Esmaspäev, 1. juuni 2015

Üle mitme aasta sotside üldkogul

Üsna kindlasti pole ma poliitik ega huvitu parteilisest karjäärist. Samas olen kindel, et iga erakond vajab ka lihtliikmeid, isegi selliseid, kes igapäevases parteitöös või valimiskampaaniate ajal kuigi suurt indu üles ei näita. Sest mine tea – äkki ühel heal päeval ilmnevad põhjused, mis senise passiivse liikme suhtumist muudavad. Siis on hea, kui ei alustata päris tühjalt kohalt. See selleks, enne üldkogu intranetis dokumente uurides avastasin, et olen sots olnud juba üksteist aastat, ehk siis enam-vähem sellest ajast peale, kui erakond praeguse nime võttis. Olen endiselt veendunud, et tegin õige valiku, et Eesti vajab vasakpoolset mõtlemist ja sotsiaalselt vastutustundlikku poliitikat. Olen algusest peale arvanud, et arutu otseste maksude asendamine kaudsetega ei too edu, pigem elavdaks majandust proportsionaalne tulumaks koos ettevõtlusest saadava kasumi mõistliku maksustamisega. Me pole nii rikkad, et kinkida potentsiaalset maksutulu meist hulga jõukamatele riikidele. Lisaks sellele on veel kaks asja, milles olen surmkindel – esiteks, meie edukuse aluseks saab olla ainult hea ja kõigile kättesaadav haridus, see aga pole võimalik ilma kultuuri ja omakeelse teaduse arenguta ja teiseks – riigieelarve näiline tasakaal pole asi, mille nimel tuua ohvriks sotsiaalne heaolu. Näiliselt on need kaks erinevat asja, kuid ometi omavahel seotud. Sel hetkel, kui lõpetame sõnavara arendamise ega loo enam eestikeelseid mõisteid võõrastest keeltest tõlkimiseks, hakkab lagunema ka haridus ja eelkõige haritus, sest formaalselt võib ju inimesel olla taskus kõrgkooli diplom, aga kui ta ei suuda ennast enam emakeeles väljendada, pole ta haritlane, vaid vaimne lumpen. Eesti on väike riik ja sellisena kallis pidada. Peame alati meeles pidama, et meie keel ja kultuur ei saa olla edukad äriprojektid nagu seda ei saa olla ka terve riik. Lõputu rahade ühest taskust teise tõstmine ei suurenda kasutada olevaid summasid, lootused, et meie arengu eest maksavad teised, pole millegagi õigustatud. Saame toetuda vaid sellele, mille ise kõrvale paneme teaduse, hariduse ja laiemalt kogu kultuuri arendamiseks. Peaksime olema õilsate eesmärkide nimel valmis ka raha laenama. Seni ei saa ma aru, miks ometi ei kasutatud Junckeri plaani poolt pakutud võimalust emiteerida võlakirju ning neid ise ostes saada vabu vahendeid, mida kui mitte otseselt, siis kaudselt (teistest valdkondadest vabanevaid) saanuks kasutada hariduse ja teaduse arendamiseks? Taas käitus Eesti kui rikkur, kes oma varanduse õiget suurustki ei tea. Tore on fantaseerida, kuidas bussijuhist saab ümberõppe käigus võrguadministraator, tollest aga programmeerija – see tähendab, kuidas pideva ümberõppe käigus omandavad inimesed järjest keerulisemaid ja paremini tasustatavaid ameteid. Aga sealjuures ei tohi unustada, et keegi ei saa hüpata üle oma varju, et puuduliku baasharidusega inimesel pole võimalik õppida palju teadmisi nõudvaid erialasid, et ümberõppeks peab lisaks materiaalsele sunnile olema ka vaimne vajadus, mis ei sünni nigelas kultuurikeskkonnas. Lisaks muule on piiratud silmaring ka pinnaseks, millest võrsub vihkamine kõige harjumuspärasest erineva vastu.

Pärast üldkogu jahtklubi kai ääres oleval purjekal õõtsudes mõtlesin päevale tagasi ja leidsin, et olen toimunuga üsna rahul. Sain tuge oma mõtetele ja sellele, et sotsiaaldemokraadid tahavad ning suudavad tuua riigi juhtimisse rohkem hoolivust. Kinnitus „mina julgen“ omandas päeva jooksul erakonna sisepoliitilisest võitlusest avarama tähenduse. Sest meie maa ei vaja hambutuid reforme vaid julgeid tulevikku suunatud muutusi. Ma ei kahetse põrmugi, et ei saanud valida Sven Mikseri ja Jevgeni Ossinovski vahel. Ilmselt oleks valik langenud viimase kasuks, osalt ka tänu Jevgeni poolt välja pakutud peasekretäri kandidaadile. Tõenäoliselt oleks kandideeriva Sveni kõne olnud ka veidi teistsugune, mitte nii rahulik, käidud teele tagasi vaatav ja analüüsiv. Lisaks sellele pani kaasa mõtlema ka Marju Lauristini ettekanne. Mis puudutab uut esimeest, siis nõustun Toomas Jürgensteiniga, kes märkis, et mõned Jevgeni kõnes olnud väljendid tundusid liiga triviaalsed või igavad. Konteksti arvestades oleksin ehk tõesti soovinud veidi rohkem isikupärasemat väljendust ja vähem stampe, aga arenguruum on lõpuks ka tore asi. Ja veel, kuigi ma ise pole suurem asi kõnemees, ootasin piirkondade ja sõsarorganisatsioonide esindajatelt asjalikumaid sõnavõtte. Ainult mõni neist suutis päeva lõpuks väsinud tähelepanu köita. Puhtast kohusetundest ei sünni hea kõne. Oleksin väga tahtnud tunda sedasama „mina julgen“ meeleolu ka neis lühikestes pöördumistes.

1 kommentaar:

  1. Kõik on ju väga õige, aga millal hakkavad sotsid seda kõike teostama? Pole eriti ette näha, et koalitsioonipartner kavatseks hakata midagi taolist tulevikus lubama.

    Väidad, et "Sel hetkel, kui lõpetame sõnavara arendamise ega loo enam eestikeelseid mõisteid võõrastest keeltest tõlkimiseks, hakkab lagunema ka haridus ja eelkõige haritus, sest formaalselt võib ju inimesel olla taskus kõrgkooli diplom, aga kui ta ei suuda ennast enam emakeeles väljendada, pole ta haritlane, vaid vaimne lumpen." Mina kui tuntud mats olen oma 70nendais isa õpetanud arvutit tarvitama ilma kõigi nende võõrkeelsete asemele loodud eestikeelsete mõisteteta. Nendest saaks tema veel vähem aru kui mina, aga teineteisega rääkida oskame me ka ilma erihariduseta.

    "Tore on fantaseerida, kuidas bussijuhist saab ümberõppe käigus võrguadministraator, tollest aga programmeerija – see tähendab, kuidas pideva ümberõppe käigus omandavad inimesed järjest keerulisemaid ja paremini tasustatavaid ameteid. Aga sealjuures ei tohi unustada, et keegi ei saa hüpata üle oma varju, et puuduliku baasharidusega inimesel pole võimalik õppida palju teadmisi nõudvaid erialasid, et ümberõppeks peab lisaks materiaalsele sunnile olema ka vaimne vajadus, mis ei sünni nigelas kultuurikeskkonnas." See ei ole fantaasia vaid karm reaalsus. Kui sa ei ela Tallinnas ega Tartus, siis ei saa ka lubada endale vaimselt arendavat töökohta inspireerivas seltskonnas ega käia tööl nendes vaimukeskustes minimaalse palga eest, sest tööl käimine iseenesest on muutunud juba liiga kalliks lõbuks. Kui ei taha või ei saa veel oma kodumaa tolmu lõplikult taldadelt raputada, siis tulebki õppida üha uusi ameteid, mis võimaldavad naha toore hoida.

    VastaKustuta