2. oktoober, Nepalgunji lennujaam. Kathmandust saime siia õhtul veerand kuueks, olles maha jätnud köögi-, söögi- ja peldikutelgi, kokkupandavad toolid ja veel üht-teist. Üks põhjusi võis olla see, et jõudsime lennujaama üsna hilja ja väike Yeti Airlinesi lennuk (29 kohaline Jetstream 41) oli juba pagasit üsna täis laaditud. Sest meiega koos lendas ka üks saksakeelne matkagrupp, kellel polnud kraami just vähe. Igatahes ei aidanud Karma protestid ega õiendamised, osa asju jäi ootama homseid lende. Või mine tea. Nepalgunjis oli sooja 35 kraadi, õhk niiske ja udune.
Vantsisime oma suurte kottidega kiiresti astuva Karma järel, teadmata kuhu. Paar velorikšat jälitas meid. Viimaks, kui higi juba ojadena jooksis, ladusime kotid neist ühe peale. Aga siis selgus, et kõndida polnudki enam palju, sest Karma pööras esimese teeäärse võõrastemaja õue. Toad asusid päikesest kuumaks köetud teisel korrusel, osa konditsioneere (kaasa arvatud meie toas) ei töötanud. Istusime terve õhtu hotelli ees, jõime õlut (mis õnneks oli külm) ja higistasime.
Enne magamaminekut manitses Karma, et äratus tuleb pool viis, sest lennuk väljub 6.30. Muidugi polnud sellises kuumuses võimalik korralikult magada, aga paaril korral tuli tukk siiski peale. Kui kell oli juba viis saanud, kobisime ilma kauem äratust ootamata ise alla. Karmat polnud veel näha. Õhk tundus veidi jahedam, umbes 27 kraadi. Anti teed, praemuna ja pannkooki. Enne lennujaama peatas meid politsei valvepost ja küsis pileteid näha, need aga olid Karma käes ja Karma ise veel hotellis. Seisime, ootasime ja vaatasime, kuidas naised pühkisid majade ees tänavat või tegid väikeste välipliitide ja lõkete peal süüa.
Just siis, kui mõtlesin tõsisemalt pildistama hakata, lubati meil edasi minna, kuigi Karmat ja pileteid polnud endiselt. Varsti saabus lennujaama ka eilne saksa grupp. Nende kotid rändasid varsti kaalule, meie omad laoti selle kõrvale hunnikusse. Pilt polnud paljulubav, sest kuigi Karma käis ringi ja püüdis asjamehi veenda, läksid sakslased varsti lennukisse, meie aga jäime neile pikkade nägudega järele vaatama. Levisid kuuldused järgmisest lennust, mida tuleb umbes poolteist tundi oodata.
Mõni minut enne kaheksat hakati meie pagasit kaaluma, pool üheksa saime turvakontrollist läbi, kus ise oma nime pidime paksu raamatusse kirjutama. Lennueelne ooteruum oli puhas ja muust majast veidi jahedam, lae all säutsusid linnud, seinu ja põrandat mööda ronisid suured sipelgad, kes üritasid ka mu kotti pugeda. Lendame Tara Airi 19 kohalise de Havilland Canada DHC-6 Twin Otteriga.
3. oktoober, Sulighat (2280 m). Lend Juphali oli meeleolukas eriti lõpuosas, kus lendasime kitsas orus, otse ees lumised tipud. Lennuk oli koormatud, ka piloodikabiini ukseava ette (ust polnudki) laoti suur kuhi pagasit. Huvitav oli vaada navigaatori ekraani, mis järjest rohkem punast värvi näitas. Viimaks oli lennukõlblik ala vaid kitsas triip selle keskel. Lennurada, lühike (vast 500 m) kiviklibune triip 2450 meetri kõrgusel mäenõlval, hakkas paistma pärast viimast pööret ümber esileulatuva mäenuki. Maandumine oli äkiline, kuid kindel. Kui pagas ühte hunnikusse kogutud, ootasime veidi, mida Karma otsustab edasi teha. Päike paistis, mäeharjade kohal oli näha üksikuid pilvi, puhus päris priske tuul.
Laskusime läbi küla ühe teemaja juurde, kuhu pikapeale kanti ka kõik meie asjad. Siit pidid need edasi rändama juba muulade seljas. Sõime suppi, võtsime kõndimise jaoks vajaliku varustuse ja hakkasime mööda nõlva laskuma. Karma otsus oli selline – šerpa (meie logistik) jääb lennuvälja juurde ootama mahajäänud pagasit, meie matkame otse Sulighati ja jääme seal laagrisse, ei lähegi piirkonna keskusesse Dunaisse, vaid saadame sinna söögikraami ostma koka koos abilisega. Laskusime läbi paari küla ja neid ümbritsevate põldude (peamiselt riis, tatar ja hirss) jõeni. Kõikjal tee veeres kasvas umbrohuna kanep. Tatrapõldude punakas toon, hirsi rohekaskollane, riisi rohekaspruun. Ühe maja juures kasvatati tubakat. Rada oli kohati tolmune ja järsuvõitu, kuid laienes jõe ääres päris teeks. Käia oli mõnus, alt orust puhus värskendav tuul.
Pärast paari lühikest peatust jõudsime kohta, kus Thuli Bheri jõkke suubus Suli Gad ehk Suli Khola. Seal paiknes jõekaldal sõjaväeosa. Peale üksiku valveposti polnud kedagi näha, vaid sõdurite mundrid kuivasid aia peal. Karma jättis meid puude alla istuma ja läks ise tagasi, karavanile vastu või kuhugi mujale, ei saanudki aru. Nüüd, kella kahe paiku, puhus orgu pidi päris vali tuul, mille eest tuli juba varju otsida. Nägin kaljudel jooksmas suuri, poole meetri pikkusi sisalikke. Ootamine hakkas juba igavaks minema, kui Karma tagasi jõudis, varsti pärast teda hakkas teisel kaldal paistma ka meie muulakaravan. Valge juhtloom kõige ees, hakkasid loomad silla juurde laskuma. Siis kostis plekikolinat ja nõlva mööda veeresid alla ühe looma seljast valla pääsenud kausid ja potid.
Ajajad korjasid kraami kähku kokku, siis kõndisime veel kümme minutit edasi kuni Shey Phoksundo Rahvuspargi väravani Sulighatis ja jäime sinna kiviaiaga piiratud platsile laagrisse. Õhtusöögiks valmistas kokk meile püreesuppi ja nuudleid juustuga, magustoiduks anti värskeid õunaviile. Telgid, kahekohalised kuplid, olid nepaali päritolu, kuid üsna korralikud. Kaasavõetud madratsid aga, millest osa pealegi maha jäi, tundusid liiga õhukesed. Nii oligi, kõva küljealune andis öösel tunda. Jõgi kohises, muulad korskasid ja kõlistasid kelli. Need helid pidid jääma meie öisteks saatjateks paljude päevade jooksul.
Hommikul kuue paiku telgist välja ronides nentisin, et magada olin saanud vaid tükati. Oli veel jahe, mehed askeldasid köögis, priimus kahises. Varsti saab ehk teed. Käivad jutud, et enne kümmet me täna liikuma ei hakka. Kui siiski.
Mõni minut enne üheksat vallutas päikesepaiste ühe hetkega laagriplatsi. Mul oli jälle vari. Muulasid polnud näha, kokk ja Karma puuduvad samuti. Eile pärastlõunane tuul keerutas kõvasti peenikest liivatolmu üles, prillid ja nägu kattusid sellega ja fotokaameragi sai oma osa. Päike oli natuke kaela põletanud, panin täna hommikul kohe kreemi peale.
Kell hakkab üksteist saama, karavanist pole märkigi. Suur pott pandi tulele, vist hakatakse lõunat valmistama. Ilm püsib ilus, kümnest saadik puhub mõnus tuul. Maailm on kolmemõõtmeline ja värviline.
Veidi pärast ühtteist jõudsid Karma ja kokk väikeste kandamitega laagrisse. Karma teadis rääkida, et mahajäänud asjad jõudsid (või jõuavad) kolmanda cargolennuga Juphalisse ja tulevad tasapisi järele. Ülejäänud mehed võtsid oma kandekorvid ja läksid allavoolu. Tagasi tulid nad umbes tunni pärast raskes lastis, mille moodustas igasugune söögikraam ja petrooleum. Kokk hakkas kohalikku suitsuvorsti viilutama, tähendab, varsti saab lõunat. Ja siis ehk minema siit platsilt. Ühe koha peal istumine muutub juba tüütuks. Oleks siin küla või klooster, mida vaadata. Aga pole midagi, ainult rahvuspargi kontor ja töötajate majad.
Köögibrigaad sorteerib kraami – kaks suurt sinist plastkanistrit petrooleumi, viieliitrine kanister toiduõli, kaks väiksemat päevalilleõli, pool kotti ingverit, teine lillkapsast, kolmas ube, Kotid konservidega, kuhi sibulat ja küüslauku. Nälga me igatahes ei sure.
Poole kahe paiku läks Karma koos Kaittiga rahvuspargi kontorisse meid registreerima. Ehk saame täna siiski veidi käia.
Napalgunji saabumine.
Vantsisime oma suurte kottidega kiiresti astuva Karma järel, teadmata kuhu. Paar velorikšat jälitas meid. Viimaks, kui higi juba ojadena jooksis, ladusime kotid neist ühe peale. Aga siis selgus, et kõndida polnudki enam palju, sest Karma pööras esimese teeäärse võõrastemaja õue. Toad asusid päikesest kuumaks köetud teisel korrusel, osa konditsioneere (kaasa arvatud meie toas) ei töötanud. Istusime terve õhtu hotelli ees, jõime õlut (mis õnneks oli külm) ja higistasime.
Õhtul hotelli ees.
Enne magamaminekut manitses Karma, et äratus tuleb pool viis, sest lennuk väljub 6.30. Muidugi polnud sellises kuumuses võimalik korralikult magada, aga paaril korral tuli tukk siiski peale. Kui kell oli juba viis saanud, kobisime ilma kauem äratust ootamata ise alla. Karmat polnud veel näha. Õhk tundus veidi jahedam, umbes 27 kraadi. Anti teed, praemuna ja pannkooki. Enne lennujaama peatas meid politsei valvepost ja küsis pileteid näha, need aga olid Karma käes ja Karma ise veel hotellis. Seisime, ootasime ja vaatasime, kuidas naised pühkisid majade ees tänavat või tegid väikeste välipliitide ja lõkete peal süüa.
Välipliit.
Just siis, kui mõtlesin tõsisemalt pildistama hakata, lubati meil edasi minna, kuigi Karmat ja pileteid polnud endiselt. Varsti saabus lennujaama ka eilne saksa grupp. Nende kotid rändasid varsti kaalule, meie omad laoti selle kõrvale hunnikusse. Pilt polnud paljulubav, sest kuigi Karma käis ringi ja püüdis asjamehi veenda, läksid sakslased varsti lennukisse, meie aga jäime neile pikkade nägudega järele vaatama. Levisid kuuldused järgmisest lennust, mida tuleb umbes poolteist tundi oodata.
Mõni minut enne kaheksat hakati meie pagasit kaaluma, pool üheksa saime turvakontrollist läbi, kus ise oma nime pidime paksu raamatusse kirjutama. Lennueelne ooteruum oli puhas ja muust majast veidi jahedam, lae all säutsusid linnud, seinu ja põrandat mööda ronisid suured sipelgad, kes üritasid ka mu kotti pugeda. Lendame Tara Airi 19 kohalise de Havilland Canada DHC-6 Twin Otteriga.
Juphalisse.
3. oktoober, Sulighat (2280 m). Lend Juphali oli meeleolukas eriti lõpuosas, kus lendasime kitsas orus, otse ees lumised tipud. Lennuk oli koormatud, ka piloodikabiini ukseava ette (ust polnudki) laoti suur kuhi pagasit. Huvitav oli vaada navigaatori ekraani, mis järjest rohkem punast värvi näitas. Viimaks oli lennukõlblik ala vaid kitsas triip selle keskel. Lennurada, lühike (vast 500 m) kiviklibune triip 2450 meetri kõrgusel mäenõlval, hakkas paistma pärast viimast pööret ümber esileulatuva mäenuki. Maandumine oli äkiline, kuid kindel. Kui pagas ühte hunnikusse kogutud, ootasime veidi, mida Karma otsustab edasi teha. Päike paistis, mäeharjade kohal oli näha üksikuid pilvi, puhus päris priske tuul.
Juphali lennujaam.
Laskusime läbi küla ühe teemaja juurde, kuhu pikapeale kanti ka kõik meie asjad. Siit pidid need edasi rändama juba muulade seljas. Sõime suppi, võtsime kõndimise jaoks vajaliku varustuse ja hakkasime mööda nõlva laskuma. Karma otsus oli selline – šerpa (meie logistik) jääb lennuvälja juurde ootama mahajäänud pagasit, meie matkame otse Sulighati ja jääme seal laagrisse, ei lähegi piirkonna keskusesse Dunaisse, vaid saadame sinna söögikraami ostma koka koos abilisega. Laskusime läbi paari küla ja neid ümbritsevate põldude (peamiselt riis, tatar ja hirss) jõeni. Kõikjal tee veeres kasvas umbrohuna kanep. Tatrapõldude punakas toon, hirsi rohekaskollane, riisi rohekaspruun. Ühe maja juures kasvatati tubakat. Rada oli kohati tolmune ja järsuvõitu, kuid laienes jõe ääres päris teeks. Käia oli mõnus, alt orust puhus värskendav tuul.
Laskumine Thuli Bheri jõe äärde.
Pärast paari lühikest peatust jõudsime kohta, kus Thuli Bheri jõkke suubus Suli Gad ehk Suli Khola. Seal paiknes jõekaldal sõjaväeosa. Peale üksiku valveposti polnud kedagi näha, vaid sõdurite mundrid kuivasid aia peal. Karma jättis meid puude alla istuma ja läks ise tagasi, karavanile vastu või kuhugi mujale, ei saanudki aru. Nüüd, kella kahe paiku, puhus orgu pidi päris vali tuul, mille eest tuli juba varju otsida. Nägin kaljudel jooksmas suuri, poole meetri pikkusi sisalikke. Ootamine hakkas juba igavaks minema, kui Karma tagasi jõudis, varsti pärast teda hakkas teisel kaldal paistma ka meie muulakaravan. Valge juhtloom kõige ees, hakkasid loomad silla juurde laskuma. Siis kostis plekikolinat ja nõlva mööda veeresid alla ühe looma seljast valla pääsenud kausid ja potid.
Suur sisalik.
Loomad tulevad.
Ajajad korjasid kraami kähku kokku, siis kõndisime veel kümme minutit edasi kuni Shey Phoksundo Rahvuspargi väravani Sulighatis ja jäime sinna kiviaiaga piiratud platsile laagrisse. Õhtusöögiks valmistas kokk meile püreesuppi ja nuudleid juustuga, magustoiduks anti värskeid õunaviile. Telgid, kahekohalised kuplid, olid nepaali päritolu, kuid üsna korralikud. Kaasavõetud madratsid aga, millest osa pealegi maha jäi, tundusid liiga õhukesed. Nii oligi, kõva küljealune andis öösel tunda. Jõgi kohises, muulad korskasid ja kõlistasid kelli. Need helid pidid jääma meie öisteks saatjateks paljude päevade jooksul.
Esimene laagripaik.
Hommikul kuue paiku telgist välja ronides nentisin, et magada olin saanud vaid tükati. Oli veel jahe, mehed askeldasid köögis, priimus kahises. Varsti saab ehk teed. Käivad jutud, et enne kümmet me täna liikuma ei hakka. Kui siiski.
Mõni minut enne üheksat vallutas päikesepaiste ühe hetkega laagriplatsi. Mul oli jälle vari. Muulasid polnud näha, kokk ja Karma puuduvad samuti. Eile pärastlõunane tuul keerutas kõvasti peenikest liivatolmu üles, prillid ja nägu kattusid sellega ja fotokaameragi sai oma osa. Päike oli natuke kaela põletanud, panin täna hommikul kohe kreemi peale.
Kell hakkab üksteist saama, karavanist pole märkigi. Suur pott pandi tulele, vist hakatakse lõunat valmistama. Ilm püsib ilus, kümnest saadik puhub mõnus tuul. Maailm on kolmemõõtmeline ja värviline.
Söök kantakse ette.
Molutamine.
Veidi pärast ühtteist jõudsid Karma ja kokk väikeste kandamitega laagrisse. Karma teadis rääkida, et mahajäänud asjad jõudsid (või jõuavad) kolmanda cargolennuga Juphalisse ja tulevad tasapisi järele. Ülejäänud mehed võtsid oma kandekorvid ja läksid allavoolu. Tagasi tulid nad umbes tunni pärast raskes lastis, mille moodustas igasugune söögikraam ja petrooleum. Kokk hakkas kohalikku suitsuvorsti viilutama, tähendab, varsti saab lõunat. Ja siis ehk minema siit platsilt. Ühe koha peal istumine muutub juba tüütuks. Oleks siin küla või klooster, mida vaadata. Aga pole midagi, ainult rahvuspargi kontor ja töötajate majad.
Köögibrigaad sorteerib kraami – kaks suurt sinist plastkanistrit petrooleumi, viieliitrine kanister toiduõli, kaks väiksemat päevalilleõli, pool kotti ingverit, teine lillkapsast, kolmas ube, Kotid konservidega, kuhi sibulat ja küüslauku. Nälga me igatahes ei sure.
Poole kahe paiku läks Karma koos Kaittiga rahvuspargi kontorisse meid registreerima. Ehk saame täna siiski veidi käia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar