neljapäev, 15. oktoober 2009

Karupeost nii ja teisiti




Ammu on olnud mõttes teha midagi selle pika mansi karupeolauluga, mille oma kuus või seitse aastat tagasi ära tõlkisin. Nüüd lisasin sellele mõned kommentaarid, mis aitavad teksti paremini mõista. Tõlkimise printsiibi kohta niipalju, et eesmärgiks polnud eesti keeles lauldav tekst, vaid püüdsin võimalikult täpselt edasi anda originaali kujundeid ja vorme. Mõned värsid jäid paraku kahtlasteks, sinna olen lisanud küsimärke. Allpool toon lisana ära ka ühe karupeo kohta peetud ettekande, ehk aitab seegi nähtust paremini mõista.



Karu lõpetamise laul.

Kaiaiuujõg!
Inimese nõgise maja nurka laskusin,
inimese nõgise maja nurka olen istuma pandud.
Peenest kalevist külluslikku pessa olen istuma pandud,
5. peenest siidist külluslikku pessa olen istuma pandud.
Taelatulesuitsuste kätega
öösel mu juurde tullakse, päeval mu juurde tullakse.
Lõputut tüdrukute lusti mulle näidatakse,
lõputut poiste lusti mulle näidatakse.
10. Lõputu järvetoiduga mind küllastatakse,
lõputu obitoiduga mind küllastatakse.
Järverasvase hea käega,
obirasvase hea käega
mu ettepoole turritavad karvaotsad
15. tagasi silitatakse,
mu tahapoole turritavad karvaotsad
ettepoole silitatakse.
Lõputut tüdrukute lusti vaatan,
lõputut poiste lusti vaatan.

Eelnev on karupeo kirjeldus. Taelasuitsuga puhastatakse igal peopäeval ruumi ja seal viibijaid. Peo algusosas kõik tervitavad karu, suudeldes ta koonu või laupa ning silitades pead. Karule tuuakse kingitusi, mis pannakse ta ette lauakesele. Seejärel järgnevad laulud-tantsud. Karupeo päev jaguneb kolmeks. Esimeses osas esitatakse laule karust, mansi uieerõg, handi voi aarõ - karulaul. Sellesse gruppi kuuluvad laulud karu sünnist, maa peale tulekust ja tapmisest. Tihti lisatakse täpsustus vastavalt laulus esinevale kangelasele. Teises osas on etenduslaulud, mansi tuulõglap, handi tangõttõp. Need on kostümeeritud ja maskides esitajate poolt lauldud laulud, mis sageli vahelduvad proosateksti ja pantomiimiga. Konkreetseid laule nimetatakse tegelastest lähtudes, näit. janõg tuulõglap - suur etenduslaul, milles tegutseb Maailmavaatav Mees, šira tuulõglap - kajaka etenduslaul. Päeva viimase osa moodustavad haldjate kutsumis- või tantsulaulud, mansi kastaneerõg - (tuleneb sõnast kastunkve ‘rätiga nägu varjama’), handi uunõ jaak aarõ. Neid laulsid mkehed nägu naise kombel rätiga varjates. Sisult on need üleloomulike olendite esitluslaulud stiilis mina, haldjas, elan seal ja seal, teen seda ja toda. Mõnel pool mansi keeles nimetati neid ka pupõg eerõg - vaimu (haldja) laul.


20. Sel ajal, kui ma niimoodi vaatasin,
paljaste kätega tüdrukud mulle tantsisid,
paljaste kätega poisid mulle tantsisid,
mu kuldse meele ots,
mu kõhuka naise kõht
25. vette kukkus,
metsa kukkus.
Mu vette kukkuva meele ots
vette kukkus.
Mu metsa kukkuva meele ots
30. metsa kukkus.
Kunagi vilinamehe? igikestval eluajal,
piksemehe igivanal eluajal,
siis ma lehisepuise palava tule panen põlema,
kuusepuise palava tule panen hõõguma.

Paljaste kätega ei tohtinud karupeol tantsida. Järgnev metafooride rida näitab, kuidas karu vihastab. Kõht on paljudel rahvastel meeleoludega seotud. Näiteks kurvastus või mure on udmurdi keeles kötkurekton, Põhja-Udmurtias on isegi selline liik laule - kötkurekton krez'. Karu ähvardab inimesi eksimuse eest karistada, süüdates välguga nende eluaseme. Vilinamees ja piksemees on siin väga tinglikud vasted mansi sõnadele seevshum ja sõgshum, mille tõlkimisel on arvesse võetud ka edasist teksti, kus edaspidi esinevad paralleelvärssides enamasti seevshum ja kurõghum, kurgunkve aga tähendab mansi keeles 'müristama'.

35. Tüdrukute mängude tegemise ajal,
poiste mängude tegemise ajal
põrandalise põranda keskele
äkki mingi karvane loom Jipaši ilmus.
Ei saanud aru, kes ta oli.
40. Seepärast mu vette kukkuv meel
vette kukkus,
metsa kukkuv meel
metsa kukkus.
Kunagi vilinamehe igikestval eluajal,
45. mürinamehe igivanal eluajal
lehisepuise palava tule panen põlema,
kuusepuise palava tule panen hõõguma.

Sama lugu, mis eespool. Koer poleks tohtinud pidumajja sattuda, ikkagi roojane loom.

Minu lõputut tüdrukute mängu,
minu lõputut poiste mängu
50. Numi-toorumi, isakese määratud
loomale kohased viis öökest mängiti,
loomale kohased neli öökest mängiti.

Isakarule viis ööd, sest mehel (ja isakarul) on viis hinge. Emakarule neli ööd, sest naisel (ja emakarul) on neli hinge.

Pärast seda mu varrukalise kasuka varrukale,
hõlmalise kasuka hõlmale
55. palju tiivulisi kui jumalaid istub,
palju jalalisi kui jumalaid istub.
Pärast seda, kui suur jumal minule istus,
suurte rahade kõliseva heliga (helisema) hakkasin,
kui väike jumal minule istus,
60. väikeste rahade kiliseva heliga (helisema) hakkasin.

Karupeo lõpuosas esitatakse olulisemate jumaluste laule, need ongi nn kutsumis- või tantsulaulud, mille puhul esitaja otsekui kehastub antud üleloomulikuks tegelaseks. Tiivuline ja jalaline on paralleelvärssides tüüpilised jumalate-haldjate epiteedid. Ühed on siis ülalima (taevaga seotud), teised maa peal kõndivad.

Pärast seda, kui tüdrukune külatäis rahvast,
kui poisine külatäis rahvast
minu istutud istumise majja
tüdrukuid kogunes, poisse kogunes,
65. sopilise maja sopis,
nurgalise maja nurgas
mingi krigiseva-vigiseva häälega loomake kostis.

Mansi keele puhul on loomulik, eriti seotud kõnes, et omadussõnu tuletatakse suvalistest nimisõnadest ja tegusõnadest (siin näiteks aaging tüdrukune/neiune ja põg(i)ng poisine) ning kasutatakse siis sageli tuletusaluste epiteetidena, luues sellega nn etümoloogilisi kõnekujundeid (figura etymologica), mis täidavad värssides alliteratsiooni rolli, siin uunlene uunlum kolum minu istutud istumise maja.

Ei saanud aru, kes ta oli.
Ühest pimedast majanurgast
70. kibiseva-kobiseva häälega loomake kostis.
Ei saanud aru, kes ta oli.
Vanad taadid ütlesid:
“Mis sorti on see
kibiseva-kobiseva häälega loomake?
75. Seda haruldaselt ilusa häälega loomakest
pole ju oma silmaga näinud.”
Ühest majanurgast ka kostis.
“Mingi krigiseva-vigiseva häälega loomake kostis.
Oma silmaga pole sedagi näinud.
80. Teda nüüdki pole näinud.
Teine kord veel sellist asja võib-olla kui juhtub,
siis võib-olla saab aru.”

Salapärast häält tehaksegi selleks, et karus uudishimu äratada, et ta teine kord uuesti inimeste juurde tuleks. Niimoodi häälitsemine on lisaks lauludele-tantsudele peo kohustuslik element.

Mingi vaimudeudu kees üles,
mingi kolliudu kees üles.
85. Inimese poolt asustatud nurgelise maja nurgas istusin,
kuhu läksin, ei tea.
Nüüd olen oma inimese ära kaotanud.
Inimese nurgelise maja nurka kaotasin.
Etskae, nüüd ma taipan -
90. inimeste majast väljapoole
välja olen kukkunud.
Ninalise hiire suuruseks olen muutunud,
kõrvulise hiire suuruseks olen muutunud.
Inimeste majast välja olen sattunud,
95. seal ma ju rooman.
Minu tagapool olev kõrvake kuulis:
laste minu pärast kurvastamine kostab.
Laste häält kuulan,
mu südamliku naise süda väga valutab,
100. parempoolsed pisarad ilmuvad,
vasakpoolsed pisarad ilmuvad.

Karupidu on nüüd läbi, karupea viidud aita või mujale kohasesse paika. Karu hing on algul hiire suurune, aga kasvab iga päevaga.

Teise öö ajal
naiste lumetoomise raja lõppu jõuan.
Etskae - emakärbi suuruseks olen muutunud,
105. isakärbi suuruseks olen muutunud.
Minu tagapool olev kõrvake kuulis:
paljud külatüdrukud kurvastavad mu pärast,
paljud külapoisid kurvastavad mu pärast.
Seda kui kuulan,
110. mu südamliku looma süda
see tuntavalt valutab.
Vasakpoolsed pisarad ilmuvad,
parempoolsed pisarad ilmuvad.
Kolmanda öö ajal
115. meeste käidava oravaküttimisraja lõppu jõuan:
ema-ahma suuruseks olen muutunud,
isa-ahma suuruseks olen muutunud.
Ema-ahma kena sammuga astun,
isa-ahma kena sammuga astun.
120. Minu tagapool olev kõrvake kuulis:
kogu küla paljud tüdrukud kurvastavad mu pärast,
kogu küla paljud poisid kurvastavad mu pärast.
Karutüdruku pisarad ilmuvad,
metsloomatüdruku pisarad ilmuvad.

Esimese päeva veedab karu hing hoonete lähedal, järgmise päeva küla lähikonnas, kolmanda päeva jahialade piiri lähedal. Selline pilt on kooskõlas obiugrilaste üldiste ettekujutustega surnutest ning surmajärgsest elust.

125. Jääd pidi alla lohisen,
lund pidi alla lohisen.
Homset tegev haldjatar küllusliku
hea päeva avas,
homset tegev isand küllusliku
130. hea päeva avas.
Etskae: emakaru püha kuju olen võtnud,
isakaru püha kuju olen võtnud.

Neljandal päeval on karu hing taas karu suurune ja hakkab tagasi koju minema.

Sjopõr-okstega okslise puu leidsin,
sjopõr-juurtega juurelise puu leidsin.
135. Tohuse kase tohtu koorisin,
seljakõrguse pika koti tegin.
Mu inimlapsed
järvetoiduga olid mind küllastanud,
obitoiduga olid mind küllastanud.
140. Seljakõrgusesse pikka kotti
järvetoidu panin,
obitoidu panin.
Peene kaleviga olid nad mind küllastanud,
peene siidiga olid nad mind küllastanud.
145. Peene kalevi kotti panin,
peene siidi kotti panin.
Sjopõr-hõbedaga olid nad mind küllastanud,
sjopõr-hõbeda kotti panin.
Kaam-hõbedaga olid nad mind küllastanud,
150. kaam-hõbeda kotti panin.
Seljakõrguse pika koti üles tõstan,
kerekõrguse pika koti üles tõstan.
Paunselgse mäehiiuna astun,
paunselgse metshiiuna astun.

Karu teeb endale traditsioonilise kasetohust pika pauna (sellistega käisid naised näiteks soos murakal), paneb selle täis inimeste poolt antud head-paremat. Sjopõr ja kaam on sageli hõbedaga kaasnevad epiteedid, mille tähendus pole selge.

155. Põlvinitallatud sügavat rada astun,
õlunitallatud sügavat rada astun,
jõuan metshiiuteiba juurde, mille otsa pole näha,
jõuan vaimuteiba juurde, mille lõppu pole näha.
Väikese hambavahevilega vilistati mind,
160. selgatabava vägeva naeruga naerdi mind,
rindatabava vägeva naeruga naerdi mind:
“Inimese majja laskunud naine on tagasi!”
Nad naersid omakeskis:
“Vaata sinna!
165. Ta luude vahel on urgitsetud,
ta liha vahel on urgitsetud,
ainult luukere on järele jäänud!”
Seda kuulates
ma enda, südamliku naise südant kuulan:
170. lehisepuine tugev ora torkab,
kuusepuine tugev ora torkab.
Mu vetteläinud meel läks vette,
mu metsaläinud meel läks metsa.
Kunagi veel vilinamehe igivana ea ilmumisajal,
175. mürinamehe igikestva ea ilmumisajal,
lehisepuise palava tule panen põlema,
kuusepuise palava tule panen põlema!

Nii, nagu surnud inimese hing külastab teel surnute maale mitmeid jumaluste elupaiku, peatub ka karu koduteel pühapaikade juures. Paralleelvärssides vahelduvad metshiiud ja vaimud näitavad, et tegemist on nn alamatele vaimudele-haldjatele pühendatud kultusekohaga. Nende lapsed mõnitavad karu, mille eest too lubab neid karistada.

Metshiiuteiba ette, mille otsa pole näha,
inimese tehtud
180. lõkkeaseme äärde maha istusin,
inimese põletatud tuleasemele
tule süütasin,
ohvripaja üles riputasin,
ohvrinapa valmis panen.
185. Seljakõrguse pika koti seest
ammutan küllaga järvetoitu,
ammutan küllaga obitoitu,
ohvritoitu keedan,
ohvrinapa täidan,
190. selle metshiiuteiba juurde asetan,
karutüdruku kena pead kummardan,
metsloomatüdruku kena pead kummardan.
Metshiiuteiba külge, mille lõppu pole näha,
vaimuteiba külge, mille lõppu pole näha,
195. peent kalevit seon,
peent siidi seon,
sjopõr-hõbedat seon,
kaam-hõbedat seon.

Karu toob ohvri piirkonna haldjatele, näidates, et ta ise, kuigi taevajumala laps, tunneb korda ja kombeid.

Seljakõrguse pika koti
200. jälle üles tõstan,
põlvinitallatud sügavat rada mööda
jälle astun,
õlunitallatud sügavat rada mööda
jälle astun.
205. Paunselgse mäehiiuna
jälle astun,
paunselgse metshiiuna
jälle astun.
Kaua käisin (või) vähe käisin,
210. ühejalgse kirju ohvriaida juurde ilmusin.
Väikese hambavahevilega
jälle vilistati mind,
kõikjal olevad haldjataripojad,
kõikjal olevad isandapojad
215. selgatabava vägeva naeruga naersid mind,
rindatabava vägeva naeruga naersid mind:
“Vaadake sinna!” ütles (üks),
“inimese majja laskunud
karutüdruk on tagasi,
220. inimese kojas käinud
metsloomatüdruk on tagasi.
Inimesed
ta luude vahel on urgitsenud,
ta liha vahel on urgitsenud,
225. paljas luukere on järele jäänud!”
Meelelise naise meel,
kõhuka naise kõht
metsa viskus,
vette viskus.
230. Kui mürinamehe igikestev iga jõuab,
vilinamehe igivana iga jõuab,
siis lehisepuise palava tule panen põlema,
kuusepuise palava tule süütan!
Inimese põletatud tuleaseme ma süütan,
235. ohvripaja üles riputan,
ohvrinapa valmis panen.
Seljakõrguse pika koti lahti seon,
minu inimesetütarde,
minu inimesepoegade poolt valmis pandud
240. head järvetoitu küllaga ammutan,
head obitoitu küllaga ammutan,
suure jumala ette asetan,
suure vaimu ette asetan,
sjopõr-hõbedat üles riputan,
245. kaam-hõbedat üles riputan,
peent kalevit üles riputan,
peent siidi üles riputan.

Järgmise pühapaiga juures mõnitavad karu kõrgemate jumaluste lapsed. Enam pole tegemist lokaalsete haldjatega. Seepärast ehk siis öeldaksegi, et kõikjal olevad isandapojad/haldjataripojad. Sõna isand (mansi k. otõr) võib kasutada nii jumaluste kui nabast lõigatud kangelaste kohta. Paralleelvärss näitab siiski, et siin on tegemist üleloomulike olenditega. Taas näitab karu eeskuju, kuidas tuleb jumalatele ohverdada.

Seljakõrguse pika koti kinni seon,
kehakõrguse pika koti üles tõstan,
250. oma põlvinitallatud sügavat rada mööda,
oma õlunitallatud sügavat rada mööda
paunselgse mäehiiuna,
paunselgse metshiiuna
jälle hakkasin sammuma.
255. Kaua käisin või vähe käisin,
Numi-Toorumi, oma isakese,
Numi-Toorumi, oma taadikese
kuldse maja ukse ju avasin,
kuldsesse majja sisse astusin.
260. Paunselgse mäehiiuna sisse astusin,
paunselgse metshiiuna sisse astusin,
oma isakese sooblinahksele põlvele,
karusnahksele põlvele istusin.
Isake ütleb:
265. “Inimese majja laskunud tütreke,
oledki tagasi.”
“Olengi tagasi.”

Karu jõuabki tagasi isakoju. Numi-Toorumit kujutatakse alati sooblinahkseid rõivaid kandva vägimehe ja suure kütina.

Seljakõrgusest pikast kotist ammutasin
isakese paljudele noolepoegadele, paljudele vibupoegadele
270. piisavalt kalevit igaühele jagasin,
piisavalt siidi igaühele jagasin.
Mu isa ütles:
“Inimese elumaja nurka
sa laskusid.
275. Kuidas sind koheldi?”

Eelnenud ridadesse on kätketud suur osa karupeo mõttest. Karu käib kontrollimas, kas inimesed on piisavalt aupaklikud jumalate vastu, kas nad tunnevad ja austavad vanu kombeid.

“Inimese
nelinurksesse nurgelisse majja istusin,
tüdrukute lusti mulle näidati,
poiste lusti mulle näidati,
280. järveroaga mind küllastati,
obiroaga mind küllastati,
peenest kalevist kenas pesas elasin õnnelikult,
peenest siidist kenas pesas elasin õnnelikult,
sjopõr-hõbedaga mind ehiti,
285. kaam-hõbedaga mind ehiti.
Mingisugused tüdrukud,
mingisugused poisid
paljakäsised lapsed mulle tantsisid.
Mingisugune karvane loomake Jipaši jooksis tuppa,
290. kes ta oli, ma ei saanud aru.
Mu meelelise naise meeleke
vette kukkus,
metsa kukkus sellepärast.
Isake, kunagi mürinamehe igikestval eluajal,
295. vilinamehe igivanal eluajal,
kuusepuise palava tule kavatsen süüdata,
lehisepuise palava tule kavatsen süüdata.”

Karu loeb nüüd üles inimeste eksimused ja ütleb, et tahab neid selle eest karistada.

Isake ütles:
“Tütreke,” ütles,
300. “paljaste kätega laste tantsu pärast
ära kuusepuist tuld süüta,
ära lehisepuist tuld süüta!
Lapsed on minu poolt loodud rumalpead.”
“Mingisugune karvane loomake Jipaš jooksis tuppa,
305. sellepärast lehisepuise palava tule
kavatsen süüdata.”
“Ei, tütreke!
Inimeste tarvis
minu poolt loodud loomakese pärast
310. vihast meelt ära pea,
tigedat meelt ära pea.”

Muidugi on Numi-Toorum hea ja vabandab kõik eksinud välja.

“Isake, seda põlvinitallatud sügavat rada ma kõndisin,
ilmusin metshiiuteiba juurde, mille otsa pole näha,
ilmusin vaimuteiba juurde, mille lõppu pole näha.
315. Väikese hambavahevilega vilistati mind.
Mäehiiu paljud pojad
naersid selgatabavat naeru,
naersid rindatabavat naeru,
üks ütles: ”Vaadake sinna!
320. Inimese majja laskunud karutüdruk,
inimese majja laskunud metsloomatüdruk on tagasi!
Vaadake sinna! Inimlapsed
luude vahel kuidas on urgitsenud,
liha vahel kuidas on urgitsenud!
325. Paljas luukere on järele jäänud!”
Isake, mürinamehe igikestval eluajal,
kõminamehe igivanal eluajal
lehisepuise palava tule süütan,
kuusepuise palava tule süütan.”
330. “Ei, tütreke!
Mäehiiu pojad, metshiiu pojad
(on) minu poolt loodud olendid,
vihast meelt ära pea,
tigedat meelt ära pea.”
335. “Nõnda kõndides
ühejalgse kirju ohvriaida juurde ilmusin,
ühejalgse mustrilise ohvriaida juurde ilmusin.
Väikese hambavahevilega vilistati mind.
Kõikjal olevad haldjataripojad, isandapojad
340. selgatabava vägeva naeruga naersid mind,
rindatabava vägeva naeruga naersid mind.
Isake! Mu vette läinud veemeel
vette kukkus,
mu metsa läinud metsameel
345. metsa kukkus.
Kunagi, isake, mürinamehe igikestval eluajal,
kõminamehe igivanal eluajal
lehisepuise palava tule,
kuusepuise palava tule
350. pärast seda süütan.”
“Ei, tütreke,
sellepärast vihast meelt ära pea,
sellepärast tigedat meelt ära pea!
Nad on ka minu loodud olendid.”

Karu kaebab ka metsavaimude ja kõrgemate jumaluste peale, kes teda koduteel halvasti kohtlesid. Kuid Numi-Toorum vabandab ka nemad välja.

355. “Isake, kui inimeste majja
kõikjalt tüdrukuid ja poisse oli
kogunenud,
nende hulgas nurgelise maja nurgas
mingisugune krigiseva-vigiseva häälega loomake häälitses,
360. silma ei hakanud.
Nõnda lustakalt, nõnda kenasti.
Isake, ühest majanurgast ka kostis
piiksuva-viiksuva häälega loomake,
silma ei hakanud.
365. Nõnda lustakalt, nõnda kenasti.”
“Mäelt tulnud tütreke, metsast tulnud tütreke!
Põhjapõdrajala krudisemise sügisel,
loomajala krudisemise sügisel
jälle mine!
370. Pimeda maja nurgas häälitsevat
krigiseva häälega loomakest,
piiksuva häälega loomakest
siis ehk märkad.

Numi-Toorum soovitabki karul uuesti inimeste juurde külla minna, et teada saada, kes on salapärase hääle tegija. Ja nagu allpool öeldakse, ei jätkunud karu toodud kingitusi kahele majaukse valvurile, kes järgmine kord ka loodetavasti oma jao saavad.

Tütreke! Inimestelt toodud
375. peent kalevit, peent siidi,
helisevat raha, kõlisevat raha hästi küllaga
mu kõikjal olevaile tütardele-poegadele
kõigile jagasid.
Kõikjal olevatele tiivulistele jumalatele,
380. kõikjal olevatele jalalistele jumalatele
sjopõr-hõbedat, kaam-hõbedat
oled sidunud, oled valmis pannud.
Kõikjal olevaile tiivulistele jumalatele,
kõikjal olevatele jalalistele jumalatele
385. peent kalevit panid,
peent siidi panid,
järvetoitu ohverdasid,
obitoitu ohverdasid.
Mu kõikjal olevatele tütardele,
390. mu kõikjal olevatele poegadele
sooblijao jaotasid,
loomajao jaotasid.
Minu majaukse kahele valvurile
Naankaamile ja Tutaamile
395. jagu ei jätkunud.
Järgmise sügise ajal jälle mine!
Inimeste maja sisse
jälle mine, jälle lasku!
Siis Naankaamile ja Tutaamile
sooblijagu pane, loomajagu pane.”

(Kannisto, Liimola. Wogulische Volksdictung IV 366-391 < Saveli Vingalev, Sosva, 1905. Püha laul.)


Huvilistele lugemiseks veel üks karupeo teemaline ettekanne, peetud 9. fennougristide kongressil Tartus aastal 2000.

Obiugrilaste karupeied kui institutsioon

Alustaksin ettekannet seigaga oma doktoriväitekirja kaitsmiselt, kus väitluse käigus kerkis esile minu poolt töös mainitud folkloori meelelahutuslik funktsioon, millele oponeeriti funktsionalismi isa William Bascomi neljale folkloori põhifunktsioonile tuginedes. Bascom teatavasti ei nimeta nende hulgas meelelahutust. Minu vastuväide oli siis ja on ka praegu see, et ilma meelelahutuseta on rahvaluulel raske muid funktsioone täita. On ju loomulik, et tekst, mis lisaks sellele, et ta sisaldab antud kultuurigrupi jaoks midagi olulist, on ka meelelahutust pakkuv, jääb traditsioonis paremini püsima kui kuiv informatsioon. Loomulikult on võimalik ellu kutsuda erinevaid institutsioone ka surmigavate tekstide päheõppimiseks, ent see pole folkloorile omane. Folkloorile on iseloomulik leviku kindlustamine mitmete eri vahendite abil. Seetõttu ei rajane folkloori kestmine ka pelgalt meelelahutuslikkusel. Lisaks sellele, et kogukonna jaoks olulised tekstid on reeglina huvitavad ja meelelahutust pakkuvad, kindlustatakse nendes sisalduva info edastamine ka muul teel.

Meelelahutust sundis mind karupeietega seoses mainima isiklik kogemus: kui viibisin 1991. aastal Juilskis karupeol, korraldati samas ka ohverdamine Kazõmi haldjatarile. Peo peremees, kes oli ühtlasi šamaan, kutsus mind ka ohverdamist filmima, rõhutades, et seal näen teda tegutsemas šamaani rollis. Siiski jäi see sündmus jäädvustamata ühe noorema mehe vastuseisu tõttu, kes ütles: “Meil on ju teater, filmi seda, aga siia pole kaamerat tarvis.” Teatri all pidas ta silmas karupidu. Ütlus jäi mulle hästi meelde seepärast, et pidasin karupidu millekski teatrist enamaks. Tänapäeval, kui karupeol esitatavatesse lauludesse võib-olla ei suhtuta enam kui tekstidesse, mis räägivad olulistest maailma asjadest, kasvab peo meelelahutuslik funktsioon. Ent see oli ennegi olemas. Ka siis, kui veel usuti, et Poisse Läkitav Väike Vihane Haldjatar võib “väikestele poistele pikka head iga” määrata, olid karupeied kahtlemata ka meelelahutuseks kõigile kohalviibijaile. Ent nad olid palju enam, kuna peol ette kantud laulud edastasid olulist teavet kehtivast maailmakorrast.

Tekstid, mis peavad põlvest põlve edasi andma mingi grupi religioosseid kujutelmi ning maailmapilti (kusjuures ettekujutused maailmast ei seostu grupi siseselt kunagi usundiga, vaid neid edastatakse tõsiasjadena), peaksid olema vähese sümboliseerituse ja poetiseerituse astmega, muidu ei sisalda nad vajalikku hulka asjakohast informatsiooni. Samas on kõigile usunditele (nagu inimese religioossele kogemusele üldse) omane sõnulseletamatuteks või mõistuseülesteks kuulutatud asjade tõlkimine sõnade keelde, mis tingib sümboolse ja poeetilise väljenduslaadi. Pärimuse kestmiseks on vaja see vastuolu kuidagi ületada. Oletan, et grupi jaoks eriti oluline pärimus edastati (ja edastatakse) kirjakeeleta kultuurides vähemalt kahel tasandil, millest üks on teisest märkimisväärselt rohkem reglementeeritud, sundides pärimust erinevalt sõnastama või isegi ühelt tasandilt teisele tõlkima. Näiteks võib tuua kasvõi handi ja mansi pühad laulud, mida naised-lapsed kuulata ei tohtinud. Ometi teadsid nad nende sisu, ent olid sunnitud seda teisel kujul edasi andma. Nii sai potentsiaalne laulu esitaja lapsepõlvest kaasa ka lauluga seotud ümberjutustatud sisu, mis võis tal tulevikus aidata laulu paremini mõista ja “ohjas hoida”, et esituslik-poeetiline külg liialt domineerima ei pääseks. Sellest, et mütoloogilised laulud olid hantide ja manside jaoks pärimuse edasiandmise seisukohast primaarsed, tunnistab fakt, et jutukangelaste identifitseerimine toimus sageli muistenditesse põimitud lauluvormelite abil. Võib vast liialdamata öelda, et kirjakeeleta kultuurides on religioossete ja maailmavaateliste asjade edastamisel iga esitus taasloomine, mille käigus kohtuvad vähemalt kaks erilaadi teksti, millest üks on pärimuse edastamise seisukohalt peamine infokandja, teised aga sisaldavad tõlgendusi, kommentaare, suhtumisi, hinnanguid.

Selleks aga, et kohustada grupi liikmeid pärimust üha uuesti esitama, luuakse grupisisesed rituaalidel ja (või) riitustel põhinevad institutsioonid. Tekstide ja rituaali koosmõju võib pärimuse tundjal (kes ei pruugi olla esitaja) mõnel kriitilisel hetkel esile kutsuda üleloomuliku kogemuse, mis traditsioonilisse vormi valatuna omakorda võimendab pärimuse aktuaalsust. Paljudel Põhja-Euraasia rahvastel oli peamise pärimust edastava institutsiooni keskmes šamaan. Oli ju peaaegu iga šamaanirituaal traditsioonilise usundimaailma uus manifestatsioon, mille muutis aktuaalseks ja lähedaseks šamaani isiksus, kes selles maailmas tegutses ning selle asukatega suhtles. Ent ma ei tahaks sel teemal täna pikemalt peatuda. Šamaanidega seoses on karupeietest rääkides oluline märkida vaid kahte seika: 1. karupeol on šamaanil oluline roll vaid siis, kui ta on juhtumisi peoperemees; 2. sellest hoolimata sarnaneb karupidu mõneti preventiivse šamaanirituaaliga - kutsutakse kohale mitmesuguseid üleloomulikke olendeid ning püütakse saavutada nende kaitset ja eestkostet kogukonda puudutavates elulistes küsimustes. Lõppevad ju paljud kutsumislaulud sedalaadi vormelitega:

Minu paljud majas istuvad naised,
minu paljud majas istuvad mehed!
Väikeste tüdrukute ea terviseks
teie nüüd istute,
väikeste poiste ea terviseks
teie nüüd istute!

või

Minu paljud majas istuvad naised
mida ma teile nüüd jätan?
Veekalaõnne tantsu,
minu tantsu jätan.
metsloomaõnne tantsu
minu tantsu jätan.

(Wolfgang Steinitz. Ostjakische Volksdichtung und Erzählungen aus Zwei Dialekten. 1. Teil. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXXI, Tartu 1939.)

Obiugrilaste karupeied on omapärane institutsioon pärimuse säilitamiseks ja edasiandmiseks. Selle keskmeks on karu kui mütoloogilise tegelase külaskäik inimeste juurde. Karu erilisusest annavad tunnistust juba tema kohta kasutatud sellised eufemistlikud nimetused nagu lelõng ui ‘hingega loom’, jalpõng ui ‘püha loom’. Paljudes karulauludes esineb karu taevajumala hellitatud ja sõnakuulmatu lapse rollis, kes saavutab oma tahtmise pääseda alla inimeste maale, kuid jääb ilma kõikvõimsa isa soosingust. Taevajumal ei hakka kehtivat maailmakorda ühe jonnaka lapse pärast muutma, sääsed ja parmud, külm talvine tuul ja läbipääsmatud tihnikud ning tümad sood viivad looma nii kaugele, et ta unustab kõik keelud. Ja kuna ta osutub väljaspool seadust olevaks, on inimesel õigus teda tappa. Sellistes lauludes meenutab karu langenud inglit. Tuletame meelde, et ka allilma valitseja esineb mansi folklooris taevajumala jonnaka pojana, kelle isa lõpuks taevast alla heidab. Samas on karu taevast päritolu tulnukas, keda inimesed vastu võtavad ja kostitavad kui kallist külalist, sest ta pole mitte alatiseks oma taevase isa juurest pagendatud, vaid läheb sinna tagasi. Karu tapmine on ta jumaliku seisundi taastamine. Olles maa peale lastud, pääseb ta isa juurde tagasi vaid maise keha surmamise kaudu. Seega on obiugrilaste karuga seotud lugu metsarahva jaoks kohandatud variant põlluharijatele iseloomulikust sureva ja taassündiva jumaluse müüdist.

Karupidu võiks nimetada religioosseks laulumänguks, mille stsenaarium on lühidalt järgmine: inimesed tervitavad kallist külalist (karu) panevad ta aukohale istuma, kostitavad teda ning lõbustavad laulude-tantsudega. Laulude sisuks on külalise elulugu ja pidumajja jõudmise kirjeldused. Pidukära kuulevad ka mitmesugused mütoloogilised tegelased, kes lauljate poolt kehastatutena rahva ette astuvad ning ennast tutvustavad. Esmakordsel tekstidega tutvumisel rababki just selliste laulude konkreetsus. Tüüpiline on skeem: mina haldjas (haldjatar) elan seal ja seal, kuulsin et peetakse pidu laiapihalise soo-metslooma auks, panin selga need ja need rõivad ja asusin ühel või teisel kombel (jalgsi, paadiga, põdrarakendiga) teele. Tulin sealt ja sealtkaudu, jõudsin inimestest tulvil pidumajani. Laulude kõrge reglementeerituse tagab vormilis-esituslik külg – teksti meloodiaga kohandamine toimub täitesilpide ja rõhulibistuste abil, mistõttu kuulajad peavad sisu täielikuks tabamiseks pidevalt tähelepanu säilitama. Tõenäoliselt peab ettekantava paremaks mõistmiseks juba eelnevalt laulude sisuga tuttav olema. See tähendab, et karupeo laulud on suure osa publiku jaoks poeetilised meeldetuletused, mis haakuvad kuulajatele teada olevate samasisuliste vähem reglementeeritud tekstidega. Kahte liiki tekstide koosmõju tulemusel kinnistub neis esitatud mütoloogiline maailmapilt, millele lisavad aktuaalsust maskides esinejate poolt mängitud eetilis-didaktilise suunitlusega humoorikad vahepalad. Naljade ning jantlike stseenidega lähendati vaatajatele piiblilugusid ka keskaegsetes müsteeriumites.

Tegelikult on kogu karupidu omamoodi müsteerium, milles karu sümboliseerib inimeste juurde laskunud jumalust, kes tuleb kontrollima, kas loomisaegadel kehtestatud mängureeglid on inimeste jaoks veel siduvad, ehk teisisõnu – kuivõrd hästi on inimesed teadlikud oma kohast maailmas. Karupeost kui institutsioonist rääkides on aga pidumajja saabuv laiapihaline soo-metsloom on otsekui visitatsiooni sooritav kõrge kirikutegelane, kelle ees nii inimesed kui üleloomulikud olendid üles peavad astuma. Seepärast saabuvadki pidumajja paljud haldjad ja jumalused, kes lauljate suu läbi räägivad oma päritolust, elupaigast ja tegemistest. Sellepärast peetakse laulude üle ranget arvestust, ja kui mõni kohustuslik laul ununeb, tuleb pidu kas ära jätta või kutsuda külla keegi, kes vajalikku laulu mäletab. Ning sellepärast on karupeiete laulud nii konkreetsed, sisaldades palju usundi ja kombestiku alast informatsiooni. Näiteks võib tuua veel katkendid Sosva-äärsetelt mansidelt kogutud karupeo lõpulaulust, sealse rahva pühast laulust (selle lõpuosa ei tohtinud naised ja lapsed kuulda):

Inimese nõgise maja nurka laskusin,
inimese nõgise maja nurka olen istuma pandud.
Peenest kalevist külluslikku pessa olen istuma pandud,
peenest siidist külluslikku pessa olen istuma pandud.
Taelatulesuitsuste kätega
öösel mu juurde tullakse, päeval mu juurde tullakse.
Lõputut tüdrukute lusti mulle näidatakse,
lõputut poiste lusti mulle näidatakse.
Lõputu järvetoiduga mind küllastatakse,
lõputu obitoiduga mind küllastatakse.
Järverasvase hea käega,
obirasvase hea käega
mu ettepoole turritavad karvaotsad
tagasi silitatakse,
mu tahapoole turritavad karvaotsad
ettepoole silitatakse.
Lõputut tüdrukute lusti vaatan,
lõputut poiste lusti vaatan.
Sel ajal, kui ma niimoodi vaatasin,
paljaste kätega tüdrukud mulle tantsisid,
paljaste kätega poisid mulle tantsisid,
mu kuldse meele ots,
mu kõhuka naise kõht
vette kukkus,
metsa kukkus.
(Kannisto, Liimola 1958: 366-367, värsid 1-26.)

Pärast peo lõppu pöördub karu tagasi oma taevase isa juurde. Järgnevais lauluridades avaldub karupeo institutsionaalsus kõige paremini:

Kaua käisin või vähe käisin,
Numi-Toorumi, oma isakese,
Numi-Toorumi, oma taadikese
kuldse maja ukse ju avasin,
kuldsesse majja sisse astusin.
Paunselgse mäehiiuna sisse astusin,
paunselgse metshiiuna sisse astusin,
oma isakese sooblinahksele põlvele,
karusnahksele põlvele istusin.
Isake ütleb:
“Inimese majja laskunud tütreke,
oledki tagasi.”
“Olengi tagasi.”
Seljakõrgusest pikast kotist ammutasin
isakese paljudele noolepoegadele, paljudele vibupoegadele
piisavalt kalevit igaühele jagasin,
piisavalt siidi igaühele jagasin.
Mu isa ütles:
“Inimese elumaja nurka
sa laskusid.
Kuidas sind koheldi?”
(Samas: 382-383, värsid 255-275.)

Seepeale loeb karu üles kõik need seigad, mis teda pahandasid nii inimeste juures kui koduteel. Ta palub isal süüdlasi karistada. Ent Numi-Toorum vabandab süüdlased välja rumalusega. Ta ütleb, et kõik nad tema poolt sellisteks loodud ning seepärast pole neid vaja nuhelda. Laul jätab otsustamisõiguse taevajumalale ning annab selgesti mõista, et tõsiste eksimuste korral ja süüd pehmendavate asjaolude puudumisel võib järgneda karistus.

Tekstides avaldub selgesti, et karupidu täidab oma ülesande ja kindlustab selle korraldanud ühiskondliku grupi liikmete heaolu (jahi- ja kalaõnne, tervise jne) vaid juhul, kui korraldajad suudavad peo laitmatult läbi viia. See aga nõuab hoolitsemist peo kohustuslike elementide traditsioonis püsimise eest, mis omakorda tagab grupile olulise maailmapildi ja mütoloogilise teabe kindlat edastamist seni, kuni püsib veendumus, et seda teavet sisaldavad tekstid on mõeldud meelelahutusest enamaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar