Karge sügishommik

Hommikul näitas kraad -3,2. Maapinnal oli külmemgi. Üksik vesiroosiõis ehtis jäätunud tiiki.


Läbi kummaliselt kortsulise jää kumasid päikesevalgusest hõõguvad kivid. Tšintamani otse koduukse ees, polegi tarvis mägede tagant otsida.


Kontpuude lehed kipuvad värvi poolest juba võistlema punaste okstega. Aga varsti nad pudenevad maha ja veinpunased oksad jäävad alasti lund ootama.


Lehised kullendavad viimast jõudu kokku võttes, et seejärel kevadeni magada.


Lennuki veetud joon suubub pilve. Aga võib-olla vastupidi - ta veab pilve valge joone otsas enda järel üle taeva. Kuhu nad lähevad?


Kraavikaldal kasvavavast kasest on äkki saanud uhke solist. Või pigem eestlaulja. Taamal seisab koor. Ehk on kuuskedel eriti madal hääl?


Tärkava orase taga kerkivad kuldsed puud. Unelmate park, vähemalt kaugelt vaadates.


Avarad vaated, kõrge taevas koristatud põldude kohal. Täna on suve lahkumispidu, homme võib juba lundki tulla.


Üle Kamsu kihutab pilv kui valge lohe. Või on see äkki lõunasse lendav suvi?


Väike roos on õide puhkenud hallade kiuste. Hilinenud protest või kirgas meeldetuletus?