Väga vana maailma tuhk
tuletab meile meelde
tegeliku koha
päikese all
tõepoolest
handi talvemajas
pole ju kellelgi asja
meie tahmase taevaga
viimast lumeteed pidi
veeti kõik vajalik
põtrade abiga
juba
sinna
kus kevadel
vesi on lahkem
ja mõnusam liivakallas
õhtul nad murega vaatavad
üle tukkuva järve
koidiku suunas
sest seal
loidab
metsa kohal
taevast tüssates
valeloojangu kuma
taat mõtleb uinudes
viimaste aegade
äraspidisest
ilmast
eit
aga lastest
kes ammu elavad
tuhande aknaga linnas
tontliku valekoidiku valgel
sündinud muretuhk
keerutab unest
teise
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar