Alustan nüüd oma tänavuse Nepaali reisi päeviku postitamist.
29. septembri esimesed minutid. Istun Doha lennujaamas klaasseina ääres, mille taga on meeste mošee, kus mõned palvetavad, mõned loevad, mõned aga magavad seina ääres vaibal. Ruumi paremas nurgas raamaturiiuli juures vestleb kaks pikkade habemetega meest. Olemine pärast pikka lendu Kopenhaagenist on uimasevõitu, aga oodata tuleb veel kaheksa tundi. Suurem osa meie matkaseltskonnast mahtus tukkuma vaikse ruumi mugavamatele toolidele, kuid kõigi jaoks seal kohta polnud. Jäin koos Madisega suurde ootesaali. Siin sees on üsna paras kliima, isegi tiba jahedavõitu, aga õues näitas kraad veel tund enne keskööd kolmkümmend soojapügalat. Teha pole midagi peale kõndimise, istumise, ja tukkumise. Isegi süüa ei saa, sest krediitkaart on tühi ja kohalikku raha ei ole. Lennujaam on ka liiga tavaline, kui üksikud valges rõivas pearättidega mehed ja kaetud nägudega naised välja arvata, ei anna miski märku sellest, mis maal viibin. Aga sellist maailma suurem osa inimesi vist tahabki, kus kõik oleks koduselt tuttav ja turvaline, kus poleks kohta mustusel ja kerjused ei pääseks kimbutama. Aga Kataris äkki polegi kerjuseid, ehk siin on emiiri armust kõigil hea elu. Ma ei tea seda, linna vaatama ka ei pääse, kuid sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta on umbes tuhat dollarit suurem kui Eestis.
Pool tundi enne südaööd tuli meelde vennale helistada ja sünnipäevaks õnne soovida. Natuke hilja küll, aga ta veel ei maganud. Suveagses Eestis näitab kell Katariga samu numbreid. Tänavu pole ma suure saunaehitamise ja laulmise vahelt leidnud aega vennaga rääkidagi, nüüd sain teada, et teda vaevavad tasakaalukeskuse probleemid. Aga see pidi olema pikem jutt, mida telefonitsi ei räägi. Lasin peast veel kord läbi mõned siialennu seigad – ekraanil näidati järjekindlalt, kuspool ja kui kaugel asub Meka, ingliskeelses tekstis opereeriti jalgade ja miilidega, araabiakeelses aga meetrite ja kilomeetritega, nii et igasuguseid vahemaid oli parem vaadata araabia tähtede vahelt. Süüa anti piisavalt ja joogiga ei koonerdatud. Istmevahed olid isegi minu pikkade koibade jaoks küllalt laiad ja muusika valik hea. Filme ma ei viitsinud vaadata, sest ekraan tundus näole natuke liiga lähedal olevat. Kui olin jõudnud filmida mõned kaadrid meie reisiseltskonnast ja tahtsin just püüda pildile Meka suunda osutavat ekraani, paluti mul väga viisakalt kaamera ära panna: „Meil on teenindava personali ja lennuki filmimine keelatud, sest pahatahtlikud inimesed laadivad internetti selliseid videoklippe, mis mõnikord meie inimesi naeruvääristavad.” Selge, kui keelatud, siis keelatud.
Õhtul Kathmandus. Endiselt kuninga nime kandvas lennujaamas oli täna pikk viisasaba, sest korraga oli saabunud mitu lennukit. Saime enne maale pääsemist järjekorras seista poolteist tundi. Lennukist väljudes otsisin pilguga Kopani kloostrit ja kui märkasin selle uduseid piirjooni künkaharjal, saatsin mõttes tervitusi kõigile tuttavatele. Ilm oli vines, sooja ligi kolmkümmend kraadi. Kui pagasiga tänavale saime, pimenes juba. Meil oldi vastas, sõidutati Thameli hotelli Buddha, mis on üsna kärarikka tänava ääres, mõne sammu kaugusel neist kohtadest, kus varem olin ööbinud. Vaid mullukevadised Norbu Lingka ja Fuji jäid veidi eemale. Saabumisjoogiks võtsime õlled, siis tuli reisibüroo boss Nava Raj Dahal, väikest kasvu käbe mees, tervitas kõiki kättpidi ja ütles, et ootab meid homme kell üheksa kontoris. Õhtust sõime naabruses asuvas katuserestoranis Bamboo Club.
30. september, Kathmandu. Poole seitsme paiku viis tänavalt kostev lärm ära une viimased riismed. Kähedad hääled arutasid midagi otse akna all. Muidugi kostis ka autosignaale ja kaupluste raudruloode ülesvinnamise kolinat. Tuba, kus ma koos Piibuga ööbisin, oli teisel korrusel, tänavapoolsed aknad lahti, nii et tundus, nagu kõneldaks otse voodi kõrval. Minu kaaslast tänavakära eriti ei paistnud segavat. Õhtul küsisin, kuidas tema esimest korda Nepaali sattus. Tuli välja, et see oli 2003. aastal, kui teda kutsuti eesti Everesti ekspeditsiooniga kaasa, tollesamaga, mille käigus Alar Sikk tippu jõudis ja Vahur Kersna ei saanud luba Tiibetis asuvasse baaslaagrisse pääsemiseks. Tookord olevat viisad korraldanud Nava, kes siis veel polnud First Environmental Trekkingust lahku löönud. Arvatavasti organiseeris Nava ka Kersna matka Nepaalis asuvasse lõunapoolsesse baaslaagrisse, millest olin kunagi telesaateid näinud. Mis puutub Piipu, siis on ta pärast Nepaalis veel korduvalt käinud, läbinud Bhutanis raske Snowman Treki, jätnud jälgi Pakistani jääva Himaalaja osa radadele, matkanud Lõuna-Ameerikas ja Uus-Meremaal, roninud Kilimanjaro otsa. Ka teised matkakaaslased olid suurte kogemustega – Alf vana alpinistina koos Jaan Künnapiga mägedes käinud, hiljem Nepaalis mitmeid retki sooritanud, Hanno, Madis ja Laine samuti käinud Bhutanis, matkanud ümber Manaslu, Everesti baaslaagrist ja Annapurna südamikust rääkimata. Andku nad andeks, et ma ei oska kõiki nende retkesid täpselt paika panna.
Aga müüd peaks duši all käima ja katsuma olukorda sisse elada. Praegu on veel üsna uimane tunne. Kambaga käimisel on omad voorused, aga samas pole palju aega oma mõtetega üksi olla. Eks kõik loksub varsti paika, tekib mingi kindlam rütm. Akende taga kluugutavad tuvid ja häälitsevad linnupojad.
Hommikusöögi serveerimine toimub omas kindlaks kujunenud tempos, paistab, et üheksaks me Nava kontorisse ei jõua. Aga see polegi oluline, las aeg voolab omasoodu. Ega me siia rabelema ei tulnud. Enne olin lugenud Facebookist (hotelli fuajees on kaks üldkasutatavat arvutit), kuidas Roy oli tema majapidamisele liiga lähedale tulnud mürgipritsi ette seisnud ja hoolimata traktoristi ähvardustest keeldunud teda lubamast tugeva tuulega põldu pritsida. Pärast turgatas pähe, et meil ju Madis ka suuremat sorti põllumees, et äkki oli see tema töömees, kes Mustakurmus ähvardusi jagas. Aga ei, kui küsisin, ütles Madis, et sealkandis tal põlde pole ja et ülearu palju ta pritsida ka ei lase, sest Eestis sellega natuke liialdatakse.
Pärast pikaks veninud hommikusööki läksime Nava kontorisse. Ta büroo ametlik nimi on Nepal Environmental Treks. Seal saime suurtest rahadest lahti (kogu reisiraha 2400 eurot oli igaühel sulas kaasas) ja kõik dokumendipildid läksid ka loosi. Nava ütles algul, et vaja läheb kuut fotot, kuid leppis ka viiega. Ma ei tea, mida nad nii paljude piltidega ette võtavad, sest üks läheb matkaloa peale, teine vist ankeedile. Ja First Environmentali kontoris nägin, et üks kleebitakse nö külaliste raamatusse. Kirjutasime alla, kuhu vaja ja leppisime kokku uue kohtumise kolmeks. Siis pidi saama varustust üle vaadata ja matkajuhti näha.
Ostsin Kaitti tuttava spordipoest suurema koti, mis oli roheline ja kirjade järgi veekindel ning maksis 2000 raha. Muidugi oli firmamärgiks The North Face, kuid tean, et sellise hinna eest saab vaid võltsingut. Tõsi küll, enamasti on selle kvaliteet üsna hea. Kodust kaasavõetud kott oli siinsetes mägedes juba kaks tiiru teinud ja üsna kulunud, pealegi väikesevõitu. Enne lõunat käisime Bodnathis suure stuupa man. Saime selleks Nava firmast mikrobussi. Sõidu ajal vaatasin taas, et linn on veidi puhtam, ent samas käis kõikjal hull ehitustegevus. Tänavad olid üles songitud ja tolmused. Teel Bodnathi külastasime supermarketit (sellises ma polnudki siin enne käinud), ostsime kuivatatud liha, joogipulbrit ja veel üht-teist, mille kohta oli põhjust arvata, et seda firma poolt ei anta või antakse vähe. Tegime tiiru ümber stuupa, ma käisin korraks ühes gompas, kus parajasti toimus puja. Teised jõudsid sel ajal juba Kolmanda Silma restorani katuseterrassile minna ja õlut võtta. Ka mina suundusin sinna ja sain eemalt taas Kopani kloostrit näha. Tellisin terava kanasupi ja õlle.
Kell kolm olime taas Nava pool. Suurema ruumi seinte ääres oli kotte matkakraamiga, samas vedelesid virnas magamiskotid ja joped. Matkajuht, Alam-Dolpost pärit magar Karma, paistis üsna mu mulluse teejuhi Pasangi moodi mees, ainult nõksu tumedam. Kandjate pealik oli ka kohal. Saime teada, et siit tulevad meiega koos lisaks neile veel kokk ja tolle abiline. Dolpos hangitakse koormaloomad ja palgatakse ajajad. Karma rääkis veidi ees ootavast teest, mainis kõrgeid kurusid. Siis hakkasime magamiskotte ja jopesid valima. Koti ma leidsin, jopet mitte. Lubati homseks hankida. Aga läksin samasse poodi, kust koti sain ning seal otsiti välja mulle paras sulejope. Kauplesin hinna 6000 raha peale (umbes 60 eurot). Aga kuna mul parasjagu sellist summat ühes polnud, sain jope täna niisama kätte, raha viin homme. Tõepoolest - lendame alles 15.40, seega on hommikul aega maailm. Jamuna teepoes käisin ka, viisin talle kena eesti kalendri. Täna on plaanis veel söömine, ehk võtame mingit lihalisemat asja, sest mine tea, millal jälle saab.
Käisime vanas heas Yin Yangis, proovisime nende erilist steiki. Oli vägev käntsakas liha, maitsev pealegi. Söögi ajal kaldus jutt arstide streigile ja üldse poliitilisemat laadi teemadele (liha, teadagi, teeb tigedaks). Kui hakati rääkima, kuidas Lõuna-Eestis terved külad elavad ainult puudetoetusest, siis minus kihvatas miski ja ma küsisin, kelle süü see on, et Seto- ja Võromaal enam Eesti riiki pole. Kui pole enam poode, postkontoreid, koole ja lasteaedu, kaovad needki vähesed töökohad, mis seni veel olid, sest noorem rahvas, kellel on lapsed, ei saa sellises kohas elada. Jäävadki ainult vanad ja hädised, kes saavad toetust. Millestki peab inimene ju elama. Õnneks ei võtnud keegi tuld ja tõttöelda jäi see üheks vähestest kõnelustest nii teravatel teemadel (mägedes ju liha kuigi palju ei saanud). Õhtul ravisime viinaga Piipu, keda oli kimbutamas kerge kõhuhäda.
29. septembri esimesed minutid. Istun Doha lennujaamas klaasseina ääres, mille taga on meeste mošee, kus mõned palvetavad, mõned loevad, mõned aga magavad seina ääres vaibal. Ruumi paremas nurgas raamaturiiuli juures vestleb kaks pikkade habemetega meest. Olemine pärast pikka lendu Kopenhaagenist on uimasevõitu, aga oodata tuleb veel kaheksa tundi. Suurem osa meie matkaseltskonnast mahtus tukkuma vaikse ruumi mugavamatele toolidele, kuid kõigi jaoks seal kohta polnud. Jäin koos Madisega suurde ootesaali. Siin sees on üsna paras kliima, isegi tiba jahedavõitu, aga õues näitas kraad veel tund enne keskööd kolmkümmend soojapügalat. Teha pole midagi peale kõndimise, istumise, ja tukkumise. Isegi süüa ei saa, sest krediitkaart on tühi ja kohalikku raha ei ole. Lennujaam on ka liiga tavaline, kui üksikud valges rõivas pearättidega mehed ja kaetud nägudega naised välja arvata, ei anna miski märku sellest, mis maal viibin. Aga sellist maailma suurem osa inimesi vist tahabki, kus kõik oleks koduselt tuttav ja turvaline, kus poleks kohta mustusel ja kerjused ei pääseks kimbutama. Aga Kataris äkki polegi kerjuseid, ehk siin on emiiri armust kõigil hea elu. Ma ei tea seda, linna vaatama ka ei pääse, kuid sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta on umbes tuhat dollarit suurem kui Eestis.
Saabumine Dohasse.
Pool tundi enne südaööd tuli meelde vennale helistada ja sünnipäevaks õnne soovida. Natuke hilja küll, aga ta veel ei maganud. Suveagses Eestis näitab kell Katariga samu numbreid. Tänavu pole ma suure saunaehitamise ja laulmise vahelt leidnud aega vennaga rääkidagi, nüüd sain teada, et teda vaevavad tasakaalukeskuse probleemid. Aga see pidi olema pikem jutt, mida telefonitsi ei räägi. Lasin peast veel kord läbi mõned siialennu seigad – ekraanil näidati järjekindlalt, kuspool ja kui kaugel asub Meka, ingliskeelses tekstis opereeriti jalgade ja miilidega, araabiakeelses aga meetrite ja kilomeetritega, nii et igasuguseid vahemaid oli parem vaadata araabia tähtede vahelt. Süüa anti piisavalt ja joogiga ei koonerdatud. Istmevahed olid isegi minu pikkade koibade jaoks küllalt laiad ja muusika valik hea. Filme ma ei viitsinud vaadata, sest ekraan tundus näole natuke liiga lähedal olevat. Kui olin jõudnud filmida mõned kaadrid meie reisiseltskonnast ja tahtsin just püüda pildile Meka suunda osutavat ekraani, paluti mul väga viisakalt kaamera ära panna: „Meil on teenindava personali ja lennuki filmimine keelatud, sest pahatahtlikud inimesed laadivad internetti selliseid videoklippe, mis mõnikord meie inimesi naeruvääristavad.” Selge, kui keelatud, siis keelatud.
Vaade lennujaama aknast.
Õhtul Kathmandus. Endiselt kuninga nime kandvas lennujaamas oli täna pikk viisasaba, sest korraga oli saabunud mitu lennukit. Saime enne maale pääsemist järjekorras seista poolteist tundi. Lennukist väljudes otsisin pilguga Kopani kloostrit ja kui märkasin selle uduseid piirjooni künkaharjal, saatsin mõttes tervitusi kõigile tuttavatele. Ilm oli vines, sooja ligi kolmkümmend kraadi. Kui pagasiga tänavale saime, pimenes juba. Meil oldi vastas, sõidutati Thameli hotelli Buddha, mis on üsna kärarikka tänava ääres, mõne sammu kaugusel neist kohtadest, kus varem olin ööbinud. Vaid mullukevadised Norbu Lingka ja Fuji jäid veidi eemale. Saabumisjoogiks võtsime õlled, siis tuli reisibüroo boss Nava Raj Dahal, väikest kasvu käbe mees, tervitas kõiki kättpidi ja ütles, et ootab meid homme kell üheksa kontoris. Õhtust sõime naabruses asuvas katuserestoranis Bamboo Club.
Buddha hotelli vestibüülis.
Bamboo Club.
30. september, Kathmandu. Poole seitsme paiku viis tänavalt kostev lärm ära une viimased riismed. Kähedad hääled arutasid midagi otse akna all. Muidugi kostis ka autosignaale ja kaupluste raudruloode ülesvinnamise kolinat. Tuba, kus ma koos Piibuga ööbisin, oli teisel korrusel, tänavapoolsed aknad lahti, nii et tundus, nagu kõneldaks otse voodi kõrval. Minu kaaslast tänavakära eriti ei paistnud segavat. Õhtul küsisin, kuidas tema esimest korda Nepaali sattus. Tuli välja, et see oli 2003. aastal, kui teda kutsuti eesti Everesti ekspeditsiooniga kaasa, tollesamaga, mille käigus Alar Sikk tippu jõudis ja Vahur Kersna ei saanud luba Tiibetis asuvasse baaslaagrisse pääsemiseks. Tookord olevat viisad korraldanud Nava, kes siis veel polnud First Environmental Trekkingust lahku löönud. Arvatavasti organiseeris Nava ka Kersna matka Nepaalis asuvasse lõunapoolsesse baaslaagrisse, millest olin kunagi telesaateid näinud. Mis puutub Piipu, siis on ta pärast Nepaalis veel korduvalt käinud, läbinud Bhutanis raske Snowman Treki, jätnud jälgi Pakistani jääva Himaalaja osa radadele, matkanud Lõuna-Ameerikas ja Uus-Meremaal, roninud Kilimanjaro otsa. Ka teised matkakaaslased olid suurte kogemustega – Alf vana alpinistina koos Jaan Künnapiga mägedes käinud, hiljem Nepaalis mitmeid retki sooritanud, Hanno, Madis ja Laine samuti käinud Bhutanis, matkanud ümber Manaslu, Everesti baaslaagrist ja Annapurna südamikust rääkimata. Andku nad andeks, et ma ei oska kõiki nende retkesid täpselt paika panna.
Aga müüd peaks duši all käima ja katsuma olukorda sisse elada. Praegu on veel üsna uimane tunne. Kambaga käimisel on omad voorused, aga samas pole palju aega oma mõtetega üksi olla. Eks kõik loksub varsti paika, tekib mingi kindlam rütm. Akende taga kluugutavad tuvid ja häälitsevad linnupojad.
Hommikusöögi serveerimine toimub omas kindlaks kujunenud tempos, paistab, et üheksaks me Nava kontorisse ei jõua. Aga see polegi oluline, las aeg voolab omasoodu. Ega me siia rabelema ei tulnud. Enne olin lugenud Facebookist (hotelli fuajees on kaks üldkasutatavat arvutit), kuidas Roy oli tema majapidamisele liiga lähedale tulnud mürgipritsi ette seisnud ja hoolimata traktoristi ähvardustest keeldunud teda lubamast tugeva tuulega põldu pritsida. Pärast turgatas pähe, et meil ju Madis ka suuremat sorti põllumees, et äkki oli see tema töömees, kes Mustakurmus ähvardusi jagas. Aga ei, kui küsisin, ütles Madis, et sealkandis tal põlde pole ja et ülearu palju ta pritsida ka ei lase, sest Eestis sellega natuke liialdatakse.
Pärast pikaks veninud hommikusööki läksime Nava kontorisse. Ta büroo ametlik nimi on Nepal Environmental Treks. Seal saime suurtest rahadest lahti (kogu reisiraha 2400 eurot oli igaühel sulas kaasas) ja kõik dokumendipildid läksid ka loosi. Nava ütles algul, et vaja läheb kuut fotot, kuid leppis ka viiega. Ma ei tea, mida nad nii paljude piltidega ette võtavad, sest üks läheb matkaloa peale, teine vist ankeedile. Ja First Environmentali kontoris nägin, et üks kleebitakse nö külaliste raamatusse. Kirjutasime alla, kuhu vaja ja leppisime kokku uue kohtumise kolmeks. Siis pidi saama varustust üle vaadata ja matkajuhti näha.
Nava kabinetis.
Ostsin Kaitti tuttava spordipoest suurema koti, mis oli roheline ja kirjade järgi veekindel ning maksis 2000 raha. Muidugi oli firmamärgiks The North Face, kuid tean, et sellise hinna eest saab vaid võltsingut. Tõsi küll, enamasti on selle kvaliteet üsna hea. Kodust kaasavõetud kott oli siinsetes mägedes juba kaks tiiru teinud ja üsna kulunud, pealegi väikesevõitu. Enne lõunat käisime Bodnathis suure stuupa man. Saime selleks Nava firmast mikrobussi. Sõidu ajal vaatasin taas, et linn on veidi puhtam, ent samas käis kõikjal hull ehitustegevus. Tänavad olid üles songitud ja tolmused. Teel Bodnathi külastasime supermarketit (sellises ma polnudki siin enne käinud), ostsime kuivatatud liha, joogipulbrit ja veel üht-teist, mille kohta oli põhjust arvata, et seda firma poolt ei anta või antakse vähe. Tegime tiiru ümber stuupa, ma käisin korraks ühes gompas, kus parajasti toimus puja. Teised jõudsid sel ajal juba Kolmanda Silma restorani katuseterrassile minna ja õlut võtta. Ka mina suundusin sinna ja sain eemalt taas Kopani kloostrit näha. Tellisin terava kanasupi ja õlle.
Bodnathi suur stuupa. Taamal künkaharjal paistab Kopani klooster.
Kell kolm olime taas Nava pool. Suurema ruumi seinte ääres oli kotte matkakraamiga, samas vedelesid virnas magamiskotid ja joped. Matkajuht, Alam-Dolpost pärit magar Karma, paistis üsna mu mulluse teejuhi Pasangi moodi mees, ainult nõksu tumedam. Kandjate pealik oli ka kohal. Saime teada, et siit tulevad meiega koos lisaks neile veel kokk ja tolle abiline. Dolpos hangitakse koormaloomad ja palgatakse ajajad. Karma rääkis veidi ees ootavast teest, mainis kõrgeid kurusid. Siis hakkasime magamiskotte ja jopesid valima. Koti ma leidsin, jopet mitte. Lubati homseks hankida. Aga läksin samasse poodi, kust koti sain ning seal otsiti välja mulle paras sulejope. Kauplesin hinna 6000 raha peale (umbes 60 eurot). Aga kuna mul parasjagu sellist summat ühes polnud, sain jope täna niisama kätte, raha viin homme. Tõepoolest - lendame alles 15.40, seega on hommikul aega maailm. Jamuna teepoes käisin ka, viisin talle kena eesti kalendri. Täna on plaanis veel söömine, ehk võtame mingit lihalisemat asja, sest mine tea, millal jälle saab.
Käisime vanas heas Yin Yangis, proovisime nende erilist steiki. Oli vägev käntsakas liha, maitsev pealegi. Söögi ajal kaldus jutt arstide streigile ja üldse poliitilisemat laadi teemadele (liha, teadagi, teeb tigedaks). Kui hakati rääkima, kuidas Lõuna-Eestis terved külad elavad ainult puudetoetusest, siis minus kihvatas miski ja ma küsisin, kelle süü see on, et Seto- ja Võromaal enam Eesti riiki pole. Kui pole enam poode, postkontoreid, koole ja lasteaedu, kaovad needki vähesed töökohad, mis seni veel olid, sest noorem rahvas, kellel on lapsed, ei saa sellises kohas elada. Jäävadki ainult vanad ja hädised, kes saavad toetust. Millestki peab inimene ju elama. Õnneks ei võtnud keegi tuld ja tõttöelda jäi see üheks vähestest kõnelustest nii teravatel teemadel (mägedes ju liha kuigi palju ei saanud). Õhtul ravisime viinaga Piipu, keda oli kimbutamas kerge kõhuhäda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar