Muktinath

No nii, saabusin Muktinathi või õigemini Ranipauwasse kell kaksteist, väsinud ja uimasena. Aga kõigest järjekorras. Eile hommikul Ledtaris 4200 m kõrgusel läksid meie teed lahku. Alfred, Kalle ja Kaitti koos kandjate, koka ja kahe giidiga suundusid Chulu Westi baaslaagri poole, mina koos giid Shantu ja kandjaga liikusime Thorung Phedi suunas. Shantu valis alumise raja, mida maalihete tõttu kasutada ei soovita. Sel teel oligi paar ohtlikumat kohta, kuid saime neist üle ja jõudsime juba peale üheksat Thorung Phedisse (4540). Seal tõmbasime korraks hinge ja jätkasime teed Thorung Phedi kõrglaagri suunas. Oli vinge ronimine, kuid 10.20 olime kohal. Paraku kiskus ilm pilve ja kõledaks. Ka Chulu West, mille nõlval kaaslased ülespoole rühkisid, mähkis ennast halli loori. Tuli igav konutamise päev. Seltskonda küll lisandus, kuid miskit huvitavat peale viisakuste vahetamise ei sündinud. Ees ootas külm öö, kuna meie nepaali sõbrad olid magamiskottide osas segaduse korraldanud ja ühe vähem kaasa võtnud. Loomulikult tuli kõik kotid anda tipumeestele. Nii magasingi 4800 meetrist kõrgemal kahe teki ja sulejopega. Külm ei olnudki, aga kõrgus ei lasknud magada. Kell neli olin üleval ja kell viis hakkasin vaikselt jalga jala ette tõstma. Olin veidi mures, sest hommikul jooksis nina verd. Aga see läks mööda ja pisitasa, teosammul, lähenesin kurule. 600 meetrile tõusule kulus selles kõrguses veidi üle kahe tunni. 7.20 olin Thorung La'l. Aga seal oli üsna külm. Sel ajal, kui ma pildistasin, kuidas Shantu ja kandja mu palvelippe üles sidusid, jäid käed külmast täitsa kangeks. Hea oli, et kurul asuvast tillukesest teemajast sai paar kruusi kuuma teed. Ega me üleval kaua olnudki, Shantu kiirustas alla minema. No oli see laskumine! Algul laugem, pärastpoole järsem. Ja tundide kaupa muudkui alla ja alla kitsast kiviklibust rada mööda. Mul tekkis täielik teadvuse muutunud seisund. Vahepeal uskusin, et kurule tõusul juhtus midagi, et ma tegelikult ei jõudnudki üles, vaid näen kõike haiglases unenäos. Jalad olid lõpuks pehmed kui makaronid. Ja siis tuli veel marssida oma poolteist tundi pikaldaselt laskuvat orgu mööda Muktinathini, mis paistis juba 4500 meetri kõrguselt kätte, kuid ei tahtnud kuidagi läheneda. Aga kohale ma ennast vedasin. Shantu muidugi juhtis meid kõigepealt templisse, kus ma uimasena ringi kondasin ja midagi pildistada proovisin. Ja siis veel pikk tee hotellini Caravan.

Tegelikult ei peaks ju niimoodi kiirustama, et enne lõunat õhtule saada, aga täna puhus külm tuul, mille käes kaua mägede ilu istudes ei naudi. Aga nüüd läheb muidugi iga päevaga soojemaks. Loodan, et meestel sujub mäel ka kõik plaani kohaselt ja nad on praeguseks juba kõrglaagrisse tõusnud. Chulu tipud siia enam ei paista, aga hommikul oli seal ilm küll ilus.