keegi ei räägi minuga
ainult kiivitajate huiked
ja koerte kauged haugatused
mis päev meil täna on
mis maale ma olen sattunud
aga polegi võõras koht
õuest paistab oma maja ja maa
keelgi mida siin kõneldakse
lapsepõlvest on tuttav
miks nad siis ikka ei taha
vesta mul lugusid rõõmsaid ja kurbi
päike on veerenud metsade taha
looja kodade juurde
võib-olla hoitakse teda seal hästi
ehk on üks päev nendes õuedes
parem kui muid aegu tuhat
mis sai mu enese päevast
praegu ei mõista veel vastata
mulla järele lõhnav pimedus
alustab taas oma marssi
taandun koduse lambi sõõri
nagu lootes et keegi
kunagi küsib mu käest
vahimees kas ikka on öö
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar