Laupäev, 1. mai 2010

Leeki kandes

Viimaks kastsin käe sinu leeki Kimäär
vana maailma valgus tuli mu sisse
pärast astusin aeglaselt ülesmäge
hinges põlemist endaga kaasa viies
kaljud avanesid teed mulle andes
mägijõed pakkusid lahkesti koolmeid
rebane sörkis teele otsekui öeldes
tänasest jälle on mets sinu päriskodu

jalad astusid ise teerada teades
kaugelt orupõhjast kostmas kellade kõlin
kitsekarjuse hõiked ja koera klähv
oja rääkis kohinal lugu peidetud lättest
kaljud kahel pool vaikivaiks kuulajateks
nagu enamasti kui vana Kimäär
ei ole neid kutsunud mässule inimsoo vastu

tõusin ja laskusin läbi pilviste maastike
sellel aprillikuu pühal viimasel õhtul
äikene kogumas jõudu mägede kohal

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar