Reede, 30. aprill 2010

Olympos ja Kimäär

Täna õnnestus viimaks Kimäärini jõuda. Hommikul läksin varakult Atatürki puiesteele busside liikumist jälgima, aga endale meelepärast ei leidnud. Siis tuli mõte otsida üles turistide infopunkt. Seda polnudki nii kerge leida, kuigi asus hotellist vaid 5 minuti tee kaugusel. Paraku tuli viitade järgi enne poolele linnale tiir peale teha. Kasu oli selline, et juhatati suurele maanteele mööduvaid busse peatama. Esimesega mul ei vedanud, juht vist arvas, et tahan otse Chimaera juurde välja jõuda. Teine oli mikrobuss, mille juht arvas ise, et ehk tahan Olympiasse. Muidugi ei sõitnud ta 11 km kitsast teed alla mere äärde, vaid peatus teeotsas (mida oligi arvata). Hakkasin vantsima, aga ei saanud viitsadat meetritki käia, kui kõrval peatus valge Opel Corsa, mille juht päris, kuhu tahan minna. Nii saingi küüti. Juht oli tõmmu ja ilmselt türklane, tema kaaslanna aga üsna valge nahaga. Mõlemad rääkisid korralikku inglise keelt. Sain teada, et mees on professionaal massaži alal. Naine aga paistis jutu järgi pärit olevat meie endiselt suurelt kodumaalt, sest ütles, et siinsed paigad meenutavad Abhaasiat, ja kui ma ütlesin, et nõukaajal sai sealgi käidud, siis ta kommenteeris, et eks temagi mäletab seda aega. Lühidalt, olid toredad inimesed, andsid mulle veel pudeli vett ühes ja muudkui imestasid, kuidas mul tuli mõte jalgsi nii pikka teed ette võtta. Olympose varemete juurde pääsemise eest küsiti kolm liiri. Maksin ära ja hakkasin muudkui jõeorgu mööda mere poole minema. Linn paikneski jõe mõlemal kaldal. Ka siinsed varemed olid valdavalt 2. 3. või veel hilisemast sajandist A.D. Aga vahva ikkagi. Mets tundus olevat varemeid täis - rooma templi esisein, põrandamosaiikidega maja ja keset metsa asuv lüükia stiilis sarkofaag. Kohati tuli kõndida mööda vanu veekanaleid, mille kõrval vesi praegu vabalt voolab.








Kuskilt juhatas viit Akropolile. Sinna minek tähendas üsna järsku ronimist mööda kiviklibust ohtlikku rada. Kogu nõlv oli müürijuppe täis. Üleval oli ruumi napilt, kuid avanesid suurepärased vaated.




Päris mere lähedal olid kaljus veel mõned hauakambrid uhkete sarkofaagidega. Vaatasin need ära ja hakkasin mööda randa Çirali poole kõmpima. See on vist vana kaluriküla, praegu muidugi turistide ootel. Ilus rahulik paik paistis olevat kena ranna ja vahvate puudega. Käia tuli vist oma kolm kilomeetrit, aeg-ajalt vastutulevaid kohalikke tervitades. Hakkasin juba kartma, et olen eksinud, kuid viimaks osutas viit Chimaera poole.






Vana Kimääri, õigemini tema leegitseva keele, mille Bellerophon küljest olevat raiunud, juurde viis üsna kõrgete astmetega rada. Ka siin müüdi pileteid - 3.50 lugu. Ronisin aeglaselt ja higistades pikkamööda üles ega aimanudki, milline ronimine veel ees ootab. Nimelt selgus, et Kimääri juurest viib otserada maanteele kuhugi Ulupinari kanti. Kohale jõudes paistis väikeseid leeke siin ja seal, päevavalges pole vaatepilt muidugi eriti uhke, aga pimedas seiklemisega ma riskida ei tahtnud, isegi volbriööl mitte. Ohverdasin Kimäärile korgitäie brändit, jäägi jõin ise ära. Puhkasin natuke ja suhtlesin inimestega. Oli üks lastega perekond Ukrainast, teine Venemaalt. Ja kaks Euroopa türklast, kes kodumaaga tutvuma olid sõitnud.






Ülevaltpoolt tuli kivide klobinal nooremapoolne paar, matkakepid käes. Neilt kontrollisin üle, kas rada ikka on see, mis mulle sobib, seejärel alustasin tõusu. Kokku polnud meetreid ju väga palju (alustasin rannast), Kimääri juures näitas kell 230 m, mäeharjal 350, aga ronida oli pagana palav. Just siis, kui toss oli väljas, ütlesin nalja pärast "Kimäär, anna jõudu!" Ja ennäe imet, järgmise käänaku tagant ilmusid uued tillukesed leegid, otse metsaveeres. Ja seejärel oligi juba nö kuru. Üleval tegin muidugi veel pilti, siis hakkasin laskuma.




Lüükia tee valge-punaste triipudega tähistatud rada juhtis mind läbi kena männimetsa kaljude vahelisse orgu. Vahepeal oli alt kuulda kellade helinat ja kitsekarjuse häält ning koera haukumist. Taevas kiskus järjest enam pilve. Viimaks jõudsin väikese jõekese kaldale, mille kohta luureinformatsiooni põhjal teadsin, et sellest tuleb läbi kahlata. Vesi oli lausa põlvini, kusagil krooksusid konnad. Teisel kaldal kadusid äkki kõik rajamärgid, mine, kuhu tahad. Palju võimalusi polnud, ronisin mulluste lehtedega kaetud nõlvast üles ja sattusingi mingile rajale, kuid see oli märgitud vaid punaste täppidega. Pärast kilomeetrit sinka-vinka jõekaldal käimist tegi rada järsu pöörde ja muutus äkki metsateeks. Enam polnud ühtki märki. Läksin siiski edasi ja kui olin just lootust kaotamas, nägin taati lehmaga. Seejärel esimene maja. Nüüd juba müristas ja hakkas ka sadama. Esialgu ma vihmavarju välja ei võtnud, aga varsti pidin siiski ennast saju eest kaitsma. Jõgest läbi minnes olin kaamera kotti pannud ja rohkem ma seda välja ei võtnudki.




Läbisin üsna märjana just viimaseid meetreid maanteeni, kui sõitis mööda pirukakäru tüüpi auto ja jäi eespool pidama. Juht küsis saksa keeli, kuhu ma lähen. Kuulnud, et Kemerisse, viipas kutsuvalt. Ta vist oligi sakslane, aga kõrval istuv naine türklane mis türklane. Kuigi tõmbasin autosse istudes oma pikkade jalgadega seina küljest lahti turvavööd katva paneeli, toodi mind ikkagi üsna hotelli juurde. Õhtul ostsin 50 euro (sic!) eest türgi maiustusi, oli lihtsalt hirmus hea meel, et pood, mille olin mõttes välja valinud, veel kella poole kaheksa ajal lahti oli. Ja kõik asjad, mida ma proovisin, olid hirmus head, ei osanud valida. Ilma selle tüüpilise tuhksuhkruta ja vist üldse ilma suhkruta tehtud. Seejärel käisin hüvastijätuõhtusöögil tuttavas Aspavas, kus pidin grtillvalikule alla vanduma. Ja ongi Türgiga ühel pool.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar