Matka lõpp, Pokhara

Mitu päeva pidin internetita läbi ajama, pärast Tukuched nägin esimest internetipunkti alles üleeile õhtul Ghorepanis, kuid selle ukse ees rippus tabalukk (mis polnud küll ei roostes ega tatrapudruga koos). Samas üle tänava oli ka teine samalaadi asutus, aga sealgi pimedus ja kõik arvutid katetega kaetud. Tegelikult oli probleem vist selles, et Ghorepanis polnud korralikku elektrit, hotellis põles vaid avariivalgustus akude pealt. Nii ma siis matkasingi uute postitusteta edasi. Kagbeni kohta kirjutasin:

kes suudaks kirjeldada
Kagbeni tänavaid
müstiline Mustang
hämarad käigud
üksteise külge kasvanud
keskaegsed majad
väikesed väljakud
tänaval pesu pesevad naised
nurga taga seisab
nuga haarav mees
õnneks vaid kuju
iga ukse kohal ohutiseks
palvetekst kolmikhark
või mingi kummaline
kompositsioon
astud pimedasse kangialusesse
leiad punase siseõue
kolmekordsete rõdudega
pesuga koos kus on lehvimas
kellegi naeru kaja
kitsas ja hubane
maailm on jälle noor
iga hetk astub
väravast sisse
lootosest sündinu

Peale Tukuched kiskus ilm vihmaseks, Larjungis tuli lausa mitu tundi oodata, et suurem sadu üle läheks, kuid siiski vihmaga edasi minna. Tegime sel päeval pikema teekonna, planeeritud Kalopani asemel viskasime veel kaks tundi Ghasasse, kus oli muuseas väga hea hotell Eagles Nest 11. mai teekonnaks näitas sammulugeja 21 km. Järgmisel päeval, 12. mail, oli seevastu kergem retk. Juba kell 11 olime Tatopanis (soe vesi). Peale Ghasat läbisime väga kitsa oru, kus Kali Gandaki endale läbi kaljude murdnud kohati vaid 5 meetri laiuse tee. Seejärel org avardus, ka ilm läks selgeks ja soojaks. Ent juba Tatopanis kõmises taas kõu. Hotell Himalaya, kus peatusin, oli küll välimuselt üsna kole, aga kena aiaga. Paraku hakkas just siis, kui nautisin oma non. veg. moussakat, vihma kallama. Ja jäigi sadama. Vihmaga sai käidud soojaveeallikatele rajatud basseinis, kus vesi vast oma 40 kraadi. Kümbluse eest tuli maksta tühised 30 Rs. Vesi oli soe ja lõõgastav, pähe sadav vihm isegi suurendas mõnu. Teel kohtasin mitmeid toredaid inimesi, näiteks reisisid koos Anthoni USA-st ja Haley Uus Meremaalt. Nendega sai mitmel õhtul söögilaua taga vesteldud. Ka kuumadel vetel olime koos. Tatopanis kohtasin veel üht väga südamlikku paari - Josed Andaluusiast ja Madlenet Shveitsist. Kui sain kuulda, kust Jose pärit, ütlesin talle, et vaat kui huvitav, just siin Kali Gandaki kaldal istudes meenus mulle äkki tema kodukandi luuletaja Garcia Lorca ja temaga seoses üks treine jõgi - Guadalquivir. Luuletus, mille neil assotsatsioonidel kirjutasin, on järgmine:

kohiseb Kali Gandaki
tume on tema vesi
mägede südame kaudu
läbides kaljuhaudu
palju ta teel musti kive pesi

kohiseb Kali Gandaki
ta lätted on kaugel Mustangis
mis salajast sõnumit üha
küll kordab ja kordab ta müha
et mõtted on selle käes vangis

kohiseb Kali Gandaki
tõmmu tütarlaps istutab riisi
Kagbenisse mine oh isand
kui möödunu peast oled visand
koos jõega ta ümiseb viisi

Jose ja Madlene kavatsesid minna teistpidi ringi, s.o. päripäeva ümber Annapurna, niipidi on Thorung La ületamine veel vaevalisem. Nad pärisid pikalt teeolude, lume ja muu kohta. Järgmisel hommikul sööma tulles nägin neid segaduses ja kiiresti lahkumas, sest Madlene oli kaotanud vöökoti dokumentidega. Neil tuli võtta ette raske tee tagasi ülesmäge lootusega see üles leida. Ka meil seisis ees ränk tõus - Tatopanist (1190 m) Ghorepanisse (ehk hobuste jootmise veele 2750 m) on ligi 1600 m tõusu. Selliseid kõrgusi ma seni ühe päevaga pole vallutanud. Aga minna tuli ja mindud sai. Peab ütlema, et oli ränk ronimine. Head meelt valmistas see, et umbes poolel teel Sikha küla alguses kohtasin rõõmsaid Josed ja Madlene'i, kes olid dokumentide koti kenasti üles leidnud. Jõime koos vett, soovisime üksteisele head teed ja lahkusime eri suundades. Kohe peale Ghorepanisse jõudmist jõudsid sinna ka pilved ja mähkisid kuru (Ghorepani Deurali asub otse mäekurul) udu sdisse. Hotell Snow View, söögitoa keskel suur bursuika, selle ümber sõbralik pererahvas. Minu giid Shantu paistis neid hästi tundvat, sest kohe kogunes mõnus vestlusring. Kahjuks ei saanud ma jutust aru, küll aga võisin nendega koos raksit juua.

Eile, 14. mail, ärkasin 4.15 koputuse peale. Riided selga, lamp pähe ja minema. Ees ootas veel 400 meetrit mäkkeronimist, et jõuda päikesetõusu ajaks Poon Hilli (3210 m) tippu nautima vaateid Dhaulagiri ja Annapurna ahelikele. Ilm oli õnneks selge ja ronimine tõotas ära tasuda. Ja olidki vägevad vaated ja päevatõus. Nagu pidulik hüvastijätt lumiste tippudega (loodetavasti vaid selleks korraks). Aga oli ka üsna külm. Ja pagana palju turiste, oma paarkümmend, kes kõikjal ringi tolgendasid ja ennast mägede taustal üles võtta lasid. Ja siis, kui päike juba kõrgel Machhapuchhare kohal, laskusime taas alla, sõime hotellis hommikust ja jätkasime teed. Kokkuvõtteks tuli sel päeval kõigepealt tõusta 460 ja seejärel allamäge minna oma 1735 m. Teekond läks kuulsate Ulleri treppide kaudu, millel on loendatud 3421 astet. Kuidas küll see tulemus saavutati, on teadmata, sest tegemist pole mitte eriti korrapärase trepiga, aga usume, et astmeid on vähemalt väidetud arv. Kell üks päeval sai jääda juba öömajale Hilles, hotellis Dipak. Sealt siis oli täna vaid kolme tunni tee Birethanti kaudu Nayapuli. Muidugi hakkas jälle sadama ning möödunud korrast tuttav Birethanti tuli läbida paksus vihmas. Aga kummaline - nagu olime saanud üle silla (korralik raudsild on remondis, selle asemel tuli kasutada ajutist puusilda), kui vihm lõppes nagu noaga lõigatud. Kas oli see Annapurna jumalagajätt. Sest sillaga lõpeb ka Annapurna kaitseala. Shantu ületas ennast ja organiseeris Pokharasse sõiduks takso. Bussiga oleks selle üle 40 km mägitee läbimine olnud üsna vaevaline. Nii jõudsingi umbes keskpäevaks Pokharasse, hotelli Stupa. Toas 103 olid Kaitti asjad juba ees, meest ennast ei kusagil. Proovisin helistada. Muidugi vastas mulle helin Kaitti kotist. Käisin dushi all ja tulin interneedust otsima. Kogu lugu seni.

hüvastijätt valgete jumalannadega
koiduselt kargel Poon Hillil
seejärel lumede juurest
tsikaadide sirina keskele
Ulleri treppide tuhanded astmed
õpetamas kannatlikkust
see ongi peamine kingitus
tõsiste mägede poolt
lauskmaa asukale
võta tänuga vastu