei parane, me Dunaisse ei lähe. Kalju varjus oli hea istuda ja juttu ajada, päikesesooja akumuleerinud kivi soojendas ahjuna selga. Umbes tunni pärast hakkas taevas jälle sinist värvi näitama ja Dunaisse jõudes oli ilm juba päris ilus. Nüüd oli päris hea meel, et viitsisime edasi kõndida, sest sellist pilti, mida pakkus Dunai, siinkandis palju ei näe. Majade müürid kerkisid otse jõest, mis selle koha peal oli päris lai. Rohekas vesi, hallikaskollased kivimüürid, tillukesed aknad, rohtukasvanud katused. Ja nende kohal uhke sinine rippsild palvelippudega. Taamal künkanõlval paistis gompa. „Ega sa ei viitsi ju sinna üles ronida,” küsisin Lainelt. „Looda sa, et ei viitsi,” vastas Laine. Nii me läksimegi, kõigepealt üle laia liivase platsi, mis vist kohaliku jalgpalliväljaku ülesandeid täidab, siis kaarega mööda neljas nurgas paiknevate vahitornidega väikesest vanglast. Ikkagi rajoonikeskus. Väljakul mängivad lapsed jooksid tervitama ja pastakaid lunima. Tõusime gompa taha künkale ja tegime mõned pildid.

Thuli Bheri jõgi.

Dunai vanad majad.

Gompa juures.

Gompa oli suletud, pealegi pääses sinna üle platsi, mis näis kuuluvat kohalikule koolile. Igatahes tuli meie poole kaks väga otsusekindlate nägudega meest, ilmselt raha küsima. Me ei jäänud neid ootama, vaid laskusime tagasi jõe äärde ja läksime üle silla. Tagasi tulimegi teist kallast pidi, ületasime sõjaväebaasi juures rippsilla ja kõndisime juba tuttavat rada mööda laagrisse. Hakkas hämarduma. Parajasti püstitati köögitelki, see tähendab, et asjad olid kohale jõudnud. Piip pakkus Liivimaa balsamit. Enne sööki levis kuuldus, et sõjaväeposti lähedal jõe ääres on mobiililevi. Jooksime lampide valgel asja kontrollima, kuid isegi tükk maad Dunai poole kõndides ei õnnestunud kellelgi helistada.

Täna oli äratus juba enne kuut, kui telki serveeriti teed. Üsna meeldiv komme, mis edaspidi, ööde külmenedes, meile järjest rohkem meeldis. Öösel oli väike sabin vihma tulnud. Hommikusöögi ja laagri kokkupanemisega läks aega, liikuma hakkasime poole kaheksa paiku. Esialgu valitses mõnus jahedus, rada vonkles üles-alla jõe paremal kaldal. Pärast Kaganit (2272 m) ületasime jõe ja jõudsime pärast väikest kõndimist Jyalhasa (2420 m) tühjade kivimajadeni. Siia kolivad Ringmo küla inimesed talveks, kui kurud on läbipääsmatud. Kogu senise tee moto võiks olla: „Ma kõnnin ja kõnnin lõputa teel kesk laiuvaid kanepivälju.” Talveküla juures oli kanep eriti lopsakas.

Rada kanepisel nõlval.

Talveküla majad ootavad asukaid.

Sellel kaldal jäi rada päikese kätte, käies hakkas palav. Ent pärast üht järjekordset käänakut olime äkki metsas. Himaalaja kuused, tsuugad, seedrid, pisarmännid, rodod, kreekapähklid. Ilus mets mida ilmestavad üksikud kaljupaljandid ja oru keskel vahutav Suli jõgi, mis üha rohkem lahja türkiisi värvi näitab.

Lõunapeatuse tegime 2475 m kõrgusel lagendikul jõe ääres. Anti tiibeti leiba, tuunikala konservi ja salatit. Madis võttis ette särgipesu, teised kas lugesid või vedelesid niisama ja lasid leiba luusse. Kell kaksteist olime taas jalul ning jõudsime Chhepkasse 13.40. Vahepeal oli väike tõusuke, vast nii 200 meetri ligi, see isegi väsitas. Muidu on seni kõik suurepärane. Laagriplats otse küla kõrval jõe ääres, peldik lähedalasuva hoone juures. Karma tuleb õllega. Kui Sulighatis maksis pudel 400, siis siin juba 500 ruupiat.

Kell neli. Molutame. Ähvardab sadama hakata, ilm on jahedapoolne. Juba tekib kahtlus, et mullune ebaõnn tabab mind taas. Miskipärast arvan, et peaks olema mõnus ja soe, aga kui ei ole, hakkan kohe muretsema. Muidugi, oru kohal on vine ja mägedes sajab lund. Nelja silmaga kohalik peni, kes meie juures magab, on ennast kerra tõmmanud.

Jõuame Chhepkasse.

Laager.

Enne üheksat lambivalgel telgis. Vihm, mis lõpuks saabus, polnudki kuigi tugev, aga tõi kaasa niiske külma õhu. Enne õhtusööki vedelesime telkides, ma isegi magasin veidi. Söögiks pakuti suppi nn seakõrvadega, kummaliste roosast vahust moodustistega, nuudleid, kartulit ja kastet. Alf, Kaitti, Hanno ja Piip hakkasid pärast söögitelgis kaarte mängima, Laine luges Harglat. Jõime veidi Laine gruusia konjakit, mispeale tekkis tunne, et peab ära telki kobima.

Kummaline – maksad ränka raha, et siia pääseda, aga siin tundub, eriti õhtuti, et elu on igav, väljas külm ja pime ning telgis vastik olla. Tegelikult pole häda midagi, tänaõhtune külmalaine ehmatas veidi ja tuletas möödunud aasta viletsaid ilmu meelde. Tänavu on mul kõvasti parem varustus, sulejope veel lisaks. Peaksin suutma vastu panna küll. Siiski oleks mõnusam, kui õhtuti ei kisuks vihmale, vaid päike paistaks kuni mägede taha vajumiseni selgest taevast.

5. oktoober, Chunuwar (3150 m). Täna möödus nädal kodust lahkumisest. Rutiin hakkab välja kujunema. Kell kuus äratus, siis tee, hommikusöök, asjade pakkimine ja teeleminek. Täna sõime lõunat jõe ääres suure kalju varjus. Enne käisin ja loputasin ennast veidi külmas vees. Üks kohalik läks mööda ja pildistas mind, ju olin siis nii vaatamisväärne. Kolmveerand kolmeks sai päevatöö tehtud ja asusime laagrisse, seekord otse külatänava äärde. Enne küla oli esimene sedalaadi tšörten nagu nad siin on – eemalt vaadates punaste mummudega, lähemalt uurides aga punase reljeefse ornamendi ja sümbolitega. Konkreetset tšörtenit kaunistasid ka haakristid, seepärast seostasin ta mõttes kohe bönpadega.

Oli kena jalutuskäik metsas, rajal olid ka mõned järsemad kohad, eriti ennelõunat. Rada käis tihti jõe ühelt kaldalt teisele, sildu, mis olid enamasti puust, ei jõudnud lõpuks kokku lugedagi. Org hargnes kaheks, meie valisime parema haru. Mets hõrenes, silm hakkas kaugemale seletama. Kui poleks olnud kive, mille otsa võib komistada, oleks saanud kõndimist täiel rinnal nautida. Aga mägedes ongi nii, et loodust saad enamasti imetleda vaid seistes või istudes. Kõndimise ajal võib liiga sage kõrvale vaatamine lõppeda üsna kurvalt.

Jõeäärne rada.

Kena metsatee.

Silla konstruktsioon.

Siin kannab Suli Khola juba Phoksundo nime.

Chunuwar paistab.

Suurest kirjutamisest, nagu unistasin, ei paista sel retkel küll midagi välja tulevat. Esiteks oled õhtuks liiga väsinud, teiseks on telgis ebamugav kirjutada, väljas aga läheb kiiresti jahedaks ja kell kuus õhtul on juba täitsa pime. Teemajades ööbides, nagu varasematel kordadel, siis võis küll istuda kas oma ubrikus või söögitoas laua taga ja rahulikult märkmeid teha. Osa ajast kulub praegu ka lihtsalt suhtlusele. Ja mida sa siin nii väga kirjutadki muud, kui seda, mida nägid. Mägede ilu ja orgude omapära on üsna raske sõnadega edasi anda, kuigi naudid käies kõiki neid loendamatuid vaateid. Suuri ja sügavaid mõtteid ei tule matkates aga pähe, selleks on liiga palju tegemist iseenda liikumas hoidmisega. Homme ootab ees oma 800 meetrit tõusu esimesele väiksele kurule 4000 meetri piiril. Sokid haisevad, pesta pole neid praegu võimalik, tuleks suurest kotist uued otsida, aga laiskus ei lase.

Varahommik Chunuwaris.

6. oktoober, Phoksundo järve ääres (3650 m). Öö oli suhteliselt unetu, algul tundus telgis liiga soe, pärast aga jahe. Sisemine uks oli ka üsna lahti ja õhk liikus vabalt. Äratus tavalisel ajal, seejärel kiire söök, asjade pakkimine ja 7.25 olime juba liikvel. Tõus hakkas kohe pihta, esialgu mitte kuigi järsk. Umbes poole tunni pärast jõudsime karjakasvatajate telgini, saime teed jakipiima ja võiga. See maitses erakordselt hästi.

Karjakasvatajate telgi juures.

Varsti läks rada järsemaks ja kui Karma näitas, kuhu veel ronida tuleb, tundus see uskumatu, sest eemalt paistis vaid järsk kaljusein. Aga rada keerutas ja keerutas siksakis mööda kaljunukke, kus lähedalt vaadates oli selleks ruumi täitsa piisavalt. Ja meie, ähkisime mis me ähkisime ning ajasime tolmu üles, lõpuks olime ikkagi palvelippude ja väikese rotundi juures mäenukil. Kui sealt alla vaatasime, nägime 200 meetri kõrgust juga, mis pidi olema Nepaali suurim, aga ülevalt vaadates ei tundunudki eriti võimas. Filmisime ja pildistasime ja igaüks sai poseerida jalge ees vahutava joa taustal. Pärast ronisime veel veidi ülespoole, nukile, mille kõrguseks oli märgitud lausa 3780 meetrit. Sealt algas kena laskumine läbi sügiseselt raagus kasemetsa, kollased lehed jalge all kahisemas. Ole ainult mees ja ära nendel libastu. Edasi tuli järveäärse valli tagune laugem maastik, kus kasvas kadakaid ja mitmesuguseid muid okaspuid ning põõsaid. Koos jõega, sellesamaga, mis järvest välja voolab ja veidi aja pärast kose moodustab, moodustusid kaunid vaated.

Tõsisem ronimine.

Raske uskuda, et see on Nepaali kõrgeim juga.

Järv paistab.

Päeva kõrgeim mäenukk 3780 m.

Viimaks keerasime koos jõega vasakule, ronisime üle moreenivalli nurga ja veel natuke ülesmäge ning olime tšörtenite juures. Kohe seejärel sammusime läbi üsna maalilise Ringmo küla, sellesama, mille elanikud talveks allapoole kolivad. Majaseinad olid traditsioonilises kivi-puu-kivi tehnikas laotud, kuid tugeva pruunika tooniga, kõikjal lehvis palvelippe. Et Karmat polnud kusagil näha, marssisime huupi läbi küla. Märkasime hiljuti rajatud veevärki tänaval asuvate kraanidega, mis alles läikisid. Siin tervitasin kõiki juba tiibetipäraselt tashi delek öeldes. Kui hakkasime türkiisi karva veege järveni jõudma, märkasime Karmat kaugel teisel pool jõge. Õnneks oli mitte kaugel jõe järvest väljavoolamise kohast sild. Ületasime selle ja olime juba kolmveerand üksteist laagripaigas. Kokad askeldasid priimustega, aga muulasid veel polnud.

Läbi kaasiku.

Tšörten Ringmo küla alguses.

Läbi Ringmo küla.

Siin voolab Phoksundo Khola järvest välja.

Poolteist tundi hiljem. Muulad jõudsid kohale, vabastati koormatest ja sadulatest, mispeale nad hoolega püherdasid, et kandami all sügelema hakanud selga sügada. Püstitatakse telke. Taevas on täiesti pilvitu. Vaadates homme ees ootavat rada, mis paistab teisel pool järve kõigepealt kaljusse uuristatud kriipsuna, seejärel aga põiki üle mäenuki mitmesaja meetri kõrgusel järve kohal kulgeva järsu joonena, tulevad judinad ihule. Ma ei karda seda paarikümne meetri kõrguse püstloodse kalju serval kulgevat kitsukest rajaosa, mis on piltide pealt tuttav, vaid just seda üle vastas oleva mäeribi minevat teed, mida mööda tuleb väga järsku üle kolmesaja meerti tõusta. Selleks, et viimaks jääda laagrisse sama kõrgel kui täna.

Phoksundo järv. Vasakul mäenukil on aimatav järgmise päeva rada.

Järve ääres on eri paikades laagris viis gruppi. Šveitslased, kellega eile laagriplatsi jagasime, on eemal, meie lähedal on prantsuse keelt kõnelevad mees ja naine koos oma saatjatega. Keegi ei viitsi kellegagi suhelda, hoitakse omaette. Meie kamp on väga mõnus, hea ja julge tunne on käia nii kogenud matkajatega. Samas pole keegi meist ka ülearu tugev. Kui näed, et kõigil on raske, aitab see sul endal paremini vastu pidada. Lohutan ennast mõttega, et eemalt vaadates oli ka tänane tõus peadpööritav, ligidalt aga mitte kuigi hull. Ronides vaatad jalgade ette, kõik muu ei huvita.

Imeline org, igast küljest mägede müüriga piiratud, kuid avar. Kagus paistavad lumised tipud, põhjas on rada, mida homme ronime. Edelas on mägede sein kõige madalam. Sealtpoolt tulime. Muistendi järgi tekkis Phoksundo järv nii. Kui Padmasambhava oli teel Tiibetisse, et sinna õpetust viia, alistas ta kõik ette jäänud mäe- ja muud vaimud ning muutis nad seadmuse kaitsjateks. Sealkandis aga põgenes ta eest üks naisdeemon, kes kuidagi ei tahtnud alistuda. Praeguse järve kohal oli küla. Deemon jooksis sealt läbi ja palus külarahvast, et need ei ütleks jälitajale, mis suunas ta läks. Tasuks vaikimise eest jättis ta maha ilusa türkiisi. Padmasambhava jõudis külla, nägi türkiisi ja sai aru, et külarahvas on deemoniga mestis. Ta muutis kivi sama värvi järveks, mille lainetesse uppus küla. Tegelikult on järv tekkinud kolmkümmend kuni nelikümmend tuhat aastat tagasi, kui hiiglaslik maalihe sulges otsekui tammiga väljapääsu orust. Nii et vall, mille nurgast me üle ronisime polegi liustikulise tekkega moreen, vaid maalihke tulemus.

Kella kolme paiku käisime Ringmo Gompas. Tegelikult kannab see böni klooster nime Thasung Tsholing Gompa, sinna viib piki järve kallast ilus rada. Metsaalune kiskus kollaseks, samuti järve veeres kasvavad üksikud lehtpuud. Kuldsed lehed moodustasid türkiissinise järvega vahva kontrasti. Klooster paiknes ilusal neemikul. Kunagi olevat see olnud jahimeeste lemmikpaik, kuhu aeti lõksu ning tapeti hulgaliselt loomi. Laama Treton Tshewang Tshultrim olevatki rajanud kloostri selleks, et lõpetada tapmine ja kaitsta seda kohta. Mõnedel andmetel juhtus see juba kuuskümmend inimpõlve tagasi, kuid praegune suur tempel ehitati alles 1996. aastal ning selle seinad maaliti veel neli aastat hiljem. Kahjuks ei osanud munk, kes suure saali ukse avas, kuigi hästi inglise keelt ja Karma ei võtnud mu küsimusi kuigi meelsasti tõlkida. Kui uurisin, keda kujutab altari peamine skulptuur, sain vastuseks, et see on Buddha. Kui küsisin, milline neist, ütles ta nime, mis mulle ühe pauguga meelde ei jäänud. Nüüd tean, et see oli buddha Tönpo Shenrab Miwoche, legendaarne böni rajaja, kes olevat elanud kaua-kaua enne buddha Šakjamunit. Mõlemal pool keskset kuju olid raamaturiiulid, mis sisaldasid böni kaanoni umbes kahtsadat raamatut. Tiirutasin kloostri hoonete ümber veel tükk aega pärast seda, kui kaaslased olid lahkunud. Pildistasin ja filmisin ja mõtlesin sellele, kui tore oleks mõne mungaga pikemalt jutule saada. Aga kedagi ei tulnud ja viimaks lonkisin minagi tagasi meie järve-äärsesse laagrisse.

Thasung Tsholing Gompa juures.

Buddha Tönpo Shenrab. Altar ja raamaturiiul valmisid aastal 2000.

Vanemad kloostrihooned.

Akna vahele pistetud kadakaoks aitab peletada kurja nii udmurdi külas kui dolpa böni kloostris.

Klooster järve taustal.

Nepaal 2012-2. Nepalgunj-Juphal-Sulighat.

2. oktoober, Nepalgunji lennujaam. Kathmandust saime siia õhtul veerand kuueks, olles maha jätnud köögi-, söögi- ja peldikutelgi, kokkupandavad toolid ja veel üht-teist. Üks põhjusi võis olla see, et jõudsime lennujaama üsna hilja ja väike Yeti Airlinesi lennuk (29 kohaline Jetstream 41) oli juba pagasit üsna täis laaditud. Sest meiega koos lendas ka üks saksakeelne matkagrupp, kellel polnud kraami just vähe. Igatahes ei aidanud Karma protestid ega õiendamised, osa asju jäi ootama homseid lende. Või mine tea. Nepalgunjis oli sooja 35 kraadi, õhk niiske ja udune.

Napalgunji saabumine.

Vantsisime oma suurte kottidega kiiresti astuva Karma järel, teadmata kuhu. Paar velorikšat jälitas meid. Viimaks, kui higi juba ojadena jooksis, ladusime kotid neist ühe peale. Aga siis selgus, et kõndida polnudki enam palju, sest Karma pööras esimese teeäärse võõrastemaja õue. Toad asusid päikesest kuumaks köetud teisel korrusel, osa konditsioneere (kaasa arvatud meie toas) ei töötanud. Istusime terve õhtu hotelli ees, jõime õlut (mis õnneks oli külm) ja higistasime.

Õhtul hotelli ees.

Enne magamaminekut manitses Karma, et äratus tuleb pool viis, sest lennuk väljub 6.30. Muidugi polnud sellises kuumuses võimalik korralikult magada, aga paaril korral tuli tukk siiski peale. Kui kell oli juba viis saanud, kobisime ilma kauem äratust ootamata ise alla. Karmat polnud veel näha. Õhk tundus veidi jahedam, umbes 27 kraadi. Anti teed, praemuna ja pannkooki. Enne lennujaama peatas meid politsei valvepost ja küsis pileteid näha, need aga olid Karma käes ja Karma ise veel hotellis. Seisime, ootasime ja vaatasime, kuidas naised pühkisid majade ees tänavat või tegid väikeste välipliitide ja lõkete peal süüa.

Välipliit.

Just siis, kui mõtlesin tõsisemalt pildistama hakata, lubati meil edasi minna, kuigi Karmat ja pileteid polnud endiselt. Varsti saabus lennujaama ka eilne saksa grupp. Nende kotid rändasid varsti kaalule, meie omad laoti selle kõrvale hunnikusse. Pilt polnud paljulubav, sest kuigi Karma käis ringi ja püüdis asjamehi veenda, läksid sakslased varsti lennukisse, meie aga jäime neile pikkade nägudega järele vaatama. Levisid kuuldused järgmisest lennust, mida tuleb umbes poolteist tundi oodata.

Mõni minut enne kaheksat hakati meie pagasit kaaluma, pool üheksa saime turvakontrollist läbi, kus ise oma nime pidime paksu raamatusse kirjutama. Lennueelne ooteruum oli puhas ja muust majast veidi jahedam, lae all säutsusid linnud, seinu ja põrandat mööda ronisid suured sipelgad, kes üritasid ka mu kotti pugeda. Lendame Tara Airi 19 kohalise de Havilland Canada DHC-6 Twin Otteriga.

Juphalisse.

3. oktoober, Sulighat (2280 m). Lend Juphali oli meeleolukas eriti lõpuosas, kus lendasime kitsas orus, otse ees lumised tipud. Lennuk oli koormatud, ka piloodikabiini ukseava ette (ust polnudki) laoti suur kuhi pagasit. Huvitav oli vaada navigaatori ekraani, mis järjest rohkem punast värvi näitas. Viimaks oli lennukõlblik ala vaid kitsas triip selle keskel. Lennurada, lühike (vast 500 m) kiviklibune triip 2450 meetri kõrgusel mäenõlval, hakkas paistma pärast viimast pööret ümber esileulatuva mäenuki. Maandumine oli äkiline, kuid kindel. Kui pagas ühte hunnikusse kogutud, ootasime veidi, mida Karma otsustab edasi teha. Päike paistis, mäeharjade kohal oli näha üksikuid pilvi, puhus päris priske tuul.

Juphali lennujaam.

Laskusime läbi küla ühe teemaja juurde, kuhu pikapeale kanti ka kõik meie asjad. Siit pidid need edasi rändama juba muulade seljas. Sõime suppi, võtsime kõndimise jaoks vajaliku varustuse ja hakkasime mööda nõlva laskuma. Karma otsus oli selline – šerpa (meie logistik) jääb lennuvälja juurde ootama mahajäänud pagasit, meie matkame otse Sulighati ja jääme seal laagrisse, ei lähegi piirkonna keskusesse Dunaisse, vaid saadame sinna söögikraami ostma koka koos abilisega. Laskusime läbi paari küla ja neid ümbritsevate põldude (peamiselt riis, tatar ja hirss) jõeni. Kõikjal tee veeres kasvas umbrohuna kanep. Tatrapõldude punakas toon, hirsi rohekaskollane, riisi rohekaspruun. Ühe maja juures kasvatati tubakat. Rada oli kohati tolmune ja järsuvõitu, kuid laienes jõe ääres päris teeks. Käia oli mõnus, alt orust puhus värskendav tuul.

Laskumine Thuli Bheri jõe äärde.

Pärast paari lühikest peatust jõudsime kohta, kus Thuli Bheri jõkke suubus Suli Gad ehk Suli Khola. Seal paiknes jõekaldal sõjaväeosa. Peale üksiku valveposti polnud kedagi näha, vaid sõdurite mundrid kuivasid aia peal. Karma jättis meid puude alla istuma ja läks ise tagasi, karavanile vastu või kuhugi mujale, ei saanudki aru. Nüüd, kella kahe paiku, puhus orgu pidi päris vali tuul, mille eest tuli juba varju otsida. Nägin kaljudel jooksmas suuri, poole meetri pikkusi sisalikke. Ootamine hakkas juba igavaks minema, kui Karma tagasi jõudis, varsti pärast teda hakkas teisel kaldal paistma ka meie muulakaravan. Valge juhtloom kõige ees, hakkasid loomad silla juurde laskuma. Siis kostis plekikolinat ja nõlva mööda veeresid alla ühe looma seljast valla pääsenud kausid ja potid.

Suur sisalik.

Loomad tulevad.

Ajajad korjasid kraami kähku kokku, siis kõndisime veel kümme minutit edasi kuni Shey Phoksundo Rahvuspargi väravani Sulighatis ja jäime sinna kiviaiaga piiratud platsile laagrisse. Õhtusöögiks valmistas kokk meile püreesuppi ja nuudleid juustuga, magustoiduks anti värskeid õunaviile. Telgid, kahekohalised kuplid, olid nepaali päritolu, kuid üsna korralikud. Kaasavõetud madratsid aga, millest osa pealegi maha jäi, tundusid liiga õhukesed. Nii oligi, kõva küljealune andis öösel tunda. Jõgi kohises, muulad korskasid ja kõlistasid kelli. Need helid pidid jääma meie öisteks saatjateks paljude päevade jooksul.

Esimene laagripaik.

Hommikul kuue paiku telgist välja ronides nentisin, et magada olin saanud vaid tükati. Oli veel jahe, mehed askeldasid köögis, priimus kahises. Varsti saab ehk teed. Käivad jutud, et enne kümmet me täna liikuma ei hakka. Kui siiski.

Mõni minut enne üheksat vallutas päikesepaiste ühe hetkega laagriplatsi. Mul oli jälle vari. Muulasid polnud näha, kokk ja Karma puuduvad samuti. Eile pärastlõunane tuul keerutas kõvasti peenikest liivatolmu üles, prillid ja nägu kattusid sellega ja fotokaameragi sai oma osa. Päike oli natuke kaela põletanud, panin täna hommikul kohe kreemi peale.

Kell hakkab üksteist saama, karavanist pole märkigi. Suur pott pandi tulele, vist hakatakse lõunat valmistama. Ilm püsib ilus, kümnest saadik puhub mõnus tuul. Maailm on kolmemõõtmeline ja värviline.

Söök kantakse ette.

Molutamine.

Veidi pärast ühtteist jõudsid Karma ja kokk väikeste kandamitega laagrisse. Karma teadis rääkida, et mahajäänud asjad jõudsid (või jõuavad) kolmanda cargolennuga Juphalisse ja tulevad tasapisi järele. Ülejäänud mehed võtsid oma kandekorvid ja läksid allavoolu. Tagasi tulid nad umbes tunni pärast raskes lastis, mille moodustas igasugune söögikraam ja petrooleum. Kokk hakkas kohalikku suitsuvorsti viilutama, tähendab, varsti saab lõunat. Ja siis ehk minema siit platsilt. Ühe koha peal istumine muutub juba tüütuks. Oleks siin küla või klooster, mida vaadata. Aga pole midagi, ainult rahvuspargi kontor ja töötajate majad.

Köögibrigaad sorteerib kraami – kaks suurt sinist plastkanistrit petrooleumi, viieliitrine kanister toiduõli, kaks väiksemat päevalilleõli, pool kotti ingverit, teine lillkapsast, kolmas ube, Kotid konservidega, kuhi sibulat ja küüslauku. Nälga me igatahes ei sure.

Poole kahe paiku läks Karma koos Kaittiga rahvuspargi kontorisse meid registreerima. Ehk saame täna siiski veidi käia.

Nepaal 2012-1. Doha, Kathmandu.

Alustan nüüd oma tänavuse Nepaali reisi päeviku postitamist.

29. septembri esimesed minutid. Istun Doha lennujaamas klaasseina ääres, mille taga on meeste mošee, kus mõned palvetavad, mõned loevad, mõned aga magavad seina ääres vaibal. Ruumi paremas nurgas raamaturiiuli juures vestleb kaks pikkade habemetega meest. Olemine pärast pikka lendu Kopenhaagenist on uimasevõitu, aga oodata tuleb veel kaheksa tundi. Suurem osa meie matkaseltskonnast mahtus tukkuma vaikse ruumi mugavamatele toolidele, kuid kõigi jaoks seal kohta polnud. Jäin koos Madisega suurde ootesaali. Siin sees on üsna paras kliima, isegi tiba jahedavõitu, aga õues näitas kraad veel tund enne keskööd kolmkümmend soojapügalat. Teha pole midagi peale kõndimise, istumise, ja tukkumise. Isegi süüa ei saa, sest krediitkaart on tühi ja kohalikku raha ei ole. Lennujaam on ka liiga tavaline, kui üksikud valges rõivas pearättidega mehed ja kaetud nägudega naised välja arvata, ei anna miski märku sellest, mis maal viibin. Aga sellist maailma suurem osa inimesi vist tahabki, kus kõik oleks koduselt tuttav ja turvaline, kus poleks kohta mustusel ja kerjused ei pääseks kimbutama. Aga Kataris äkki polegi kerjuseid, ehk siin on emiiri armust kõigil hea elu. Ma ei tea seda, linna vaatama ka ei pääse, kuid sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta on umbes tuhat dollarit suurem kui Eestis.

Saabumine Dohasse.

Pool tundi enne südaööd tuli meelde vennale helistada ja sünnipäevaks õnne soovida. Natuke hilja küll, aga ta veel ei maganud. Suveagses Eestis näitab kell Katariga samu numbreid. Tänavu pole ma suure saunaehitamise ja laulmise vahelt leidnud aega vennaga rääkidagi, nüüd sain teada, et teda vaevavad tasakaalukeskuse probleemid. Aga see pidi olema pikem jutt, mida telefonitsi ei räägi. Lasin peast veel kord läbi mõned siialennu seigad – ekraanil näidati järjekindlalt, kuspool ja kui kaugel asub Meka, ingliskeelses tekstis opereeriti jalgade ja miilidega, araabiakeelses aga meetrite ja kilomeetritega, nii et igasuguseid vahemaid oli parem vaadata araabia tähtede vahelt. Süüa anti piisavalt ja joogiga ei koonerdatud. Istmevahed olid isegi minu pikkade koibade jaoks küllalt laiad ja muusika valik hea. Filme ma ei viitsinud vaadata, sest ekraan tundus näole natuke liiga lähedal olevat. Kui olin jõudnud filmida mõned kaadrid meie reisiseltskonnast ja tahtsin just püüda pildile Meka suunda osutavat ekraani, paluti mul väga viisakalt kaamera ära panna: „Meil on teenindava personali ja lennuki filmimine keelatud, sest pahatahtlikud inimesed laadivad internetti selliseid videoklippe, mis mõnikord meie inimesi naeruvääristavad.” Selge, kui keelatud, siis keelatud.

Vaade lennujaama aknast.

Õhtul Kathmandus. Endiselt kuninga nime kandvas lennujaamas oli täna pikk viisasaba, sest korraga oli saabunud mitu lennukit. Saime enne maale pääsemist järjekorras seista poolteist tundi. Lennukist väljudes otsisin pilguga Kopani kloostrit ja kui märkasin selle uduseid piirjooni künkaharjal, saatsin mõttes tervitusi kõigile tuttavatele. Ilm oli vines, sooja ligi kolmkümmend kraadi. Kui pagasiga tänavale saime, pimenes juba. Meil oldi vastas, sõidutati Thameli hotelli Buddha, mis on üsna kärarikka tänava ääres, mõne sammu kaugusel neist kohtadest, kus varem olin ööbinud. Vaid mullukevadised Norbu Lingka ja Fuji jäid veidi eemale. Saabumisjoogiks võtsime õlled, siis tuli reisibüroo boss Nava Raj Dahal, väikest kasvu käbe mees, tervitas kõiki kättpidi ja ütles, et ootab meid homme kell üheksa kontoris. Õhtust sõime naabruses asuvas katuserestoranis Bamboo Club.

Buddha hotelli vestibüülis.

Bamboo Club.

30. september, Kathmandu. Poole seitsme paiku viis tänavalt kostev lärm ära une viimased riismed. Kähedad hääled arutasid midagi otse akna all. Muidugi kostis ka autosignaale ja kaupluste raudruloode ülesvinnamise kolinat. Tuba, kus ma koos Piibuga ööbisin, oli teisel korrusel, tänavapoolsed aknad lahti, nii et tundus, nagu kõneldaks otse voodi kõrval. Minu kaaslast tänavakära eriti ei paistnud segavat. Õhtul küsisin, kuidas tema esimest korda Nepaali sattus. Tuli välja, et see oli 2003. aastal, kui teda kutsuti eesti Everesti ekspeditsiooniga kaasa, tollesamaga, mille käigus Alar Sikk tippu jõudis ja Vahur Kersna ei saanud luba Tiibetis asuvasse baaslaagrisse pääsemiseks. Tookord olevat viisad korraldanud Nava, kes siis veel polnud First Environmental Trekkingust lahku löönud. Arvatavasti organiseeris Nava ka Kersna matka Nepaalis asuvasse lõunapoolsesse baaslaagrisse, millest olin kunagi telesaateid näinud. Mis puutub Piipu, siis on ta pärast Nepaalis veel korduvalt käinud, läbinud Bhutanis raske Snowman Treki, jätnud jälgi Pakistani jääva Himaalaja osa radadele, matkanud Lõuna-Ameerikas ja Uus-Meremaal, roninud Kilimanjaro otsa. Ka teised matkakaaslased olid suurte kogemustega – Alf vana alpinistina koos Jaan Künnapiga mägedes käinud, hiljem Nepaalis mitmeid retki sooritanud, Hanno, Madis ja Laine samuti käinud Bhutanis, matkanud ümber Manaslu, Everesti baaslaagrist ja Annapurna südamikust rääkimata. Andku nad andeks, et ma ei oska kõiki nende retkesid täpselt paika panna.

Aga müüd peaks duši all käima ja katsuma olukorda sisse elada. Praegu on veel üsna uimane tunne. Kambaga käimisel on omad voorused, aga samas pole palju aega oma mõtetega üksi olla. Eks kõik loksub varsti paika, tekib mingi kindlam rütm. Akende taga kluugutavad tuvid ja häälitsevad linnupojad.

Hommikusöögi serveerimine toimub omas kindlaks kujunenud tempos, paistab, et üheksaks me Nava kontorisse ei jõua. Aga see polegi oluline, las aeg voolab omasoodu. Ega me siia rabelema ei tulnud. Enne olin lugenud Facebookist (hotelli fuajees on kaks üldkasutatavat arvutit), kuidas Roy oli tema majapidamisele liiga lähedale tulnud mürgipritsi ette seisnud ja hoolimata traktoristi ähvardustest keeldunud teda lubamast tugeva tuulega põldu pritsida. Pärast turgatas pähe, et meil ju Madis ka suuremat sorti põllumees, et äkki oli see tema töömees, kes Mustakurmus ähvardusi jagas. Aga ei, kui küsisin, ütles Madis, et sealkandis tal põlde pole ja et ülearu palju ta pritsida ka ei lase, sest Eestis sellega natuke liialdatakse.

Pärast pikaks veninud hommikusööki läksime Nava kontorisse. Ta büroo ametlik nimi on Nepal Environmental Treks. Seal saime suurtest rahadest lahti (kogu reisiraha 2400 eurot oli igaühel sulas kaasas) ja kõik dokumendipildid läksid ka loosi. Nava ütles algul, et vaja läheb kuut fotot, kuid leppis ka viiega. Ma ei tea, mida nad nii paljude piltidega ette võtavad, sest üks läheb matkaloa peale, teine vist ankeedile. Ja First Environmentali kontoris nägin, et üks kleebitakse nö külaliste raamatusse. Kirjutasime alla, kuhu vaja ja leppisime kokku uue kohtumise kolmeks. Siis pidi saama varustust üle vaadata ja matkajuhti näha.

Nava kabinetis.

Ostsin Kaitti tuttava spordipoest suurema koti, mis oli roheline ja kirjade järgi veekindel ning maksis 2000 raha. Muidugi oli firmamärgiks The North Face, kuid tean, et sellise hinna eest saab vaid võltsingut. Tõsi küll, enamasti on selle kvaliteet üsna hea. Kodust kaasavõetud kott oli siinsetes mägedes juba kaks tiiru teinud ja üsna kulunud, pealegi väikesevõitu. Enne lõunat käisime Bodnathis suure stuupa man. Saime selleks Nava firmast mikrobussi. Sõidu ajal vaatasin taas, et linn on veidi puhtam, ent samas käis kõikjal hull ehitustegevus. Tänavad olid üles songitud ja tolmused. Teel Bodnathi külastasime supermarketit (sellises ma polnudki siin enne käinud), ostsime kuivatatud liha, joogipulbrit ja veel üht-teist, mille kohta oli põhjust arvata, et seda firma poolt ei anta või antakse vähe. Tegime tiiru ümber stuupa, ma käisin korraks ühes gompas, kus parajasti toimus puja. Teised jõudsid sel ajal juba Kolmanda Silma restorani katuseterrassile minna ja õlut võtta. Ka mina suundusin sinna ja sain eemalt taas Kopani kloostrit näha. Tellisin terava kanasupi ja õlle.

Bodnathi suur stuupa. Taamal künkaharjal paistab Kopani klooster.

Kell kolm olime taas Nava pool. Suurema ruumi seinte ääres oli kotte matkakraamiga, samas vedelesid virnas magamiskotid ja joped. Matkajuht, Alam-Dolpost pärit magar Karma, paistis üsna mu mulluse teejuhi Pasangi moodi mees, ainult nõksu tumedam. Kandjate pealik oli ka kohal. Saime teada, et siit tulevad meiega koos lisaks neile veel kokk ja tolle abiline. Dolpos hangitakse koormaloomad ja palgatakse ajajad. Karma rääkis veidi ees ootavast teest, mainis kõrgeid kurusid. Siis hakkasime magamiskotte ja jopesid valima. Koti ma leidsin, jopet mitte. Lubati homseks hankida. Aga läksin samasse poodi, kust koti sain ning seal otsiti välja mulle paras sulejope. Kauplesin hinna 6000 raha peale (umbes 60 eurot). Aga kuna mul parasjagu sellist summat ühes polnud, sain jope täna niisama kätte, raha viin homme. Tõepoolest - lendame alles 15.40, seega on hommikul aega maailm. Jamuna teepoes käisin ka, viisin talle kena eesti kalendri. Täna on plaanis veel söömine, ehk võtame mingit lihalisemat asja, sest mine tea, millal jälle saab.

Käisime vanas heas Yin Yangis, proovisime nende erilist steiki. Oli vägev käntsakas liha, maitsev pealegi. Söögi ajal kaldus jutt arstide streigile ja üldse poliitilisemat laadi teemadele (liha, teadagi, teeb tigedaks). Kui hakati rääkima, kuidas Lõuna-Eestis terved külad elavad ainult puudetoetusest, siis minus kihvatas miski ja ma küsisin, kelle süü see on, et Seto- ja Võromaal enam Eesti riiki pole. Kui pole enam poode, postkontoreid, koole ja lasteaedu, kaovad needki vähesed töökohad, mis seni veel olid, sest noorem rahvas, kellel on lapsed, ei saa sellises kohas elada. Jäävadki ainult vanad ja hädised, kes saavad toetust. Millestki peab inimene ju elama. Õnneks ei võtnud keegi tuld ja tõttöelda jäi see üheks vähestest kõnelustest nii teravatel teemadel (mägedes ju liha kuigi palju ei saanud). Õhtul ravisime viinaga Piipu, keda oli kimbutamas kerge kõhuhäda.

Kuidas ma särgi ostsin.

Üleeile tuli mõte matka lõpu puhul poest puhas särk osta. Kõndisin selle mõttega mööda Pokhara peamist äritänavat, vaatasin vasemale ja paremale. Suvalise poe ees jäin seisma ja hakkasin kaupa uurima. Juurde astus noor breketitega müüja. Kahekesi leidsime mulle sobiva särgi, kuid see oli pikkade varrukatega. Pole viga, lõikame, ära, ütles müüja. Proovisin särki selga, varrukate pikkus märgiti ära. Tule tunni pärast tagasi, anna 500 ruupiat nüüd ja 400 hiljem, ütles müüja. Mulle tundus, et see ei sobi, jäin poodi istuma. Poiss lõikas varrukad lühemaks ja hakkas palistamise jaoks sobivat niiti otsima. Ise ütles, homme on suur püha, kõik poed on kinni. Mis püha, küsisin vastu. Meie kõige suurem püha Dasain. Sellest olin kuulnud. Kui 2007. aastal esimest korda Nepaali sattusin, oli Dasain just lõppenud, kõikjal kõrgusid bambuskiiged. "Kiikumine aitab jõuda jumalate juurde," öeldi. Ja nüüd siis Dasaini tähtsaim päev. "Kas oled kunagi enne Dasainil olnud?" küsis müüja. "Ei ole, ainult enne ja pärast," vastasin. "Kas tahad minu perekonnaga koos seda pühitseda?" küsis poiss. "Muidugi," vastasin.

Sellest kõik algaski. Kui parajaks tehtud särgi kätte sain, anti mulle ka visiitkaart nime ja aadressiga. Sain teada, et müüja nimi on Nabin, et ta õpib Kathmandus farmaatsiat, kuid on praegu pühade vaheajal ja aitab perekonda poes. "Tule homme hommikul kell üheksda," ütles ta. Nii palju kordi on öeldud, et tule siis või siis ja sageli on see jäänud asjata kutseks. Aga kui ma järgmise päeva hommikul poe poole astusin, ootas Nabin juba mootorrattaga. Sõitsime tema poole koju. Siseõuega maja ei asunudki Lakesidest kaugel. Sain tuttavaks Nabini vanematega ning veidi hiljem ka vendadega. Ema pesi õues asuva kraani all nõusid, ja kui oli sellega valmis saanud, hakkas ukse kõrval kiviplaadil maitseaineid hakkima. Tuli Nabini vanem vend, üsna enesega rahulolev mees kolmekümnendates, ütles, et töötab kõrgkoolis tehnilise inglise keele õpetajana. Tema inglise keel oli tõepoolest väga hea. Veidi hiljem nägin Nabini nooremat venda, kes õpib inseneriks. Ajasime juttu. Öeldi, et tikkade tegemine algab 11.30, seega oli meil mitu tundi aega.

Siiski võeti varsti takso, millega hakkasin koos kolme vennaga sõitma tagasi sinnapoole, kust olime Pokharasse tulnud. Teadsin ainult seda, et minnakse vanemate sugulaste poole, kus kogu rituaal algab. Pärast sain teada, et küla, kus elab Nabini lell, kannab nime Hemja. Samas elas ka kõigi vendade vanaema, vanim naine perekonnas, kaheksakümne kuue aastane memm. Istusime maja ees ja ootasime õiget aega. Ma ei tea, kes arvutab välja selliste pühade tipphetke, aga kindlalt oli teada, et tikkade tegemine peab algama 11.30. Seni aeti juttu. Vanemad sugulased aasisid Nasbini ja uurisid, kuis on lood naisevõtuga. Et kas saab varsti pulmi. Vanaema vaatas lapselapsi ja tänas jumalat selle eest, et sai võimaluse neid veel kord näha. Kõigil oli hea kerge olla, naerdi ja naljatati. Maja kõrval oli kiik, millel soovijad käisid kiikumas. Mingil hetkel sosistas Nabin mulle, et kuna keegi vanaema lähisugulastest suri viimase aasta jooksul, jääb vanaema tikkade tegemisel kõrvale. Sama keeld kehtib ka järgmise põlvkonna kohta (Nabini vanemad ja lell). Parajasti jõudsidki mootorrattal kohale Nabini vanemad. Ja varsti algas tähtis tegevus - kõigepealt, nagu ma asjast aru sain, tegi lellepoeg valge tikka maja ukse kohale. Seejärel mindi kodualtari ette palvetama ja pärast koguneti külaliste tuppa. Sinna toodi kandik rohtudega ja teine tikka värviga. Kõigepealt tegi lellepoeg tikka väikesele poisile ja pani talle kõrsi pähe ning rohtu kõrva taha. Ta puudutas peaga poisi jalga ning andis talle raha. Sama tegi ka ta naine. Seejärel läks lahti üleüldine tikkade tegemine, mille käigus sain minagi oma jao. Ja tegin ise esimesed tikkad. Pärast istuti rõõmsalt sööma rituaalseid rõngakujulisi õlis küpsetatud leibu ja mingit rohekat segu, mille kohta öeldi, et seda mulle ei pakuta, kuna valge mehe seedimine seda ei kannata. Toodi riisi ja kitselihaga tehtud kastet, pärast pakuti banaane ja õunu.

Mingil hetkel küsis Nabin, kas mulle meeldib käia. Meeldib, vastasin. Siis läheme mu onu poole. Ja me läksimegi, kahekesi. Paraku pole Nepaal tasane maa ja onu külla jõudmiseks tuli päikesepaistes ronida 400 meetrit. Poolteise tunniga olime üleval, küla nimeks Dadali, kuid Nabin ütles, et enamasti seostatakse seda Dhampusega. Aga sealt läheb rada Annaspurna baaslaagrisse ja sealkandis algasid viie aasta eest ka mu Himaalaja kogemused.

Nabini onuga kohtusime juba teel külla. Kahtlustan, et talle oli helistatud. Onu ja ühtlasi Nabini ema sünnimaja paiknes ilusal mäeküljel riisipõldude kohal. Kodus oli onunaine, onutütar ja veel paar-kolm inimest, kelle sugulussuhetest ma aimu ei saanud. Kõigepealt jõime piimaga teed, siis läks tikkade tegemiseks. Kõik olid väga sõbralikud, noored tüdrukud pealegi väga ilusad, vanuses ca 16-18 aastat. Mulle toodi lilli. Kas tahad siia jääda, küsis Nabin naljatades. Kahjuks pole võimalik, vastasin. Nabini onu maja oli vana ehitis kolme ruumi ja nende ees oleva varikatusega, mille serva all kuivasid maisitõlvikud. Ümbritsevad mäed olid pilvedes, hakkas vihma tibutama. Otsustasime, et on aeg tagasi alla ronida. Nabini onutütar, kes teda korduvalt boyfriendiks kutsus, tuli meid saatma. Märkasin, et koolist rääkides kasutasid nad jutu sees ingliskeelseid sõnu nagu degree, last year jne.

Vaevalt sdaime külast välja, kui hakkas sadama. Paaril korral ka müristas. Hakkkasin muret tundma, kuidas libedaid kive mööda tagasi alla saan, polnud ma ju valmistunud selliseks ronimiseks. Aga kõigepealt käisime vaatamas naaberkülas asuvat Nabini isa sünnikohta, seejärel saime veel mõned tikkad ta sugulaste juures ning viimaks ronisime pikkamisi märga rada mööda orgu. Sealt saime kohaliku bussiga Pokhara piirile, trügisime mikrobussi, kuhu mahutati umbes kakskümmend viis inimest, kuid mis ei viinud meid päris kohale. Viimased kilomeetrid sõitsime üsna tühja bussiga kuni tuttava ristmikuni Lakesides.

Pokhara. Matk läbi.

Meie matk Ülem-Dolpa piirkonda lõppes üleeile Jomsomis. Asi kujunes matkaplaanist veidi erinevaks, läbisime marsruudi kiiremini. Lühidalt nii -

2. oktoobril lend Nepalgunjist Juphali, lennuk Twin Otter. Lennuväli Juphalis 2500 m kõrgusel nõlval, imelühike kruusane rada. Sealt võtsime muulad (seitse) ja ajajad, matkasime Suligati.

3. oktoober, Suligat, pagasi järeleootamine. Kuna osa vajalikke asju jäi Kathmandusse maha (söögitelk, toolid jne), tuli neid järele oodata. Käik Dolpa regiooni keskusesse Dunaisse. Sadas vihma.

4. 10. Laager kusagil Chharka lähedal metsas.

5. 10. Chunuwar (3150 m).

6. 10. Ringmo (Phoksundo järv, 3650 m). Käik böni kloostrisse.

7. 10. Metsalaagris umbes samal kõrgusel. Sinna kenasse männimetsa jõudmiseks tuli ronida üle päris järsu mäenuki ja käia kitsaid kaljuradu kõrgel järve kohal.

8.10. Kuru all 4600 m laagris. Tõus sinna algas mööda kitsast kanjonit ronimisega. Sealt alates veetsime kõik ööd 4000 m kõrgemal. Alati miinuskraadid, telgid seest härmas.

9.10. Üle 5300 m kuru Shey Gompani. See kuru oli omaette üllatus kõigile. Väsitav ronimine põiki mööda väga tuulist nõlva. Alf ütles: "Siin pole ühtki head valikut."

10. 10. Shey Gompa (4390 m). Öösel sadas lund. Hommikul tegin mitu ringi koos kohalike meestega ümber gompa. Järgmisel ööl sadas taas lund.

11. 10. Üle 5050 m kuru Namgungi (4350 m).

12. 10. Saldang (ca 4000 m).

13. 10. Üle 4600 m kuru Khomani (4220 m).

14. 10. Üle kahe väiksema kuru Shimeni (4000 m). Külas käis usin viljapeksmine.

15. 10. Tinjesse ja sealt veidi edasi (4200 m). Tinje jättis vapustava mulje. Kõikjal peksti vilja.

16. 10. 4400 m kõrgusel laagris.

17. 10 Üle Chharka la (5000 m) Chharka Bhoti (4120 m). Siin löödi telgid üles teemaja õuele, sasime ennast üle hulga aja toas soojendada. Jõime mustangi kohvi ja tiibeti teed.

18. 10. Yak Kharka (4800 m). Jakikarjamaa. Kõige kõrgem ööbimine, vinge külm.

19. 10. Kolme kuru päev - 5100 m, 5600 m ja 5000 m. Tohutu laskumine laagripaika ca 4400 m peale. Vasak jalg hakkas valutama.

20. 10. Matk Sangdani, mis parajasti oli inimtühi, aga kõik põllud kenasti koristatud. Seejärel tõus ca 400 m kõrgemale laagripaika liustiku all. Külm.

21.10. Üle mitme väiksema kuru Kali Gandaki orgu. Laskumine jõeni, sõit Jomsomisse. Õhtul matka lõpetamise pidu.

Ja eile sõitsime kaksteist tundi mööda viletsat tolmust teed oma unelmate linna Pokhara poole. Vahetasime kaks korda bussi. Pokharas on soe, saab kosuda. Oleme siin reedeni.

Nepalgunj

Veidi peale viite saabusime Nepalgunji. Osa reisibüroo varustust jäi Kathmandusse maha, ei mahtunud lennuki peale. Loodan väga, et sealhulgas polnud midagi hädavajalikku. Yeti Airways 30 kohaline lennuk. Hotell on kohe lennuvälja lähedal. Toas põrgukuumus, väljas oma 34 kraadi ja niiske. Higi jookseb. Ehk saame siit homme varahommikul minema. Seni tuleb õlut juua.