Kogukonnata

Iga kord Tartu tänavail kõndides avastan
olen elusalt endasse maetud
eriti kevade siredaid tüdrukusääri vaadates
eriti suvetolmuseil platsidel varju otsides
eriti sügise pikkade vihmajuuste all käies
või silmitsi talvetuisusse uppudes
olen täiesti lõplikult iseenda sees kinni

aga mõnikord õhtu eel luuletades
tundub kui annaksid järele roietest seinad
keha koobastesse kui enam ei mahu ma ära
nõiakaevuna keen oma südametrummi saatel
udu hääletut keemist mida keegi ei näe
ega tohigi näha sest milleks siis sõnad
mida ma kriibin te virtuaalsele aknale
kritseldan täis teie puhtad heledad seinad

hommiku kuldses valguses sõidan kui linna
autos üksinda olin ma öö üleval lauldes
äkitselt mõistan kogukonnata oleme kõik
elusalt maetud kaitsealade eraldatusse