Vaimupikksilma kaudu
jõuab minuni läkitus
mille üks nooruke naine
vana ja targana elades
luuletas väikesel saarel
maja ümber kohisev tuul
taob ridu kui laineid mu kaldasse
otsekui kinnitades
nendesse kätketu kehtivust
ka tänavuses aprillis
raske on olla ühtaegu saar
ja raevukas meri rannakivide taga
veel raskem seilata kaugete
mõtete vahuseil harjul
siiski ma tormi ei karda
ei õhtute musta sügavust
vaimupimedaks jäämine
kordades suurem on hirm
et ma ei mäletaks enam
kuidas see tüdruk astus
läbi kollase lõhnava vilja
hoides mu nõgist piipu
higiseks tõmbunud peos
see juhtus taas ühel saarel
kus ma vana mehena elades
olin kord olnud noor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar