Teisipäev, 13. aprill 2010

Une lainetel


Enne lahkumist une laugeile lainetele
väreleb mõistus veel ühe korra
väsinud silmade taga
triivima jäädes
ent juba võtab võitmatu voog
laevukese udulõhnalisele turjale

tuled kustuvad kallas kaob
südame rütm ainult kõrvades taob

kas ootavad seilajat palmisaared või karid
sireenide laul või räme joobunud naer
luupainaja tantsu lämbuval rinnal
kui teaksime ette
ei uinuks ehk üldse
vaid vahiks hämarat lage

õnneks on kapten teadvuse kaotanud juba
tema jaoks ookeaniks avardub tuba

ent siiski on iga mereleminek ju kõhe
ja iga ärkamine kui uuestisünd
kindlate kallastega maailma
mis sellest et tegelikult
ei tea meist keegi
kuhu ta päriselt kuulub
või millist pärimust varjab ta uni

kui udust viimaks keegi sirutab kahvatu käe
saan oma sadama mille tulesid ise ei näe

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar