Küpseid viljapõlde hommikul hellitab udu
minugi hing on küpsev põld
pidulikus vaikuses lõikajat ootav
mullapind mäletab
tema peal kõndinud loomade samme
meeles peab lõokeste ja kiivitajate pesi
ning rukkirääkude laulu
isegi siis kui saagid on pandud salve
pärast lõikust
paljastab põld uutmoodi palge
kus kõrretüügaste väljad ja rohulaigud
läbisegi suvelõpu vihmu on ootamas
ühel hommikul jälle naeratab taevas
sügise vürtsikaid lõhnu kuulutav tuul
kuivatab sadude jäljed
lootusrikkalt ärkvele võpatab maa
metsa tagant kui sõidavad välja kündjad
aga on seatud et enese
lõikusest kosunud hingeväljadel
igaüks künnab ja külvab
oma parima äratundmise järgi
jumala abiga ise
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar