10. oktoober, Shey Gompa. Öösel sadaski lund ja varahommikul lösutas lõunapoolsete mägede otsas pilvi. Päike tuli siiski välja, varju ja valguse joon hakkas kiiresti nõlva mööda allapoole laskuma. Tegin fotokaameraga tiiru ümber gompa. Kaks taati läksm palveid pomisedes mu ees. Om mani padme hung. Üks keerutas palveveskit, teine sõrmitses palvehelmeid. Ring tehtud, asetasid taadid tšörteni jalamile väikese kivi. Seal oli neid juba paras hulk.
Päikesevalgus jõudis alla, kohe hakkas mõnusalt soe. Lumi sulas märgatava kiirusega. Võtsin videokaamera ja läksin uuesti gompa ümber kõndima. Hanno, Madis ja Piip tulid ühes. Taadid tegid ikka oma tiire. Astusin veidi aega nende kannul ja lugesin Šakjamuni mantrat. Mehed jäid kuulama. „Om muni muni maha munije svaha,“ ütlesin neile. „Om muni muni mahamunije svaha,“ kordasid nad järele ja sammusid siis edasi endist mantrat pomisedes.
Kui laagrisse tagasi jõudsime, anti parajasti teed. Pärast istusime päikesepaistel ja vaatasime, kuidas lumi sulab. Maa polnud alt isegi märg. Muulapoisid talutasid kohale musta kitse, kes oli määratud meile söögiks saama. Aga sel ajal, kui nad kordamööda koos loomaga poseerisid, oskas kits ennast vabaks kiskuda ja jooksu panna, muidugi otse mäkke. Poisid läksid talle üsna laisalt järele. Mis sa hädaga teed, raha ju makstud. Umbes tunni pärast toodi kits tagasi ja varsti lebas ta verine pea künka jalamil. Tagantjärele mõtlen, kas ikko oli ilus tegu tappa loom pühas orus otse Kristallmäe palge ees.
Sey Gompa on tihedalt seotud Kristallmäe palverännaku traditsiooniga. Ümber mäe kora’t sooritavaid palverändureid kohtab igal aastal, kuid eriti suurejoonelised pidustused leiavad aset draakoni aastatel. Legendi kohaselt saatis drikung kagjü koolkonna rajaja Drikung Kjoba Džigten Sumgon (tuntud ka kui Drikung Kjoba Džigten Gönpo Rintšenpel, 1143-1217) oma järgija Drubtop Senge Yeshi Dolposse. Sinna saabudes nägi Senge Yeshi mäe otsas tantristlikku idamit Dechogi (heruka Tšakrasamvarat, kelle elupaigaks peetakse Kailaši mäge) ning kuulis draakoni möirgamist. Ta nimetas mäe Shelri Riwo Drugdraks (draakonimöirge kristallmäeks) ning pühitses piirkonna lõvi seljas ratsutades. Usutakse, et mäe sees on varjatud järv, milleni pääseb inimene, kes sooritab üheksa ringi ümber mäe. Järve piimja veega silmi pesnud palverändur näeb siis eemalt püha Kailaši mäge.
Teadsin küll Kristallmäest, kuid ei osanud seda nii gompa ligidalt otsida. Ja keegi ei ütelnud ka. Kiri gompa seinal andis teada, et tänavusel draakoni aastal pühitseti Sheys juba kuuekümne kuuendat korda, tähistamaks 1220. aastal toimunud esmast pühitsemist. Tänavusi pühasid, mille käigus lisaks palverännule ümber Kristallmäe toimusid pujad, laamade maskitantsud, hobuste ja jakkide võiduajamised, vibulaskjate võistlused ning rahvaarstide (amchi’de) vastuvõtud, peeti 28. augustist 2. septembrini. Kui arvestada sündmuse harukordsust, siis võib öelda, et sattusime Shey Gompasse vahetult pärast pühi.
Enne lõunat pildistasin üsna suurt jaki-, lamba- ja kitsekarja, mis aeti üle jõe ja gompast mööda. Õnneks olin aparaadile just teleobjektiivi ette pannud, sain päris häid kaadreid. Seejärel ronisime nõlval paiknevate väikeste gompade juurde. Neist alumise uks oli valge siidsalliga kinni seotud, ülemise oma aga suletud seestpoolt. Õues müüri ääres paistis vägev jakisõnniku varu. Tuli meelde, et hommikul oli samast hoonest tõesti suitsu kerkinud. Gompade juurest avanes suurepäraseid vaateid. Enamus öösel sadanud lumest oli selleks ajaks alt orust juba sulanud, kuid põhjapoolsed mäeküljed jäidki valgetriibulisteks. Muidugi ei köitnud Kristallmägi ka nüüd mu tähelepanu.
Lõunaks sõime siis õnnetu kitse lihast tehtud kotlette. Mulle need eriti ei maitsenud. Pärast käisime suures gompas. Naine, kes meile ukse lahti tegi, lasi meil enne teha tiiru ümber terve kloostri. Mulle oli see täna juba õige mitmes. Kaks taati aga jätkasid ikka ringide tegemist. Gompas oli üsna hämat, altari kahekseksast kahes neljases rivis paiknevast kujust tundsin ära vaid Maitreja ja Šakjamuni. Lonely Planeti andmetel olid seal veel Guru Rinpoche (Padmasambhava) ja Milarepa. Huvitav oli raamaturiiul, õigemini selle paiknemine kõrges valgusšahtis, kust tekste saab kätte vaid redelile ronides. Kloostris praegu munki pidevalt ei ela, sest kohalik kogukond on nende ülalpidamiseks liialt väikesearvuline. Nii kõrgel (4390 m) vili ja kartul ka enam ei kasva, seega saaksid mungad ennast elatada vaid karjakasvatusega, mis pole vist kloostrielu jaoks kõige sobivam ettevõtmine. Siiski elab kloostrile kuuluvas majas vanem ilmikmunk, kes kannab hoolt selle eest, et veeohvri kausid oleksid täidetud värske veega ning matkajad pääseksid gompasse annetusi tegema. Ilmselt avas meile ukse tema naine.
Taas pean nentima, et ei oska sellistes karmides tingimustes kirjutada. Esiteks on ebamugav, teiseks tunduvad mõtted kogu aeg hajevil olevat. Ja sageli oled lihtsalt väsinud ning õnnelik selle üle, et jõudsid järjekordne kuru on selja taha jäänud. Kõndides on tegemist jalge ette vahtimise ja võimsate vaadete nautimisega, mis pole ka mõtlemist soodustavad tegevused. Üks neist, jalge ette vahtimine nimelt, soodustab pigem rutiini kujunemist, teine aga annab sageli nii võimsa impulsi, mida ei taha üldse sõnastada. Selline matk on hoopis midagi muud kui teemajade turism, siin on hommikuti päris kõva külm, õhtulgi tahad varakult sooja magamiskotti pugeda. Õnneks on meil söögitelk, kus saab tuulevarjus istuda. Õhtuks anti kitselihaga momosid, Karma tõi kusagilt ka hiina õlut Lhasa, 0,33 purgi eest küsiti 250 raha. Räägitakse, et siit käiakse tihti üle piiri Tiibetis kauba järel.
11. oktoober, Namgung (4430 m). Öö esimene pool möödus hästi, pärast algas vähkremine ja hommiku ootamine. Kuidagi ei suuda ma neis tingimustes kümmet-kahteteist tundi järjest magada. Millalgi oli jälle kuulda telgi katusele langeva lume krabinat. Hommikune teepakkumine hilines, läksin välja ja kõndisin sooja saamiseks veidi ringi. Kolmveerand kaheksa hakkasime jälle liikuma. Pikkamisi tõusev, öisest sajust lumine rada viis gompast mööda, seejärel ümber mäenuki mööda üsna avara oru nõlva. Varsti paistis vastaspoolel väike nelja majaga küla, värskelt lumele jäetud jäljeread näitasid, et seal elati. Maastik oli kenasti lumekirju, käia mõnus. Varsti möödusime pikast manimüürist, tund aega pärast teeleasumist teisest, veidi lühemast. Vastu kappas üksik ratsamees.
Meiega samas suunas matkas suurem brittide seltskond, kus enamus inimesi paistis olevat vanuses üle kuuekümne. Nad liikusid üsna tihedas grupis, paar nooremat meest välja arvatud. Meil lubas Karma küll üsna vabalt lonkida. Juhtus sedagi, et matkakaaslasi polnud üldse näha või paistsid nad kaugelt tillukeste kriipsukestena. Nii oli võimalik tajuda ülevat mägedega omavahel olemise tunnet. Rada pööras vasemale üle madala mäeharja ja laskus väiksemasse orgu, möödusime jakikarjast ja hakkasime peagi tõusma mööda kiviklibust orupõhja järjest lähemale nihkuvate nõlvade vahel.
Juba oli tõusunurk oma 20 kraadi, siis jäi orust alles vaid kõrgete kallastega kivine ojasäng. Viimaks jõudsime paika, kus see kaheks hargnes. Kas pöörame vasakule või paremale, püüdsin eemalt mõistatada. Aga hakkasime üles ronima hoopis kahe haru vahelt kerkivat nõlva mööda. Nüüd oli tõusunurk kohati oma 40 kraadi. Ületasime madala kaljuvöö, millele järgnes traavers piki lagedat nõlva kuni lauge kuruni. Shey La, kõrgust meie GPS-i järgi 5124, LP andmetel aga 5020 meetrit. Igatahes jälle üks viiest tuhandest kõrgem kuru. Üleval puhus muidugi üsna vali tuul, nii et grupipildi tegemiseks Hannot järele oodates hakkas külm.
Kuru taga avanes hoopis teistsugune maailm – värvilised, otsekui helendavad mäed, kirevad kaljud, kummalised pinnavormid. Üks nagu hiiglaslik kaljune sõrmejälg liivasel nõlval, kas tõesti looja enese poolt mägede vormimise käigus sinna vajutatud? Madalamal lisandusid põõsad, osalt sinaka, osalt pruunikasrohelise, osalt punaka värvusega. Siis terved punakates toonides nõlvad.
Siiski õnnestus näha mägede sügisvärve, rõõmustasin endamisi. Ent kurule tõusmine oli tekitanud jälle veidra kahestumise tunde – kõnnin, räägin, pildistan, naudin vaateid, - aga see kõik toimub nagu kuidagi automaatselt või distantsilt, otsekui astuksin ma iseenda kõrval ja jälgiksin seda, mida teen, väikese viivitusega. Mägedest tingitud teadvuse muutunud seisund, panen endale diagnoosi. Kuid enesetunne on ikka hea, puuduvad igasugused mäestikuhaiguse sümptoomid. Pea ei valuta, süda pole paha, söögiisu püsib hea. Ainult puusad, need kipuvad öösiti kõva pinnase peal magades valutama.
Orgu, kus paikneb Namgung Gompa, on õigem vist kanjoniks nimetada. Juba kõrgelt hakkas see meile paistma, järskude, kohati lausa püstloodsete nõlvadega kitsas lõhe, mille põhjas voolas väike jõgi. Ühelt käänakult avanes vaade ka kaljuprao serva peitunud gompale, mille juures paistsid ka mõned elumajad ja terrasspõllud hakkidesse pandud viljavihkudega. Milline erakordne paik!
Kahjuks oli laagripaik kloostrist üsna kaugel ning ma hakkasin pelgama, et ei jõuagi sinna. Inglased on kohe meie lähedal laagris, paar meest tuli arstiabi otsima. Neist ühel (teine oli kaasas julgustuseks) paistis olevat korralik mädane kõrvapõletik. Laine ei andnud erilist lootust, ütles, et kui homme paremaks ei lähe, peate kopteri kutsuma. Peale gompa ei paista siin suurt midagi olevatki. Aga kellelegi peavad kuuluma need jaki- ja kitsekarjad, kes siin kõikjal söövad, kusjuures osa jakke näksib põõsaid üsna püstloodis nõlval. Kuidas nad küll sinna said?
Kell on alles pool viis, aga päike juba läinud ja õues külm. Lääne poolt pressivad orgu ebameeldivad pilved. Üleval põõsaste vahel sibas ringi hulgaliselt viiksoravaid, siin all märkasin äsja nirki, kes koerast maha jäänud raasukesi uuris. Täna kuru pealt laskudes kõndisin meelega aeglaselt, et oleks mahti kõike ümbritsevat imetleda. Mõtlesin, miks peaksin pärast suure vaeva nägemist ummisjalu alla tormama. Pole ju kehtestatud tärminit, mis ajaks laagrisse tuleb jõuda. Nagunii ei tee me õhtuti midagi, istume enamasti juttu ajades ja napsu võttes, kuigi räägitakse, et 3500 meetrist kõrgemal on alkohol kurjast. Aga siin on õhtuti nii külm.
Filmimine kipub ka seekord juhuslikuks jääma, sest raskematel rajalõikudel ei meelita ükski vägi kaamerat kotist välja võtma. Hea, kui jaksan kurule ronides pildistadagi. Tunnikese jagu videot olen vast siiski juba teinud ja 580 pilti. Homme peaks tulema ilma kõrgete kurudeta matk, umbes neli viis tundi mõnusat kõndimist.
Kena "talvehommik" Shey Gompa juures.
Päikesevalgus jõudis alla, kohe hakkas mõnusalt soe. Lumi sulas märgatava kiirusega. Võtsin videokaamera ja läksin uuesti gompa ümber kõndima. Hanno, Madis ja Piip tulid ühes. Taadid tegid ikka oma tiire. Astusin veidi aega nende kannul ja lugesin Šakjamuni mantrat. Mehed jäid kuulama. „Om muni muni maha munije svaha,“ ütlesin neile. „Om muni muni mahamunije svaha,“ kordasid nad järele ja sammusid siis edasi endist mantrat pomisedes.
Vaade gompa juurest orule, kustkaudu tulime. Paremale jääb Kristallmäe nõlv.i.
Kui laagrisse tagasi jõudsime, anti parajasti teed. Pärast istusime päikesepaistel ja vaatasime, kuidas lumi sulab. Maa polnud alt isegi märg. Muulapoisid talutasid kohale musta kitse, kes oli määratud meile söögiks saama. Aga sel ajal, kui nad kordamööda koos loomaga poseerisid, oskas kits ennast vabaks kiskuda ja jooksu panna, muidugi otse mäkke. Poisid läksid talle üsna laisalt järele. Mis sa hädaga teed, raha ju makstud. Umbes tunni pärast toodi kits tagasi ja varsti lebas ta verine pea künka jalamil. Tagantjärele mõtlen, kas ikko oli ilus tegu tappa loom pühas orus otse Kristallmäe palge ees.
Meie söögi- ja köögitelgi taga kõrguv kaljuse tipuga mägi ongi kuulus Kristallmägi.
Sey Gompa on tihedalt seotud Kristallmäe palverännaku traditsiooniga. Ümber mäe kora’t sooritavaid palverändureid kohtab igal aastal, kuid eriti suurejoonelised pidustused leiavad aset draakoni aastatel. Legendi kohaselt saatis drikung kagjü koolkonna rajaja Drikung Kjoba Džigten Sumgon (tuntud ka kui Drikung Kjoba Džigten Gönpo Rintšenpel, 1143-1217) oma järgija Drubtop Senge Yeshi Dolposse. Sinna saabudes nägi Senge Yeshi mäe otsas tantristlikku idamit Dechogi (heruka Tšakrasamvarat, kelle elupaigaks peetakse Kailaši mäge) ning kuulis draakoni möirgamist. Ta nimetas mäe Shelri Riwo Drugdraks (draakonimöirge kristallmäeks) ning pühitses piirkonna lõvi seljas ratsutades. Usutakse, et mäe sees on varjatud järv, milleni pääseb inimene, kes sooritab üheksa ringi ümber mäe. Järve piimja veega silmi pesnud palverändur näeb siis eemalt püha Kailaši mäge.
Teadsin küll Kristallmäest, kuid ei osanud seda nii gompa ligidalt otsida. Ja keegi ei ütelnud ka. Kiri gompa seinal andis teada, et tänavusel draakoni aastal pühitseti Sheys juba kuuekümne kuuendat korda, tähistamaks 1220. aastal toimunud esmast pühitsemist. Tänavusi pühasid, mille käigus lisaks palverännule ümber Kristallmäe toimusid pujad, laamade maskitantsud, hobuste ja jakkide võiduajamised, vibulaskjate võistlused ning rahvaarstide (amchi’de) vastuvõtud, peeti 28. augustist 2. septembrini. Kui arvestada sündmuse harukordsust, siis võib öelda, et sattusime Shey Gompasse vahetult pärast pühi.
Enne lõunat pildistasin üsna suurt jaki-, lamba- ja kitsekarja, mis aeti üle jõe ja gompast mööda. Õnneks olin aparaadile just teleobjektiivi ette pannud, sain päris häid kaadreid. Seejärel ronisime nõlval paiknevate väikeste gompade juurde. Neist alumise uks oli valge siidsalliga kinni seotud, ülemise oma aga suletud seestpoolt. Õues müüri ääres paistis vägev jakisõnniku varu. Tuli meelde, et hommikul oli samast hoonest tõesti suitsu kerkinud. Gompade juurest avanes suurepäraseid vaateid. Enamus öösel sadanud lumest oli selleks ajaks alt orust juba sulanud, kuid põhjapoolsed mäeküljed jäidki valgetriibulisteks. Muidugi ei köitnud Kristallmägi ka nüüd mu tähelepanu.
Vasakut kätt paistev mägi püüdis pilku palju rohkem kui paremale (ja suures osas kaadrist välja) jääv Shelri Riwo Drugdra.
Lõunaks sõime siis õnnetu kitse lihast tehtud kotlette. Mulle need eriti ei maitsenud. Pärast käisime suures gompas. Naine, kes meile ukse lahti tegi, lasi meil enne teha tiiru ümber terve kloostri. Mulle oli see täna juba õige mitmes. Kaks taati aga jätkasid ikka ringide tegemist. Gompas oli üsna hämat, altari kahekseksast kahes neljases rivis paiknevast kujust tundsin ära vaid Maitreja ja Šakjamuni. Lonely Planeti andmetel olid seal veel Guru Rinpoche (Padmasambhava) ja Milarepa. Huvitav oli raamaturiiul, õigemini selle paiknemine kõrges valgusšahtis, kust tekste saab kätte vaid redelile ronides. Kloostris praegu munki pidevalt ei ela, sest kohalik kogukond on nende ülalpidamiseks liialt väikesearvuline. Nii kõrgel (4390 m) vili ja kartul ka enam ei kasva, seega saaksid mungad ennast elatada vaid karjakasvatusega, mis pole vist kloostrielu jaoks kõige sobivam ettevõtmine. Siiski elab kloostrile kuuluvas majas vanem ilmikmunk, kes kannab hoolt selle eest, et veeohvri kausid oleksid täidetud värske veega ning matkajad pääseksid gompasse annetusi tegema. Ilmselt avas meile ukse tema naine.
Taas pean nentima, et ei oska sellistes karmides tingimustes kirjutada. Esiteks on ebamugav, teiseks tunduvad mõtted kogu aeg hajevil olevat. Ja sageli oled lihtsalt väsinud ning õnnelik selle üle, et jõudsid järjekordne kuru on selja taha jäänud. Kõndides on tegemist jalge ette vahtimise ja võimsate vaadete nautimisega, mis pole ka mõtlemist soodustavad tegevused. Üks neist, jalge ette vahtimine nimelt, soodustab pigem rutiini kujunemist, teine aga annab sageli nii võimsa impulsi, mida ei taha üldse sõnastada. Selline matk on hoopis midagi muud kui teemajade turism, siin on hommikuti päris kõva külm, õhtulgi tahad varakult sooja magamiskotti pugeda. Õnneks on meil söögitelk, kus saab tuulevarjus istuda. Õhtuks anti kitselihaga momosid, Karma tõi kusagilt ka hiina õlut Lhasa, 0,33 purgi eest küsiti 250 raha. Räägitakse, et siit käiakse tihti üle piiri Tiibetis kauba järel.
11. oktoober, Namgung (4430 m). Öö esimene pool möödus hästi, pärast algas vähkremine ja hommiku ootamine. Kuidagi ei suuda ma neis tingimustes kümmet-kahteteist tundi järjest magada. Millalgi oli jälle kuulda telgi katusele langeva lume krabinat. Hommikune teepakkumine hilines, läksin välja ja kõndisin sooja saamiseks veidi ringi. Kolmveerand kaheksa hakkasime jälle liikuma. Pikkamisi tõusev, öisest sajust lumine rada viis gompast mööda, seejärel ümber mäenuki mööda üsna avara oru nõlva. Varsti paistis vastaspoolel väike nelja majaga küla, värskelt lumele jäetud jäljeread näitasid, et seal elati. Maastik oli kenasti lumekirju, käia mõnus. Varsti möödusime pikast manimüürist, tund aega pärast teeleasumist teisest, veidi lühemast. Vastu kappas üksik ratsamees.
Manimüür. Taamal paremal Kristallmägi.
Manikivid. Taustal Kristallmägi.
Meiega samas suunas matkas suurem brittide seltskond, kus enamus inimesi paistis olevat vanuses üle kuuekümne. Nad liikusid üsna tihedas grupis, paar nooremat meest välja arvatud. Meil lubas Karma küll üsna vabalt lonkida. Juhtus sedagi, et matkakaaslasi polnud üldse näha või paistsid nad kaugelt tillukeste kriipsukestena. Nii oli võimalik tajuda ülevat mägedega omavahel olemise tunnet. Rada pööras vasemale üle madala mäeharja ja laskus väiksemasse orgu, möödusime jakikarjast ja hakkasime peagi tõusma mööda kiviklibust orupõhja järjest lähemale nihkuvate nõlvade vahel.
Juba oli tõusunurk oma 20 kraadi, siis jäi orust alles vaid kõrgete kallastega kivine ojasäng. Viimaks jõudsime paika, kus see kaheks hargnes. Kas pöörame vasakule või paremale, püüdsin eemalt mõistatada. Aga hakkasime üles ronima hoopis kahe haru vahelt kerkivat nõlva mööda. Nüüd oli tõusunurk kohati oma 40 kraadi. Ületasime madala kaljuvöö, millele järgnes traavers piki lagedat nõlva kuni lauge kuruni. Shey La, kõrgust meie GPS-i järgi 5124, LP andmetel aga 5020 meetrit. Igatahes jälle üks viiest tuhandest kõrgem kuru. Üleval puhus muidugi üsna vali tuul, nii et grupipildi tegemiseks Hannot järele oodates hakkas külm.
Vasakule või paremale? Ei, otse.
Jälle oli maailma katusel olemise tunne.
Meie matkaseltskond Shey La kurul.
Kuru taga avanes hoopis teistsugune maailm – värvilised, otsekui helendavad mäed, kirevad kaljud, kummalised pinnavormid. Üks nagu hiiglaslik kaljune sõrmejälg liivasel nõlval, kas tõesti looja enese poolt mägede vormimise käigus sinna vajutatud? Madalamal lisandusid põõsad, osalt sinaka, osalt pruunikasrohelise, osalt punaka värvusega. Siis terved punakates toonides nõlvad.
Jumala sõrmejälg?
Siiski õnnestus näha mägede sügisvärve, rõõmustasin endamisi. Ent kurule tõusmine oli tekitanud jälle veidra kahestumise tunde – kõnnin, räägin, pildistan, naudin vaateid, - aga see kõik toimub nagu kuidagi automaatselt või distantsilt, otsekui astuksin ma iseenda kõrval ja jälgiksin seda, mida teen, väikese viivitusega. Mägedest tingitud teadvuse muutunud seisund, panen endale diagnoosi. Kuid enesetunne on ikka hea, puuduvad igasugused mäestikuhaiguse sümptoomid. Pea ei valuta, süda pole paha, söögiisu püsib hea. Ainult puusad, need kipuvad öösiti kõva pinnase peal magades valutama.
Orgu, kus paikneb Namgung Gompa, on õigem vist kanjoniks nimetada. Juba kõrgelt hakkas see meile paistma, järskude, kohati lausa püstloodsete nõlvadega kitsas lõhe, mille põhjas voolas väike jõgi. Ühelt käänakult avanes vaade ka kaljuprao serva peitunud gompale, mille juures paistsid ka mõned elumajad ja terrasspõllud hakkidesse pandud viljavihkudega. Milline erakordne paik!
All paistab Namgung Gompa.
Kahjuks oli laagripaik kloostrist üsna kaugel ning ma hakkasin pelgama, et ei jõuagi sinna. Inglased on kohe meie lähedal laagris, paar meest tuli arstiabi otsima. Neist ühel (teine oli kaasas julgustuseks) paistis olevat korralik mädane kõrvapõletik. Laine ei andnud erilist lootust, ütles, et kui homme paremaks ei lähe, peate kopteri kutsuma. Peale gompa ei paista siin suurt midagi olevatki. Aga kellelegi peavad kuuluma need jaki- ja kitsekarjad, kes siin kõikjal söövad, kusjuures osa jakke näksib põõsaid üsna püstloodis nõlval. Kuidas nad küll sinna said?
Kell on alles pool viis, aga päike juba läinud ja õues külm. Lääne poolt pressivad orgu ebameeldivad pilved. Üleval põõsaste vahel sibas ringi hulgaliselt viiksoravaid, siin all märkasin äsja nirki, kes koerast maha jäänud raasukesi uuris. Täna kuru pealt laskudes kõndisin meelega aeglaselt, et oleks mahti kõike ümbritsevat imetleda. Mõtlesin, miks peaksin pärast suure vaeva nägemist ummisjalu alla tormama. Pole ju kehtestatud tärminit, mis ajaks laagrisse tuleb jõuda. Nagunii ei tee me õhtuti midagi, istume enamasti juttu ajades ja napsu võttes, kuigi räägitakse, et 3500 meetrist kõrgemal on alkohol kurjast. Aga siin on õhtuti nii külm.
Filmimine kipub ka seekord juhuslikuks jääma, sest raskematel rajalõikudel ei meelita ükski vägi kaamerat kotist välja võtma. Hea, kui jaksan kurule ronides pildistadagi. Tunnikese jagu videot olen vast siiski juba teinud ja 580 pilti. Homme peaks tulema ilma kõrgete kurudeta matk, umbes neli viis tundi mõnusat kõndimist.
väga realistlik füsioloogilis-geograafiline kirjeldus :-)
VastaKustuta