Ööbikuhämaras

Ööbik ülistab hämarat
sellest hoolimata süütan tule
suured härjad on kauge minevik
lambaid mul pole

videvikku tasub pidada
heade kaaslaste seltsis
arvutit ma nende hulka ei arva

kirglik ööbikuhõik
kostab läbi kõigi seinte
üksindus pole paratamatu
ja hälliv hämarus
ei päri võitu

läheks ja laulaks veidi
koos oma ööbikuga
vaikne õhtu kannab heli kaugele
kes kuuleb saab võibolla aru

elu on õhuke valge joon
loojangukaares tumeda metsa kohal
üksainus õhtuse hane tiivavihin
selle võib lõigata läbi