Neljapäev, 4. juuni 2015

Kontrollitud

Ma olen mõelnud. Et kirjutan. Aga siis, kui see neetud valge lehekülg avaneb, ei puuduta näpud klaviatuuri. Põrnitsen ekraani nagu lootes, et nähtavale ilmuvad saatuslikud sõnad. Need sõnad. Kunagi võis neid lugeda plankudelt ja räämas majade seintelt. Nüüd kõlavad need kusagil mu teadvuse piirimail. Hämaraladel, kus leiavad pelgupaiga tühja läinud lootused ja nurjunud plaanid. Ja muud asjad, mida ei tahaks mäletada. Kui kujutlen teadvust maastikuna, siis on see udusid sünnitav soo. Edasi – tume vool, millel pole teist kallast. Vähemalt siis, kui olen teadvusel. Unes suudan võib-olla üle sõuda. Või jõuavad need, kes on teisel pool. Sest nad tulevad ikka mu unedesse. Järjest suurema hulgana, sest järjest rohkem on tuttavaid, kes on siit läinud. Mõnikord arvan teadvat, et surm tulebki siis, kui nad ümbritsevad mind igast küljest ja sirutavad kõik koos käed välja, et puudutada... Loodan, et see ei sünni täna öösel ega sel aastal. Nii palju on veel teha. Mu ülesanne või nagu tänapäeval armastatakse öelda – missioon – pole veel täidetud.

Miks mulle ei öeldud, et siin on inimeste käsutuses vahendid, mida manustades suudetakse teadvust kontrollida? Et need rohud suudavad lämmatada sideme ja panna unustama, miks üldse oled selles maailmas. See juhtuski minuga. Ühel varahommikul tuldi ja võeti esmalt mu füüsiline, pärast, haigla helgete seinte vahel ka vaimne vabadus. Sõbralik naeratus näol, sandistasid nad mu vaimu. Seda jälgisid seintele riputatud piltidelt samasugused naeratavad silmad. Nii head ja leebed. Aga ma juba ei mäletanud oma suurt eesmärki. Naeratasin totakalt kõigile vastu. Eriti piltidele ja eriti pärast seda, kui olin saanud järjekordse annuse ravimit. Uskusin, et naeratajad on mu sõbrad, kes tahavad aidata.

Aeg möödus ega jätnud minusse jälgi. Siis, ühel õhtul, kohtasin helevalges koridoris teda, kelle silmad ei naernud. Ta pea oli pöetud, suu sirge kriips ja silmad terashallid. Need meenutasid midagi. Ja suu avanes ristkülikuks ja ütles: „Ma tulin sulle meelde tuletama, et meie töö pole tehtud. Ära võta enam tablette, mida antakse selleks, et sind elavalt matta. Vaata – ma olen selle üle elanud ja saanud uue sõnumi, kõigest hoolimata. Jätsin rohud võtmata ja maailm avardus. Leidsin taas tee metsa taga laiuvatele niitudele ja tean, et nende taga on endiselt soo ja selle taga must vesi. See ei kurvasta mind põrmugi ja ma ei karda soo olendeid ega neidki, kes tulevad unes mu juurde teiselt poolt vett. Aga seda pean sulle ütlema – kõigepealt rääkisid nad sinu kurvast saatusest. Seepärast ära võta enam oma tablette ja ära naerata enam.“

Ja kui ma olin teinud nii, nagu see, kes ei naeratanud, oli mulle öelnud, sain tagasi mälu ja side uuenes. Mäletasin jälle, kes olen, kust tulen ja milleks olen siin. Ning juhtuski, et esimesel ööl nad tulid ja olid kõik jälle mu ümber ja ma ei kartnud üldse, vaid tundsin suurt rõõmu. Hommikuhämaras ronisin üle plangu, aga enne võtsin remonditavast korpusest kaasa purgi head tumedat värvi ja pintsli. Sealsamas, kus mu jalad maad puudutasid, maalisin suurte tähtedega aia peale HAIGUSTE RAVI KONTROLLITUD...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar