Taas siristavad ritsikate nähtamatud jalad
ent tundub - teise viisiga on nende laul
see otsapidi nagu kõlaks peas
või sumisevad nõnda mõtted
õhtu eel
kui olen teel
kesk rukkivälja uimastavat lõhna
ma lihtsalt seisan keset teed
sest siin on kodu
ja minna pole tarvis kuhugi
sel tunnil veel
ent mõtteid sõnadesse surub keel
ja selle vastu pole mingit rohtu
nad siristavad ärevalt
kui aimaks ohtu
ja rahutusest haaratud saab meel
aeg on nii habras juuliõhtutel
kui küpsev rukis lõhnab ennastunustavalt
neil väljadel kus eha koiduga ei enam kohtu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar