Jah, kodus küll, aga kirjutada pole viitsinud. Pikk nelja hüppega tagasisõit väsitas rohkem kui mägedes ronimine. KLM-i Delhi - Amsterdami lennukis sain lisaks külge mingi kõhutõve, mida Nepaalis hankida ei õnnestunud. Ja Eestis on üsna külm. Need oleksid virinad pärast pikka retke, tühised muidugi muude maailma asjade kõrval. Ja ma ei lase ennast pisihädadel segada. Juba on 400 pilti ehk umbes veerand kõigist Nepaalis seekord tehtud fotodest üle käidud ning jpg-deks konverteeritud.
Mida öelda kokkuvõtteks? 16 päevaga suudab minusugune mittesportlik inimene Annapurna ringi lõdvalt ära teha. Suudaks kiireminigi, kui vaja, sest mõni päev sai öömajani jõutud juba lõuna paiku. Üpris kiire käimisetempo tulenes ilmselt sellest, et nii giid kui kandja tahtsid varem õhtule saada. Nende jaoks oli minuga koos marsssimine ju töö, ööbimispaigas ootasid neid nii puhkus kui huvitavad kohtumised kolleegidega, raksi ja kaardimäng (Shantut ei näinud ma kordagi kaarte kätte võtmas, küll aga jälgis ta huviga teiste mängu). Mulle aga kujunesid pikad õhtud sageli üsna igavateks, sest polnud kellegagi suhelda. Alati polnud selliseid huvitavaid teekaaslasi nagu Jose ja Madlene või Anthony ja Haley. Kogu matka tegin läbi ühegi tõsisema terviserikke või altminekuta. Ainus sissekanne miinuspoolel võiks olla katki hõõrutud varvas, kuid seegi paranes kiiresti. Polnud ka suuremaid äravajumisi. Inimene suudab rohkem, kui arvab. Mägedes, eriti kõrgemal, on põhiline aeglane sujuv liikumine ja kannatlikkus. Ka siis, kui tahaks kiiremini pärale jõuda, tuleb kärsitus maha suruda. Ka siis, kui tundub, et aeglase tempoga ei jõua sa mitte kunagi pärale, tuleb edasi astuda. Parem rasketel hetkedel vaadata jalge ette, mitte eemale neetult aeglaselt läheneva mäenuki või mõne muu vahefiniši poole. Harva üles vaadates tundub tee jõudsamini edenevat. Viimastel päevadel jälgisin kolme inglise poissi, kes minust korduvalt üsna kiirel sammul mööda astusid, ent varsti kusagile pikemalt puhkama jäid. Sihtkohta jõudsin ma alati enne neid. Kõik esimeste päevade teekaaslased (venelased, hollandlased, ka üksi matkanud Susan) jäid kusagil minust maha.
Ühel õhtul Shantuga raksit juues sain teada, et ta on 52 aastat vana, tal on kuus last ja kolm lapselast. Matkadega hakkas ta elatist teenima 26 aastaselt. Rohkemaks tema inglise keelt ei jätkunud. Ise olin matka ajal ka 52 aastane ning teine lapselaps sündis päev pärast kojujõudmist.
Mida öelda kokkuvõtteks? 16 päevaga suudab minusugune mittesportlik inimene Annapurna ringi lõdvalt ära teha. Suudaks kiireminigi, kui vaja, sest mõni päev sai öömajani jõutud juba lõuna paiku. Üpris kiire käimisetempo tulenes ilmselt sellest, et nii giid kui kandja tahtsid varem õhtule saada. Nende jaoks oli minuga koos marsssimine ju töö, ööbimispaigas ootasid neid nii puhkus kui huvitavad kohtumised kolleegidega, raksi ja kaardimäng (Shantut ei näinud ma kordagi kaarte kätte võtmas, küll aga jälgis ta huviga teiste mängu). Mulle aga kujunesid pikad õhtud sageli üsna igavateks, sest polnud kellegagi suhelda. Alati polnud selliseid huvitavaid teekaaslasi nagu Jose ja Madlene või Anthony ja Haley. Kogu matka tegin läbi ühegi tõsisema terviserikke või altminekuta. Ainus sissekanne miinuspoolel võiks olla katki hõõrutud varvas, kuid seegi paranes kiiresti. Polnud ka suuremaid äravajumisi. Inimene suudab rohkem, kui arvab. Mägedes, eriti kõrgemal, on põhiline aeglane sujuv liikumine ja kannatlikkus. Ka siis, kui tahaks kiiremini pärale jõuda, tuleb kärsitus maha suruda. Ka siis, kui tundub, et aeglase tempoga ei jõua sa mitte kunagi pärale, tuleb edasi astuda. Parem rasketel hetkedel vaadata jalge ette, mitte eemale neetult aeglaselt läheneva mäenuki või mõne muu vahefiniši poole. Harva üles vaadates tundub tee jõudsamini edenevat. Viimastel päevadel jälgisin kolme inglise poissi, kes minust korduvalt üsna kiirel sammul mööda astusid, ent varsti kusagile pikemalt puhkama jäid. Sihtkohta jõudsin ma alati enne neid. Kõik esimeste päevade teekaaslased (venelased, hollandlased, ka üksi matkanud Susan) jäid kusagil minust maha.
Ühel õhtul Shantuga raksit juues sain teada, et ta on 52 aastat vana, tal on kuus last ja kolm lapselast. Matkadega hakkas ta elatist teenima 26 aastaselt. Rohkemaks tema inglise keelt ei jätkunud. Ise olin matka ajal ka 52 aastane ning teine lapselaps sündis päev pärast kojujõudmist.
Koos Shantuga Thorung La'l 9. mai varahommikul
Tere tulemast tagasi! Ja palju õnne ka! :))
VastaKustutaTriin