Tänapäeva Buranovo on kuulus eelkõige oma Eurovisiooni vene voorus esinenud memmede poolest. Küla majanduselu on üsna halval järjel, majand suurtes võlgades, inimestel palgad saamata. Palju on töötuid. Ent 20. sajandi algul oli Buranovo hoopis teistlaadi paik. Ajavahemikul 1900-1927 teenis selles kirikukülas vaimulikuna Grigori Jegorovitš Vereštšagin (sündis 1851. aastal Glazovi kubermangus Polomis, suri 1930. aastal Iževskis), mees, keda peetakse esimeseks udmurdi literaadiks ja etnograafiks. Vereštšagin on kogunud palju materjali udmurtide elu-olu, usundi ja folkloori kohta. Käivad vaidlused, kas ta oskas piisavalt hästi udmurdi keelt luuletuse "Чагыр, чагыр дыдыке.." kirjutamiseks, mis ilmus 1889. aastal ja mida peetakse esimeseks udmurdikeelseks luuletuseks üldse. Kummalisel kombel ei esita ta oma töödes kuigi palju otseselt Buranovo kohta käivat materjali. Seda leiame teise ja võib-olla veidi vähem tuntud vaimuliku Joann Vassiljevi ülestähendustest. Ioann Vassiljevitš Vassiljev sündis 1858. aastal Oštormo-Jumja külas Mamadõši rajoonis ja, olles rahvuselt udmurt, õppis Kaasani muulaste jaoks avatud õpetajate seminaris, pühitseti 1885. aastal ilma vastava hariduseta vaimulikuks ja saadeti Buranovosse, kus teenis aastani 1890. Hiljem teenis Mazuninos, Malaja Purgas ja Šarkanis, kus oli ka piirkondlik misjonär. Rajas Šarkani kloostris udmurdi naistest kirikukoori, kes laulis kirikulaule ka udmurdi keeles. Suri 1927. aastal Šarkanis. Järgnevalt mõned väljavõtted tema tööst (viide lõpus).
Sarapuli maakonna Buranovo küla talupoeg Moissei Stepanov rääkis enam kui saja aasta eest: "Aga jumal võtab meie palved vastu. Tarvitseb votjakkidel (udmurtidel) vaid põllul palvetada ja tulebki vihma, seda teavad kõik. Isegi mõned venelased ootavad meie palvusi, et rutem sadama hakkaks ega jõua kuidagi ära oodata. Aga et meil leivaga palutakse - teil ju kasutatakse jumalateenistusel ka kirikuleiba, ainult selles on vahe, et meie palvetame musta leivaga, kuid see on ju ükskõik. Teil suitsetatakse viirukit, aga meil on selle asemel tuleohver, osa ohvrilooma põletatakse ja suits tõuseb põllult või metsast otse jumalani. Aga kui te räägite, et meil on palju jumalaid, siis on teilgi palju pühakuid, sisuliselt on ka meil üks peamine jumal. Ka meie preestrid määrab jumal šamaanide abil, šamaane aga õpetavad jumala inglid ise." (Vassiljev 1906: 345.)
Seesama mees kirjeldas ohvripapi valimist Buranovos: "Kui ma olin hiiepapp [- -] mõtlesin koos kaaslaste töre ja parčasiga ameti maha panna. Sel põhjusel läksime Utša targa kui kõige tuntuma juurde [- -] Kui sisenesime [- -] pakkusin talle 20-kopikalist hõberaha [- -] Ta võttis selle vastu, raha kleepus ta nimetissõrme otsa külge. Seda vaadates hüüdis ta: "Ohoo, sa oled isand" ja hakkas rõõmu pärast tantsima, siis aga küsis: "Mis isand sa oled?" Vastasin: "Eks arva ise." Ta vastas: "Sa oled hiie isand." [- -] Mu kaaslane pani ka samasuguse mündi lauale, tark proovis seda kolm korda üles tõsta, kuid raha ei jäänud näpu külge. Andnud mündi tagasi, nõudis tark uut [- -]. See sobis. Raha vaadates ütles tark mu kaaslasele: "Sina ei sobi oma kohustusi täitma, sa pole puhas, sa ei kõlba sellepärast, et su naine on sugukonna palvekoja papi tütar [- -]." Pärast käskis tark meil otsuse tuua [- -]. Saanud kogukonna koosolekul otsuse, sõitsime kohe järgmisel päeval targa juurde. Ma pakkusin jälle raha, pärast mind pakkus ka töre, kes tahtis teada, kas ta kaaslane parčas kõlbab ametisse. Tark vaatas raha ja ütles: "See mees on nagu taevatäht. Tal on linalakk poeg, tolle täisealiseks saamiseni täitku ta oma kohust" ja lisas, "teil on kaks invud - sugukonna palvekoda. Hiies [- -] on teil kask, see on juba maha langenud, lamab maas, sead on selle ära närinud. Hiis, mis enne oli taraga piiratud, on nüüd käest lastud. Tuleb uus tara teha [- -]." Sõidu ajal ütles ta: "Kui teil veab, teen kõik, aga kui teil pole õnne, pole mul väge midagi korraldada. Mul on luba vaid üheksa korda taevast vett otsida, nüüd olen piiri ületanud. Meil võib vaid kõige tähtsam tark kaksteist korda või rohkem invud otsida." Külas viidi tark sauna ja riietati valgesse. Särgi, püksid, jalarätid, viisud ja kuue sai ta töre käest. Minu kui hiiepapi käest sai ta käteräti, millega kaks meest teda kõvasti-kõvasti vöötasid ja kaheksa arssinat peent linast riiet, mille ta pea ümber mähkis. Sel ajal hakkas rahvas kogunema. Naisi polnud. Laual olid puskaripudelid ja hiiepapi jooginapp. Tark hakkas natukehaaval puskarit nappa valama. Ühest pudelist keeldus ta valamast, ütles, et see ei kõlba. Pudeli toonud peremees vaidles vastu: "Miks ta ei kõlba? Meie peres ei tegele ju keegi nõidumisega ja puskar on puhas." - "Mitte et poleks puhas," vastas tark," ja mitte vaenuliku jõu pärast, kuid ma ei tea, miks põleb (pudelis) küünal. Kui teil oleks vaenulik jõud, hõõguks küünla asemel söetükk." Pärast läksime välja palvetama [- -]."
Hiljem toas: "Tark pani mõõga otsapidi pea peale, nii et selle teine ots peaaegu lage puudutas, ja lasi selle siis põrandasse kinni kukkuda. Nii tegi ta kaks korda. Sel ajal oli tal vaenlaste hirmuks paremas käes angervaksast varrega piits. Pärast käskis ta kannelt mängida ja hakkas ise tantsima. Tantsu keskel kukkus tark äkki põrandale ja ta suust tuli vahtu. Nõnda lamades hüüdis ta: "Mitrofan!" Rahvas küsis: "Kumb? Meil on neid kaks." Tark vastas: "See, kes on 12 - 13 aastane!" Aga teine oli veel noorem. Siis ütles tark: "Töre asaba, kime palale," see tähendab töre-isand, vääna mu käed sirgu. Käed olid tal sel ajal kangestunud. Tõstsime ta püsti. Ta ütles: "Mõnikord osutub valituks hällis olev laps, siis asendab teda isa. Ärge nuhelge oma töre-isandat, muidu peksab Jumal teie vilja rahega maha." Töö eest maksis kogukond targale viis rubla" (Vassiljev 1906: 214 - 216).
Kommentaariks.
Utša küla kannab tänapäeval nime Iljinskoje. Asub Malaja Purga rajoonis. Buranovo ja Iljinsloje vahemaa on linnulennul 34 kilomeetrit.
Hiiepapp on udmurdi keeles lud utiś - sõnasõnalt hiievaht või -valvur.
Tark on udmurdi keeles tuno.
Töre - harilikult kannab seda tiitlit mitte ohvripapp, vaid keegi autoriteetsematest meestest. Töre ülesanne on viibida kõigil palvustel ja jälgida kombetäitmise õigsust.
Parčas - veristaja. Nagu nimi ütleb, kuulub tema kohustuste hulka ohvriloomade veristamine.
Hiiepapp ei tohtinud olla suguluses palvekoja papiga, sellepärast töre ei kõlvanudki ametisse.
Kogu loost selgub, et valiti vaid uus töre, teised mehed jäid ametisse.
Targa lauset "Ärge nuhelge oma töre-isandat," tuleb mõista nii, et valitud last ei tohtinud kehaliselt karistada.
Васильев И. Обозрение языческих обрядов, суеверий и верований вотяков Казанской и Вятской губерний. - Известия Общества археологии, истории и этнографии при Имп. Казанском университете, т. XXII вып. 3-5, Казань, 1906.
Sarapuli maakonna Buranovo küla talupoeg Moissei Stepanov rääkis enam kui saja aasta eest: "Aga jumal võtab meie palved vastu. Tarvitseb votjakkidel (udmurtidel) vaid põllul palvetada ja tulebki vihma, seda teavad kõik. Isegi mõned venelased ootavad meie palvusi, et rutem sadama hakkaks ega jõua kuidagi ära oodata. Aga et meil leivaga palutakse - teil ju kasutatakse jumalateenistusel ka kirikuleiba, ainult selles on vahe, et meie palvetame musta leivaga, kuid see on ju ükskõik. Teil suitsetatakse viirukit, aga meil on selle asemel tuleohver, osa ohvrilooma põletatakse ja suits tõuseb põllult või metsast otse jumalani. Aga kui te räägite, et meil on palju jumalaid, siis on teilgi palju pühakuid, sisuliselt on ka meil üks peamine jumal. Ka meie preestrid määrab jumal šamaanide abil, šamaane aga õpetavad jumala inglid ise." (Vassiljev 1906: 345.)
Buranovo 2010 märtsis. Kus siin oli hiis, kus suur palvekoda? Vaevalt külaelanikud seda praegu mäletavad. Aga mine tea.
Seesama mees kirjeldas ohvripapi valimist Buranovos: "Kui ma olin hiiepapp [- -] mõtlesin koos kaaslaste töre ja parčasiga ameti maha panna. Sel põhjusel läksime Utša targa kui kõige tuntuma juurde [- -] Kui sisenesime [- -] pakkusin talle 20-kopikalist hõberaha [- -] Ta võttis selle vastu, raha kleepus ta nimetissõrme otsa külge. Seda vaadates hüüdis ta: "Ohoo, sa oled isand" ja hakkas rõõmu pärast tantsima, siis aga küsis: "Mis isand sa oled?" Vastasin: "Eks arva ise." Ta vastas: "Sa oled hiie isand." [- -] Mu kaaslane pani ka samasuguse mündi lauale, tark proovis seda kolm korda üles tõsta, kuid raha ei jäänud näpu külge. Andnud mündi tagasi, nõudis tark uut [- -]. See sobis. Raha vaadates ütles tark mu kaaslasele: "Sina ei sobi oma kohustusi täitma, sa pole puhas, sa ei kõlba sellepärast, et su naine on sugukonna palvekoja papi tütar [- -]." Pärast käskis tark meil otsuse tuua [- -]. Saanud kogukonna koosolekul otsuse, sõitsime kohe järgmisel päeval targa juurde. Ma pakkusin jälle raha, pärast mind pakkus ka töre, kes tahtis teada, kas ta kaaslane parčas kõlbab ametisse. Tark vaatas raha ja ütles: "See mees on nagu taevatäht. Tal on linalakk poeg, tolle täisealiseks saamiseni täitku ta oma kohust" ja lisas, "teil on kaks invud - sugukonna palvekoda. Hiies [- -] on teil kask, see on juba maha langenud, lamab maas, sead on selle ära närinud. Hiis, mis enne oli taraga piiratud, on nüüd käest lastud. Tuleb uus tara teha [- -]." Sõidu ajal ütles ta: "Kui teil veab, teen kõik, aga kui teil pole õnne, pole mul väge midagi korraldada. Mul on luba vaid üheksa korda taevast vett otsida, nüüd olen piiri ületanud. Meil võib vaid kõige tähtsam tark kaksteist korda või rohkem invud otsida." Külas viidi tark sauna ja riietati valgesse. Särgi, püksid, jalarätid, viisud ja kuue sai ta töre käest. Minu kui hiiepapi käest sai ta käteräti, millega kaks meest teda kõvasti-kõvasti vöötasid ja kaheksa arssinat peent linast riiet, mille ta pea ümber mähkis. Sel ajal hakkas rahvas kogunema. Naisi polnud. Laual olid puskaripudelid ja hiiepapi jooginapp. Tark hakkas natukehaaval puskarit nappa valama. Ühest pudelist keeldus ta valamast, ütles, et see ei kõlba. Pudeli toonud peremees vaidles vastu: "Miks ta ei kõlba? Meie peres ei tegele ju keegi nõidumisega ja puskar on puhas." - "Mitte et poleks puhas," vastas tark," ja mitte vaenuliku jõu pärast, kuid ma ei tea, miks põleb (pudelis) küünal. Kui teil oleks vaenulik jõud, hõõguks küünla asemel söetükk." Pärast läksime välja palvetama [- -]."
Hiljem toas: "Tark pani mõõga otsapidi pea peale, nii et selle teine ots peaaegu lage puudutas, ja lasi selle siis põrandasse kinni kukkuda. Nii tegi ta kaks korda. Sel ajal oli tal vaenlaste hirmuks paremas käes angervaksast varrega piits. Pärast käskis ta kannelt mängida ja hakkas ise tantsima. Tantsu keskel kukkus tark äkki põrandale ja ta suust tuli vahtu. Nõnda lamades hüüdis ta: "Mitrofan!" Rahvas küsis: "Kumb? Meil on neid kaks." Tark vastas: "See, kes on 12 - 13 aastane!" Aga teine oli veel noorem. Siis ütles tark: "Töre asaba, kime palale," see tähendab töre-isand, vääna mu käed sirgu. Käed olid tal sel ajal kangestunud. Tõstsime ta püsti. Ta ütles: "Mõnikord osutub valituks hällis olev laps, siis asendab teda isa. Ärge nuhelge oma töre-isandat, muidu peksab Jumal teie vilja rahega maha." Töö eest maksis kogukond targale viis rubla" (Vassiljev 1906: 214 - 216).
Kommentaariks.
Utša küla kannab tänapäeval nime Iljinskoje. Asub Malaja Purga rajoonis. Buranovo ja Iljinsloje vahemaa on linnulennul 34 kilomeetrit.
Hiiepapp on udmurdi keeles lud utiś - sõnasõnalt hiievaht või -valvur.
Tark on udmurdi keeles tuno.
Töre - harilikult kannab seda tiitlit mitte ohvripapp, vaid keegi autoriteetsematest meestest. Töre ülesanne on viibida kõigil palvustel ja jälgida kombetäitmise õigsust.
Parčas - veristaja. Nagu nimi ütleb, kuulub tema kohustuste hulka ohvriloomade veristamine.
Hiiepapp ei tohtinud olla suguluses palvekoja papiga, sellepärast töre ei kõlvanudki ametisse.
Kogu loost selgub, et valiti vaid uus töre, teised mehed jäid ametisse.
Targa lauset "Ärge nuhelge oma töre-isandat," tuleb mõista nii, et valitud last ei tohtinud kehaliselt karistada.
Võib-olla mäletab see kahekorruseline palkmaja veel Moissei Stepanovit.
Васильев И. Обозрение языческих обрядов, суеверий и верований вотяков Казанской и Вятской губерний. - Известия Общества археологии, истории и этнографии при Имп. Казанском университете, т. XXII вып. 3-5, Казань, 1906.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar