7. oktoober, metsalaagris Chunemba-nimelises paigas Phoksundo Khola ääres (3650 m). Hommik oli karm, esimest korda läksid telgid seest härma, rohi kahutas. Kuidagi ei tahtnud magamiskotist välja pugeda. Aga kotti jääda ka ei saanud. Võtsin sulejope kasutusele, sellega sai natuke normaalsemalt olla. Meie abilistel on see rumal komme, et kõige esimesena pakitakse kokku söögitelk, seega tuleb hommikust süüa külma tuule käes. Või pole nende arvates ilm veel piisavalt külm? Lageda taeva all süües, eriti siis, kui päikesepaiste ei ole veel kohale jõudnud, on selline tunne, et tahaks kiiremini liikuma saada, ükskõik, mis raskused ka ees ootavad. Pealegi tuleb nagunii minna, tagasiteed pole. Täna polnud nalja, seda näitas Karma muretsemine, kes tegi isegi ettepaneku, et võiksime osa asju ise raja kõige kitsamatest kohtadest läbi kanda, muidu võib juhtuda, et koorem põrkab vastu kaljut ja see ehmatab looma. Ent muulaajajad arvasid, et nad saavad hakkama, järelikult asusime teele tavalises korras. Järve lauge kallas lõppes vastu järsku kaljuseina. Selle all oli sild, kohe seejärel tõusis kitsuke rada kaljule. Kohati oli see vaid nii lai, et piisas inimesele käimiseks. Koormaloomad peavad kitsamates kohtades tahes-tahtmata kotte vastu kaljut nühkima. Muidu oli filmis „Karavan” (või „Himaalaja”) deemonite rajaks ristitud tee peadpööritavalt ilus, sest järve türkiisine peegel täitis suurema osa vaatest, kaljusein oli piisavalt liigendatud, pakkumaks ilusaid vaateid. Ainult et alla vaatama ma eriti ei kippunud, pigem ettepoole. Ja muidugi, jalgade ette ka, sest sellisel rajal komistamine võib jääda elu viimaseks. Kitsast kaljurada jätkus päris pikalt, ümber mitme nuki, siis läks nõlv vaevumärgatavalt laugemaks, kuid klibuseks. Radagi, mis natuke allapoole laskus, oli nüüd kiviklibuga kaetud ja veidi järve suunas kaldu.
Kõndisime ümber paari väiksema sopi, siis tuli eriti kitsuke lõik kollakate kaljude serval, seejärel laskusime kiilukujulisele metsasele kaldalõigule, mis läks üle kõrgemal paistva liustiku suunas suunduvaks kiviseks oruks. Oru põhjas ja servades puude vahel oli hulgaliselt jakke, kes meie möödudes vaikselt mörisesid. Teisel pool orgu hakkas rada üles mäeharja poole ronima. Tõus oli tolmune ja kohati nii järsk, et imestasin, miks jalad veel ei libise.
Mul polnud ju jalas saapad, vaid lahtise kannaga matkasandaalid. Pärast umbes tund aega kestnud siksakis ronimist jõudsime ca 4000 meetri kõrgusele harjale, kus lehvisid palvelipud. Sealt avanesid järvele vapustavad vaated. Tegime pilti ja ronisime nüüd harja mööda tõusvat rada pidi veel edasi 4080 meetri kõrgusel asuva nukini.
Sealt algas laskumine, mis algul polnud eriti järsk, kuid pakkus pärastpoole siiski parajat pinget. Laskusime läbi kase- ja männimetsa, üsna tihti avanes puude vahelt avaramaid vaateid järvele. Oli päris väsitav, sest kartsin libiseda ja kukkuda, fotokaamera käes. Viimaks tuli järve lõpp lauge kalda juurest algava üsna avara oruga. Vasaku orunõlva sügiskirju metsa kohal kõrgusid lumised tipud, parempoolsed mäed olid lumeta. Siin-seal võis näha lambaid ja jakke. Tegime peatuse ja sõime kaasapandud kuiva lõunat.
Peamiselt rändasid magedast taignast õlis küpsetatud leivad koerale, kes meiega järvelaagrist kaasa otsustas tulla. Pärast astusime põõsaste vahel mööda küllaltki siledat orupõhja veel tunnikese edasi, kuni jõudsime imelisse metsa, kus kasvasid himaalaja sinised männid (Pinus wallichiana), mida eesti keeles pisarmändidena tuntakse. Õhk lõhnas, maapind oli kaetud pehme okkavaibaga. Istusime ja ootasime tunnikese muulade saabumist. Raja kõrgematest kohtadest olime näinud karavani läbimas kõige ohtlikumaid lõike, seepärast me eriti ei muretsenud.
Päike läks ära ja kohe on külm. Panin küll üht-teist soojemat peale, aga ikka tundub jahe. Mõnus männilõhn on kadunud. Muulaajajad koos kandjatega veavad metsast hulgaliselt kuivanud puid, hakkavad lõket tegema. Kuigi see peaks olema rahvuspargis keelatud. Peaasi, et metsa põlema ei panda. Otsustasin, et homme matkan veel sandaalidega, ülehomme aga lähevad käiku saapad.
9. oktoober, Shey Gompa (4390 m). Juhtuski see, mida kartsin. Eilne päev oli nii ränk ja ööbimispaik nii karm, et kirjutamiseks polnud mingit tahtmist. Karma, kellel tundub olevat huvi meie matka ajaliselt lühendada (sest ta peab juba 22. oktoobril Pokharas olema), valmistas sellise üllatuse, et valis Lar Tsa ja Sehu La (5160 m) asemel äkilisema tee, mis viis meid juba päev varem kõrgustesse.
Metsalaagrist lahkudes ei teadnud me veel, mis ees ootab. Rada kulges esialgu mööda Phoksundo Khola vasakut kallast avaramas orulõigus, kust avanesid kaunid vaated läänepoolsetele lumistele tippudele, kuid üsna varsti pidime jalgu paljaks võttes sumama üle jõe.
Varsti org ahenes, kõndisime madalate põõsaste vahel, seejärel vonkles rada paremat kallast mööda üsna laugel maastikul kord otse vee ääres, kord natuke kaugemal. Läbisime lagedamaid lõike vaheldumisi kiduravõitu kasesaludega. Umbes kaks tundi pärast teeleasumist pöörasime äkki paremale kitsasse ja hämarasse kanjonisse, mille kivisel põhjal voolas käredavooluline oja. Üsna varsti algas järsem tõus, kusjuures tuli sageli libedaid kive mööda üle oja turnida. Õnneks ei kestnud selline ronimine väga kaua, ca poole tunni pärast avardus kanjon orukeseks, mille veeres kasvasid kased.
Seal tegime pikema peatuse, köögibrigaad valmistas süüa. Pärast lõunat läbisime veel ühe kitsama lõigu, kus rada kulges otse oja kõrval, seejärel tõmbusid nõlvad taas veidi eemale. Kui metsalaagrist lahkumisest sai mööda juba viis tundi, tuli vastu mitu jakikaravani, mõnes isegi viisteist looma. Oli võimas vaatepilt, kui need suured elukad kivide vahel paremat rada otsides vääramatul sammul edasi rühkisid. Karma teadis öelda, et minnakse ehitusmaterjali järele.
Varsti pärast karavanidega kohtumist avardus org ja hakkas lauge kurviga vasakule pöörama. Tõus oli märkimisväärne, sundis iga natukese aja tagant seisatama, et natuke hinge tõmmata. Pärast pooletunnilist rühkimist tuli ronida üle suurema teed tõkestava valli. Edasi läks nagu veel järsemaks. Oja juurres kohtuvad orunõlvad moodustasid enam-vähem täisnurga, nõlvade ülemisi servu palistas mõlemal pool kaljumüür. Tagasi vaadates oli näha Phoksundo Khola oru läänenõlva lumiseid mägesid.
Seitse tundi pärast teeleasumist jõudsime paika, kus org paistis lõppevat. Sinna, oja lähedale püstitati telgid. Kõrgusmõõtja näitas 4640 meetrit, seega olime päevaga kilomeetri jagu ülespoole rühkinud. Edasi paistis rada siksakke tehes kaduvat kõige madalama nõlva taha oru lõpus. Oli külm ja tuuline, pärast õhtusööki pugesime varsti magamiskottidesse. Enne uinumist kuulasin veel, kuidas tuulehood telgikatet rebisid ja muulad kelli kõlistasid.
Hommik seevastu koitis vaikne. Muidugi oli nüüd veel külmem kui õhtul. Esimest korda oli telgist väljumiseks vaja tahtejõudu kasutada. Sõime kiiresti ja asusime teele. Nõlv, mida eile eemalt vaatasime, oli liiva ja kiviklibune, sekka kaljunukke. Järsul tõusul ei paistnud lõppu tulevat.
Hakkas lõõtsuma jäine tuul. Pärast tund kestnud pingutamist läks hekkeks siiski laugemaks. Ent varsti kerkis ees veel järsem nõlv. Seda nähes nentis Alf: „Siin pole meil ühtki head valikut.“ Ronisime pikkamisi otsekui täid kõrvus kohiseva tuule saatel otse sinitaeva poole. Kümme-viisteist sammu, siis puhkepaus. Ja kui üles jõudsime, siis selgus, et see pole veel kõik. Kuruni viis rada põiki üle ca 25 kraadi kaldu oleva klibuse mäekülje. Aga viimaks olime üleval, tuul tahtis nüüd rõivaid seljast kiskuda, GPS näitas kõrguseks 5352 meetrit üle merepinna. Pärast selgus, et kuru nimeks on Ngadra La ja selle „ametlikuks“ kõrguseks 5375 m.
Kui kohustuslikud pildid said tehtud, tuli hakata laskuma. Esimene samm oli kõige raskem, sest tugeva tuule käes pidi astuma järsult alla ja pihta saama seal asuvale 15 cm laiusele rajale. Karma ja kokk toetasid meid selle sooritamisel. Laskudes andis tolmu üles keerutanud tuul peagi järele. Algul oli maa üsna elutu ja süngelt musjas, allpool läks aga järjest pruunikamaks. Avastasin, et allamäge minek on mu jaoks üsna raske, enamus kaaslasi kadus peagi kaugusesse. Kõndides sai valida mitme paralleelselt kulgeva haru vahel.
Siis, pärast käänakut ümber mäenuki, avanes juba värvilisem maastik huvitavate pinnavormidega. Nüüd oli maa laiguti kollakas kuivanud taimedest, orgu ilmestasid liivaste või kiviklibuste nõlvade sinakashallid ja kollakad toonid, kaljude kollakaspruun ja hall. Rada jõudis ojani ja hakkas laskuma selle kõrval. Muulakaravan jõudis järele ja läks mööda just enne, kui rada pöördus vasemale Sephu Khola orgu.
Mäenukil kombekohased palvelipud, nende taga nõlv kaetud tillukeste kivikuhjade või lihtsalt otsa peale asetatud pikerguste kividega. Vist läheneme kloostrile. Siiski tuli enne Shey Gompani jõudmist veel hulk aega kõndida mööda tolmust rada, mille pinnast kerkis jalgu püüdma igas mõõdus kivisid. Lõpuks mitu manikivide müüri, seejärel juba lai orupõhi vastasnõlval asuva kloostriga. Laagripaigani jõudmiseks tuli veel järsust kaldast üles ronida, ent seal, kloostrist vasemal, oli kena laineline rohumaa.
Kella kahe ajal jõudsid kohale viimased teelised ja heitsid juba varem tuulevarju pakkuva künkakese nõlval päikese käes pikutavate kaaslaste kõrvale. Natuke murelikuks teeb, et sealtpoolt, kust tulime, pressib mägede vahelt läbi tumedamaid pilvi. Õnneks on homme puhkepäev. Pea on üsna uimane, tänane ronimine oli mulle päris raske. Aga teistelgi paistis raske olevat. Koer, kes meiega järve äärest kaasa tuli, saadab meid endiselt ja on otsekui teejuht, joostes natuke maad ees. Praegu magab ta künka otsas päikesepaistel. Taevas lõunakaares aga tõmbub järjest tumedamaks.
Järveäärne "deemonite rada".
Teisel pool kivist orukeelt hakkas rada järsult tõusma.
Kõndisime ümber paari väiksema sopi, siis tuli eriti kitsuke lõik kollakate kaljude serval, seejärel laskusime kiilukujulisele metsasele kaldalõigule, mis läks üle kõrgemal paistva liustiku suunas suunduvaks kiviseks oruks. Oru põhjas ja servades puude vahel oli hulgaliselt jakke, kes meie möödudes vaikselt mörisesid. Teisel pool orgu hakkas rada üles mäeharja poole ronima. Tõus oli tolmune ja kohati nii järsk, et imestasin, miks jalad veel ei libise.
Mul polnud ju jalas saapad, vaid lahtise kannaga matkasandaalid. Pärast umbes tund aega kestnud siksakis ronimist jõudsime ca 4000 meetri kõrgusele harjale, kus lehvisid palvelipud. Sealt avanesid järvele vapustavad vaated. Tegime pilti ja ronisime nüüd harja mööda tõusvat rada pidi veel edasi 4080 meetri kõrgusel asuva nukini.
Sealt algas laskumine, mis algul polnud eriti järsk, kuid pakkus pärastpoole siiski parajat pinget. Laskusime läbi kase- ja männimetsa, üsna tihti avanes puude vahelt avaramaid vaateid järvele. Oli päris väsitav, sest kartsin libiseda ja kukkuda, fotokaamera käes. Viimaks tuli järve lõpp lauge kalda juurest algava üsna avara oruga. Vasaku orunõlva sügiskirju metsa kohal kõrgusid lumised tipud, parempoolsed mäed olid lumeta. Siin-seal võis näha lambaid ja jakke. Tegime peatuse ja sõime kaasapandud kuiva lõunat.
Nüüd kulges rada mitmesaja meetri kõrgusel järve kohal.
Järve türkiis ja sügisvärvid.
Phoksundo Khola kaunis org.
Peamiselt rändasid magedast taignast õlis küpsetatud leivad koerale, kes meiega järvelaagrist kaasa otsustas tulla. Pärast astusime põõsaste vahel mööda küllaltki siledat orupõhja veel tunnikese edasi, kuni jõudsime imelisse metsa, kus kasvasid himaalaja sinised männid (Pinus wallichiana), mida eesti keeles pisarmändidena tuntakse. Õhk lõhnas, maapind oli kaetud pehme okkavaibaga. Istusime ja ootasime tunnikese muulade saabumist. Raja kõrgematest kohtadest olime näinud karavani läbimas kõige ohtlikumaid lõike, seepärast me eriti ei muretsenud.
Metsalaager.
Päike läks ära ja kohe on külm. Panin küll üht-teist soojemat peale, aga ikka tundub jahe. Mõnus männilõhn on kadunud. Muulaajajad koos kandjatega veavad metsast hulgaliselt kuivanud puid, hakkavad lõket tegema. Kuigi see peaks olema rahvuspargis keelatud. Peaasi, et metsa põlema ei panda. Otsustasin, et homme matkan veel sandaalidega, ülehomme aga lähevad käiku saapad.
9. oktoober, Shey Gompa (4390 m). Juhtuski see, mida kartsin. Eilne päev oli nii ränk ja ööbimispaik nii karm, et kirjutamiseks polnud mingit tahtmist. Karma, kellel tundub olevat huvi meie matka ajaliselt lühendada (sest ta peab juba 22. oktoobril Pokharas olema), valmistas sellise üllatuse, et valis Lar Tsa ja Sehu La (5160 m) asemel äkilisema tee, mis viis meid juba päev varem kõrgustesse.
Metsalaagrist lahkudes ei teadnud me veel, mis ees ootab. Rada kulges esialgu mööda Phoksundo Khola vasakut kallast avaramas orulõigus, kust avanesid kaunid vaated läänepoolsetele lumistele tippudele, kuid üsna varsti pidime jalgu paljaks võttes sumama üle jõe.
Mägede karm ilu.
Läbi jääkülma vee.
Varsti org ahenes, kõndisime madalate põõsaste vahel, seejärel vonkles rada paremat kallast mööda üsna laugel maastikul kord otse vee ääres, kord natuke kaugemal. Läbisime lagedamaid lõike vaheldumisi kiduravõitu kasesaludega. Umbes kaks tundi pärast teeleasumist pöörasime äkki paremale kitsasse ja hämarasse kanjonisse, mille kivisel põhjal voolas käredavooluline oja. Üsna varsti algas järsem tõus, kusjuures tuli sageli libedaid kive mööda üle oja turnida. Õnneks ei kestnud selline ronimine väga kaua, ca poole tunni pärast avardus kanjon orukeseks, mille veeres kasvasid kased.
Kanjonisse.
Selline rada.
Tagasivaade lõunapaigast.
Seal tegime pikema peatuse, köögibrigaad valmistas süüa. Pärast lõunat läbisime veel ühe kitsama lõigu, kus rada kulges otse oja kõrval, seejärel tõmbusid nõlvad taas veidi eemale. Kui metsalaagrist lahkumisest sai mööda juba viis tundi, tuli vastu mitu jakikaravani, mõnes isegi viisteist looma. Oli võimas vaatepilt, kui need suured elukad kivide vahel paremat rada otsides vääramatul sammul edasi rühkisid. Karma teadis öelda, et minnakse ehitusmaterjali järele.
Varsti pärast karavanidega kohtumist avardus org ja hakkas lauge kurviga vasakule pöörama. Tõus oli märkimisväärne, sundis iga natukese aja tagant seisatama, et natuke hinge tõmmata. Pärast pooletunnilist rühkimist tuli ronida üle suurema teed tõkestava valli. Edasi läks nagu veel järsemaks. Oja juurres kohtuvad orunõlvad moodustasid enam-vähem täisnurga, nõlvade ülemisi servu palistas mõlemal pool kaljumüür. Tagasi vaadates oli näha Phoksundo Khola oru läänenõlva lumiseid mägesid.
Seitse tundi pärast teeleasumist jõudsime paika, kus org paistis lõppevat. Sinna, oja lähedale püstitati telgid. Kõrgusmõõtja näitas 4640 meetrit, seega olime päevaga kilomeetri jagu ülespoole rühkinud. Edasi paistis rada siksakke tehes kaduvat kõige madalama nõlva taha oru lõpus. Oli külm ja tuuline, pärast õhtusööki pugesime varsti magamiskottidesse. Enne uinumist kuulasin veel, kuidas tuulehood telgikatet rebisid ja muulad kelli kõlistasid.
Hommik seevastu koitis vaikne. Muidugi oli nüüd veel külmem kui õhtul. Esimest korda oli telgist väljumiseks vaja tahtejõudu kasutada. Sõime kiiresti ja asusime teele. Nõlv, mida eile eemalt vaatasime, oli liiva ja kiviklibune, sekka kaljunukke. Järsul tõusul ei paistnud lõppu tulevat.
Hakkas lõõtsuma jäine tuul. Pärast tund kestnud pingutamist läks hekkeks siiski laugemaks. Ent varsti kerkis ees veel järsem nõlv. Seda nähes nentis Alf: „Siin pole meil ühtki head valikut.“ Ronisime pikkamisi otsekui täid kõrvus kohiseva tuule saatel otse sinitaeva poole. Kümme-viisteist sammu, siis puhkepaus. Ja kui üles jõudsime, siis selgus, et see pole veel kõik. Kuruni viis rada põiki üle ca 25 kraadi kaldu oleva klibuse mäekülje. Aga viimaks olime üleval, tuul tahtis nüüd rõivaid seljast kiskuda, GPS näitas kõrguseks 5352 meetrit üle merepinna. Pärast selgus, et kuru nimeks on Ngadra La ja selle „ametlikuks“ kõrguseks 5375 m.
Üles.
Pole ühtki head valikut!.
Maa kumeruse tagant välja.
Ngadra La 5352 m.
Kui kohustuslikud pildid said tehtud, tuli hakata laskuma. Esimene samm oli kõige raskem, sest tugeva tuule käes pidi astuma järsult alla ja pihta saama seal asuvale 15 cm laiusele rajale. Karma ja kokk toetasid meid selle sooritamisel. Laskudes andis tolmu üles keerutanud tuul peagi järele. Algul oli maa üsna elutu ja süngelt musjas, allpool läks aga järjest pruunikamaks. Avastasin, et allamäge minek on mu jaoks üsna raske, enamus kaaslasi kadus peagi kaugusesse. Kõndides sai valida mitme paralleelselt kulgeva haru vahel.
Siis, pärast käänakut ümber mäenuki, avanes juba värvilisem maastik huvitavate pinnavormidega. Nüüd oli maa laiguti kollakas kuivanud taimedest, orgu ilmestasid liivaste või kiviklibuste nõlvade sinakashallid ja kollakad toonid, kaljude kollakaspruun ja hall. Rada jõudis ojani ja hakkas laskuma selle kõrval. Muulakaravan jõudis järele ja läks mööda just enne, kui rada pöördus vasemale Sephu Khola orgu.
Mäenukil kombekohased palvelipud, nende taga nõlv kaetud tillukeste kivikuhjade või lihtsalt otsa peale asetatud pikerguste kividega. Vist läheneme kloostrile. Siiski tuli enne Shey Gompani jõudmist veel hulk aega kõndida mööda tolmust rada, mille pinnast kerkis jalgu püüdma igas mõõdus kivisid. Lõpuks mitu manikivide müüri, seejärel juba lai orupõhi vastasnõlval asuva kloostriga. Laagripaigani jõudmiseks tuli veel järsust kaldast üles ronida, ent seal, kloostrist vasemal, oli kena laineline rohumaa.
Kella kahe ajal jõudsid kohale viimased teelised ja heitsid juba varem tuulevarju pakkuva künkakese nõlval päikese käes pikutavate kaaslaste kõrvale. Natuke murelikuks teeb, et sealtpoolt, kust tulime, pressib mägede vahelt läbi tumedamaid pilvi. Õnneks on homme puhkepäev. Pea on üsna uimane, tänane ronimine oli mulle päris raske. Aga teistelgi paistis raske olevat. Koer, kes meiega järve äärest kaasa tuli, saadab meid endiselt ja on otsekui teejuht, joostes natuke maad ees. Praegu magab ta künka otsas päikesepaistel. Taevas lõunakaares aga tõmbub järjest tumedamaks.
Shey Gompa. Esiplaanil olevates ehitistes pöörlevad vee jõul liikuvad palveveskid.
Meie telgid Shey Gompa juures.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar