Nimetu mägijõe kanjonis
pöördub maailm tagasi jalgadele
ainult kohisev vesi
kitsast orgu mööda puhuv tuul
kaljud männid päikesevalgus
kiudpilvede valged roided
hoidmas taevast mägede peal kummis
istun vana silla lähedal
söön türgi taadi kingitud apelsini
joon kodumaist Viru Valget
türgi apelsinimahlaga
ja mõtlen et vana Kimäär
võiks natukene veel oodata
sellele maailmanurgale
vahuse vee pealelaskmisega
praegu küsiksin tema käest
kas sõnadel mida ma kirjutan
üldse on mõtet niivõrd vägeval taustal
võib-olla tuleks mind ennast
välja lõigata tänasest pildist
saata paberlaevukesena allavoolu
koos arusaamatus keeles
loitsitud ridadega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar