Tühi päev üsna tühjal rannal
taga mäed mida ma parajasti ei näe
eespool siiruviiruline sinimeri
ja sumus nähtamatuks kaarduv kallas
tasane briis hingamas üle vee
kahistamas palmilehti
rahustavalt kui kodune regilaul
kuid mu hingekaljude kohal
on vihisemas teistlaadi tuuled
ja pilvini pritsimas
haavatud lainete vaht
sest mitte tuult ega merd
vaid tuld olen tulnud siit leidma
vastset leeki mis valgustaks
põhjamaa pimeda aja poolt
lahutamatuks muutunud meelt
see kelle talveunes
kordki on naernud Kimäär
vaimupimedaks enam jääda ei saa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar