Neljapäev, 11. juuni 2015

Nugis

Passisin nugist. Kui väljas hakkas poole üheteistkümne paiku hämarduma, istusin köögis ja ootasin. Ehk ta näitab ennast täna. Vahepeal käisin ka teistest akendest vaatamas. Tahtsin teda veel korra näha, hea õnne puhul isegi pildistada. Et veenduda, kas tegemist on ikka nugisega. Mõne päeva eest nägin teda varahommikul. Kassisuurune, üsna pikkade jalgade, pruuni pulstunud karva ja hõreda sabaga. Tuli kusagil maja tagusest võsast, liikus otsekui tantsusammul. Läksin õue, mingi hetke vaatasime tõtt, ta oli umbes nelja meetri kaugusel. Kadus paari hüppega heki varju. Järgmisel hommikul kella poole viie ajal äratas mind krabin seina taga. Kui silmad avasin, nägin aknast, kuidas seesama hõre saba kadus katuseräästa alla. Olin aasta eest sellist pilti juba näinud. Siis kostis lae pealt ka samme, aga mõtlesin, et äkki käis seal kass. Nüüd teadsin kindlalt, et tegemist on metsloomaga. Aga pööningul oli vaikne. Muidugi ei tule nugis siis, kui teda parajasti ootad. Ent viirpuude all liikus miski. Häh, kõigest võõras kass, ilus valge nina ja kurgualusega must loom. Vaatas ringi, tuli lagedale, tegi koonilise kuuse peale lõhnamärgi. Siis istus nagu õige peremees kaevukaanele ja vaatas otse mu poole. Ole pealegi, mõtlesin. Äkki annad mulle märku, kui nugis läheduses liikuma hakkab. Kass tüdines varsti kaevu peal istumisest, tegi tiiru õunapuu all, nuusutas elektriposti ja kadus siis põõsastesse.

Ootasin. Süttisid esimesed päikeseenergiaga töötavad lambid. Õu tundus nüüd veel tühjem kui päeval. Ma ei saanud magama minna, tahtsin teada. Nugis on ju tõeline röövel, saab sügavas lumes isegi kitsest jagu. Nii vähemalt kirjutatakse. Kodulinde ja küülikuid meil pole, aga kassid on. Kui läheme mitmeks päevaks kodust ära, praegusel aastaajal näiteks merele, jäävad nad omapead õue. Seni pole midagi juhtunud, aga mine tea. Muidugi on kass samuti kiskja, aga nugis ronib pagana hästi. Miks peab ta üldse maja lähedal pesitsema? Või majas? Pööningul elavad meil nahkhiired, räästa all katuse vahel on varblaste pesad. Aprilli algul nägin köögi akna all siili. Neid olevat nugised ka murdnud.

Õu oli endiselt elutu, ilm üsna vaikne. Kella seitsme ajal, kui põõsaid pügasin, puhus paras läänetuul, puhanguti nii seitse – kaheksa meetrit sekundis. Maja ja puude varjus polnud seda eriti tunda. Olin üsna üllatanud, kui meist mitte väga kaugel elav mees kurtis sotsiaalmeedias, et õhtul, kui puhangud olid kakskümmend kuni kakskümmend kaheksa meetrit sekundis, tuldi tema naabruses asuvat põldu mürgiga pritsima. No ei meeldi mulle see mürgitamine, mitte ei meeldi. Aga liialdamine, olgu kasvõi õilsa eesmärgi nimel, see pole ka ilus. Kakskümmend kaheksa meetrit sekundis on sisemaa jaoks tõsine torm, läänerannikul oleks tuule kiirus pidanud sel juhul ületama kolmekümne piiri. Igaks juhuks vaatasin ilmajaamade andmeid, kella kaheksa paiku oli kõige tugevam tuul 15,7 üles märgitud Kundas. Läänerannikul ja Pärnu kandis oli puhanguid kuni kaksteist meetrit sekundis. No ei olnud tormi. Äikest ka polnud, mõned kergemad pilvealused pagid võisid ju käia, aga kuidagi ei saanud esineda selliseid puid murdvaid ja katuseid lennutavaid iile. Minuga on nii, et kui satun alusetute väidete, valede või liialduste peale, vähendavad need kohe usku kõigisse antud inimese sõnadesse. Hea küll, enamasti pole meil kodus tuulemõõtjaid, aga mingi kogemus peaks igal inimesel siin mereäärsel maal olema. 20,8 kuni 24,4 meetrit sekundis annab üheksapallise tormi, mis lõhub katuseid. Edasi tuleb kümnepalline tugev torm (kuni 28,4 m/s), mis murrab puid. Tuulemõõtja võis kella kaheksa paiku näidata üle kahekümne vaid sõlmedes, mitte m/s. Mürgi pritsimine peaks olema siiski keelatud juba palju nõrgema tuulega.

Nugis ei tahtnud ennast ikka näidata. Valge ninaga must kass tegi õues teise ringi ja sukeldus jälle põõsaste alla. Puuoksad liikusid üsna vähe, taevas oli pilves. Otsustasin valvekorra lõpetada ja magama minna. Ega nugis minu ärkvelolekust nagunii ei hooli.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et tegelikult passisin nugist üks õhtu varem, siis oli taevas päris selge ja ilm tuuletu. Eile öösel oli valvekord Mare käes, kes varahommikuni eksamiküsimusi koostas. Ka tema ei näinud nugist, ei näinud vist võõrast kassigi. Tormi polnud nagunii.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar