21. märts, kolmapäev. Rooma päev. Taas sõitsime üheksase bussiga linna. Kaspar, Hille, Külli ja mina. Seekord läksime koos metrooga Colli Albani jaamani, sealt bussiga number 660 via Appia Anticale. Sedasorti äärelinna bussid sõidavad üsna arva, nii kord poole tunni tagant.
Via Appial hargnesime, sest mina suundusin linnast eemale, kõik ülejäänud arvasid, et teisel pool on tee kutsuvam. Kõndisin pikkamööda piiniate ja küpresside vahel sirgeklt kulgevat teed mööda, mida mõned peavad maailma vanimaks säilinud maanteeks. Jah, päris suures ulatuses oli näha ka vana suurtest graniitkividest sillutist. Usun, et Appius Claudius tunneks ka praegu, kaks tuhat kolmsada kakskümmend neli aastat pärast valmimist, oma loomingu ära. Ning antiikki tehti juurdegi – üks mitmesaja meetri pikkune lõik oli piiratud ja seal käis parajasti vana teekatte uuesti maha ladumine. Sest tihti on see vana peidus hilisema aja väikeste kandiliste kivide all. Vaikne ilm, linnulaul, küpresside lõhn, taevas ilusad kiudpilved. Läbi sandaali tunneb jalg aastatuhandete vanuseid kivisid, mida mööda on käinud nii palju ülikuid, leegionäre, lihtrahvast. Kahel pool ajahambast puretud hauamonumendid. Maailm on muutunud, rahvastik saja- või tuhandekordistunud hoolimata miljarditest sõdades ja looduskatastroofides hukkunutest. Riike on kerkinud ja hävinud, aga via Appia suundub ikka otsejoones nii kaugele, kui silm seletab. Põikasin sisse Capo di Bove nimelisele varemetealale, mille riik omandas alles 2002. aastal ning kus uurimis- ja konserveerimistööd alles pooleli. 2. sajandil p. Kr oli see osa Marcus Aureliuse õpetaja Herodes Atticuse valdustest, hiljem käis käest kätte. Tagasi via Appiale. Tee veeres oli paar vanemat maja. Müürides olevaist väravaist võis näha piiniaalleesid, mis viisid kaugemal seisvate häärberiteni. Hooldatud aiateed, skulptuurid. Maailmas pole midagi uut. Selliseid valdusi võivad omada vaid väga rikkad. Aga mis mul sellest, kõndisin edasi. Mingil hetkel, kui olin just videokaamera välja võtnud, pühkis mööda Kaspar, öeldes: „Seda teed võib ju lõputult käia.” Ja läinud ta oligi. Mul polnud lõputut käimist kavas, varsti pöörasin otsa ümber, et viimaks ometi Cecilia hauani jõuda. Kahju ainult, et Kasparile jäi rääkimata lugu teisest Kasparist, kes kohtas seal kunagi ennast. Olin juba kilomeetri või rohkem astunud, kui vastu sõitsid Hille ja Külli. Nad olidki oma plaani teoks teinud ja jalgrattad üürinud. Ainult et see päris vana via Appia põrutas korralikult, sest kui see tehti, polnud jalgratast veel uneski nähtud.
Viimaks ometi Cecilia Metella hauakamber koos selle külge ehitatud kindlusega. Käisin sees, vaatasin tee äärsetest matusekohtadest kogutud epitaafe, sarkofaage, urne ja kujusid. Hauakamber ise oli tühi, peene võrk püstise kambri ees, et uudishimulikud selle põhja ei kipuks ronima. Pärast istusin tükk aega teisel pool teed kiriku varemete ees vedeleval marmorrahnul ja ootasin. Kindlasti pärines mu istumise all olev kivi mõnest vanast monumendist. Võib-olla oli see põhjuseks, miks tuletasin meelde vanu maale ja gravüüre, kus hauakamber kõrgub üsna lagedal künkal, taamalt paistmas Rooma tornid. Praegu ei saa selliseid vaateid imetleda, sest teisele poole hauakambrit, kus ju võiks ikka olla künkanõlv, lihtsalt ei pääse. Ja puud on suured ning varjavad vaate. Pealegi on kõikjal eravaldused, kuhu võõras uudishimulik pole teretulnud.
San Sebastiano katakombide juures treppidel istus hulgaliselt koolilapsi. Võib-olla on ka Itaalias parajasti koolivaheaeg. Ma ei hakanud uurima, kas maa alla pääseb, mulle piisas ühest korrast. Aga San Callisto katakombide juurde viivad väravad olid täna suletud. Siin ei saa kunagi aru, millal miski asi lahti on ja millal kinni. Sageli pole sellist infot üldse välja pandud või on see nii väikeses kirjas, et keegi ei märka. Ja suurlinnas on raske üldse eeldada traditsioonilise pika lõunapausi pidamist. Ometi juhtus nii, et kui olin 118 bussiga viimaks tagasi sõitnud ning edenenud veel mõned peatused metrooga, leidsin toreda naapoli pitsabaari, kus tahtsin keha kinnitada. Naapoli pitsade kuulsus on ju kaugele levinud. Mõned inimesed istusid laudade taga, kelner seisis ka väljas ja ajas kellegagi juttu. Istusin vabasse lauda. Kohe astuti juurde: ”Vabandust, meil on suletud. Avame jälle kell kuus.” No ma ei tea, kell kuus hakkan ma juba Saxa Rubra poole liikuma. Kõht läheb ikka tühjaks just siis, kui kohalikud koju kotile kobivad. Aga olgu, oma kommetega pole mõtet võõrasse kloostrisse trügida. Liikusin sihitult edasi, jõudsin Santa Maria Maggiore hiigelkiriku juurde, sealt Barberini paleeni, edasi pöörasin Pigna kanti.
Seal kusagil via Metastasiol, kui mu silmad kaardi pealt seda nime õigesti loevad, istusin maha Pizzeria Ciros, sõin ühe üsna viletsa pitsa, jõin pool liitrit veini ja äkki taipasin, et olin via Appial kõndides oodanud midagi muud, ega pannud seepärast tegelikkust piisavalt hästi tähele... See äkiline arusaamisele jõudmine niitis mul vaata et jalad alt, sest adusin, et olen lasknud oma põikpäisuse tõttu millelgi peaaegu minema libiseda. Peaaegu.
Ülejäänud aja kõndisin ringi nagu uimas, käisin veel korra piazza Navonal, pildistasin tänavamuusikuid, kaubitsejaid, purskkaeve, taevast, kirikut. Aga sellel kõigel polnud nagu mingit tähendust mu jaoks, see oli pinnavirvendus mu mõtete kohal. Koju tulin seitsmese bussiga, vahtisin terve tee pimedusse ja pidasin mõttes kahekõnet. Võib-olla rääkisin ainult iseendaga, aga ma pole selles kindel.
Via Appial hargnesime, sest mina suundusin linnast eemale, kõik ülejäänud arvasid, et teisel pool on tee kutsuvam. Kõndisin pikkamööda piiniate ja küpresside vahel sirgeklt kulgevat teed mööda, mida mõned peavad maailma vanimaks säilinud maanteeks. Jah, päris suures ulatuses oli näha ka vana suurtest graniitkividest sillutist. Usun, et Appius Claudius tunneks ka praegu, kaks tuhat kolmsada kakskümmend neli aastat pärast valmimist, oma loomingu ära. Ning antiikki tehti juurdegi – üks mitmesaja meetri pikkune lõik oli piiratud ja seal käis parajasti vana teekatte uuesti maha ladumine. Sest tihti on see vana peidus hilisema aja väikeste kandiliste kivide all. Vaikne ilm, linnulaul, küpresside lõhn, taevas ilusad kiudpilved. Läbi sandaali tunneb jalg aastatuhandete vanuseid kivisid, mida mööda on käinud nii palju ülikuid, leegionäre, lihtrahvast. Kahel pool ajahambast puretud hauamonumendid. Maailm on muutunud, rahvastik saja- või tuhandekordistunud hoolimata miljarditest sõdades ja looduskatastroofides hukkunutest. Riike on kerkinud ja hävinud, aga via Appia suundub ikka otsejoones nii kaugele, kui silm seletab. Põikasin sisse Capo di Bove nimelisele varemetealale, mille riik omandas alles 2002. aastal ning kus uurimis- ja konserveerimistööd alles pooleli. 2. sajandil p. Kr oli see osa Marcus Aureliuse õpetaja Herodes Atticuse valdustest, hiljem käis käest kätte. Tagasi via Appiale. Tee veeres oli paar vanemat maja. Müürides olevaist väravaist võis näha piiniaalleesid, mis viisid kaugemal seisvate häärberiteni. Hooldatud aiateed, skulptuurid. Maailmas pole midagi uut. Selliseid valdusi võivad omada vaid väga rikkad. Aga mis mul sellest, kõndisin edasi. Mingil hetkel, kui olin just videokaamera välja võtnud, pühkis mööda Kaspar, öeldes: „Seda teed võib ju lõputult käia.” Ja läinud ta oligi. Mul polnud lõputut käimist kavas, varsti pöörasin otsa ümber, et viimaks ometi Cecilia hauani jõuda. Kahju ainult, et Kasparile jäi rääkimata lugu teisest Kasparist, kes kohtas seal kunagi ennast. Olin juba kilomeetri või rohkem astunud, kui vastu sõitsid Hille ja Külli. Nad olidki oma plaani teoks teinud ja jalgrattad üürinud. Ainult et see päris vana via Appia põrutas korralikult, sest kui see tehti, polnud jalgratast veel uneski nähtud.
Viimaks ometi Cecilia Metella hauakamber koos selle külge ehitatud kindlusega. Käisin sees, vaatasin tee äärsetest matusekohtadest kogutud epitaafe, sarkofaage, urne ja kujusid. Hauakamber ise oli tühi, peene võrk püstise kambri ees, et uudishimulikud selle põhja ei kipuks ronima. Pärast istusin tükk aega teisel pool teed kiriku varemete ees vedeleval marmorrahnul ja ootasin. Kindlasti pärines mu istumise all olev kivi mõnest vanast monumendist. Võib-olla oli see põhjuseks, miks tuletasin meelde vanu maale ja gravüüre, kus hauakamber kõrgub üsna lagedal künkal, taamalt paistmas Rooma tornid. Praegu ei saa selliseid vaateid imetleda, sest teisele poole hauakambrit, kus ju võiks ikka olla künkanõlv, lihtsalt ei pääse. Ja puud on suured ning varjavad vaate. Pealegi on kõikjal eravaldused, kuhu võõras uudishimulik pole teretulnud.
San Sebastiano katakombide juures treppidel istus hulgaliselt koolilapsi. Võib-olla on ka Itaalias parajasti koolivaheaeg. Ma ei hakanud uurima, kas maa alla pääseb, mulle piisas ühest korrast. Aga San Callisto katakombide juurde viivad väravad olid täna suletud. Siin ei saa kunagi aru, millal miski asi lahti on ja millal kinni. Sageli pole sellist infot üldse välja pandud või on see nii väikeses kirjas, et keegi ei märka. Ja suurlinnas on raske üldse eeldada traditsioonilise pika lõunapausi pidamist. Ometi juhtus nii, et kui olin 118 bussiga viimaks tagasi sõitnud ning edenenud veel mõned peatused metrooga, leidsin toreda naapoli pitsabaari, kus tahtsin keha kinnitada. Naapoli pitsade kuulsus on ju kaugele levinud. Mõned inimesed istusid laudade taga, kelner seisis ka väljas ja ajas kellegagi juttu. Istusin vabasse lauda. Kohe astuti juurde: ”Vabandust, meil on suletud. Avame jälle kell kuus.” No ma ei tea, kell kuus hakkan ma juba Saxa Rubra poole liikuma. Kõht läheb ikka tühjaks just siis, kui kohalikud koju kotile kobivad. Aga olgu, oma kommetega pole mõtet võõrasse kloostrisse trügida. Liikusin sihitult edasi, jõudsin Santa Maria Maggiore hiigelkiriku juurde, sealt Barberini paleeni, edasi pöörasin Pigna kanti.
Seal kusagil via Metastasiol, kui mu silmad kaardi pealt seda nime õigesti loevad, istusin maha Pizzeria Ciros, sõin ühe üsna viletsa pitsa, jõin pool liitrit veini ja äkki taipasin, et olin via Appial kõndides oodanud midagi muud, ega pannud seepärast tegelikkust piisavalt hästi tähele... See äkiline arusaamisele jõudmine niitis mul vaata et jalad alt, sest adusin, et olen lasknud oma põikpäisuse tõttu millelgi peaaegu minema libiseda. Peaaegu.
Ülejäänud aja kõndisin ringi nagu uimas, käisin veel korra piazza Navonal, pildistasin tänavamuusikuid, kaubitsejaid, purskkaeve, taevast, kirikut. Aga sellel kõigel polnud nagu mingit tähendust mu jaoks, see oli pinnavirvendus mu mõtete kohal. Koju tulin seitsmese bussiga, vahtisin terve tee pimedusse ja pidasin mõttes kahekõnet. Võib-olla rääkisin ainult iseendaga, aga ma pole selles kindel.
