Pärast loojangut

Pärast loojangut vaatavad aknad
maailma põlevi silmi
ärgu siis kustugu tuli
meiegi kolletes

sinakas hämarus lehvitab loori
loojangukulla kohal
igaüks ootab mängumeest
teed ent pöörduvad ära

pilvedki lähevad päeva kannul
korrapärases rivis
vähe on pilguga saatjaid
vähem veel laulvaid suid

õhtutaevas ja vesi
ühendaks jääkülmad käed
kui poleks koduseid tulesid
kahe kahvatu vahel