Tuul pressib akende vahelt tuppa, ajab vilet, uksed lõnksuvad, vihm krabiseb vastu klaasi. Siin põldude keskel on tormituul alati tugev, maja nagiseb ja isegi vappub ta käes. Tugevamate puhangute ajal vilgub valgus. Igaks juhuks lülitasin soojuspumba välja, tuli põleb kaminas ja katla all. Kirdetormid on meil kõige ebameeldivamad, võib-olla sellepärast, et need kimbutavad sageli just külmemal ajal. Sellist tuult nagu täna, puhanguti üle 15 meetrit sekundis, on olnud ka miinus viieteistkümnega. Siis jäätuvad veetorud, sest tuul puhub külma nende juurde. Kohati on väljas üsna vaikne, ainult vesi tilgub räästast. Ja köögis tiksub kell. On selline valjuhäälne ajanäitaja, ammu hingusele läinud ajakirja "Kodu ja aed" kirjaga. Ajakirja pole, aga kell ikka käib. Kaminas praksuvad puud ja esikus mulksub õunamahl käärida.
Laual on raamat, Boris Akunini "Сокол и Ласточка", sel aastal ilmunud asi. Akunin on muutunud tõeliseks trükimasinaks - raamatu tegevuse kaasaegne osa hargneb 2009. aasta kevadel. Olen üsna palju Akunini teoseid läbi lugenud, kuid tundub, et mäng stiilide ja žanridega ei tule enam kasuks. Eelmine asi, mida lugesin, oli "Квест" (inglisekeelsest sõnast quest), žanrimääratluselt romaan-arvutimäng. Oli jah liiga arvutimängu moodi, mitte ainult tasandite ja koodide pärast, vaid ka rohke tapmise tõttu. Vahepeal lausa tõeline Wolfenstein - kangelane avab ukse, tulistab, puurib juhtme tarvis augu, avab järgmise ukse, tapab järgmise valvuri jne. Tosin korda järjest. Tegelikult pole mul meeles, kui mitu tuba sel instituudi maa-alusel punkril oli, aga asi kippus tülgastavaks. Ja järjest ebausutavamaks muutuvad ka kõik väljamõeldised. Selles otsingu loos aeti taga mingit geniaalsuse imerohtu, mille oli leiutanud andekas vene teadlane juba Napoleoni sõjakäigu päevil. Ja abivahenditeks olid mingid info keemilisel teel edastamise vedelikud, mille abil sai võõra keele perfektselt omandada kolme päevaga. Uus raamat, mida alles alustasin, üllatas alguses blogistiiliga. Tekst on isegi trükitud joonimata parema servaga, lisandusid kommentaarid. Aga see on alles algus. Nagu ühes korralikus Akunini viimase otsa raamatus ikka, hakkab varsti tegevus toimuma ka minevikus, seekord vist 18. sajandi algusaastail. Ja seekord peaks asi kiskuma kuhugi "Aarete saare" kanti, ainult et Fandorinite osavõtul.
Kui tuult ja vihma poleks, oleks siin väga vaikne. Ei mingeid segavaid hääli. Autosid sõidab õhtu jooksul mööda kolm või neli, kui õue minna, võib kuulda kauget haukumist, soojemal ajal kanduvad mõnikord meieni ka hüüded või valjem naer. Aga praegu kohin kord valjeneb, kord muutub vaiksemaks. Siiski pole peale tormi häälte midagi muud kuulda. Elekter on veel alles. Ja internetiühendus. Tuba on soe, kassid magavad.
Laual on raamat, Boris Akunini "Сокол и Ласточка", sel aastal ilmunud asi. Akunin on muutunud tõeliseks trükimasinaks - raamatu tegevuse kaasaegne osa hargneb 2009. aasta kevadel. Olen üsna palju Akunini teoseid läbi lugenud, kuid tundub, et mäng stiilide ja žanridega ei tule enam kasuks. Eelmine asi, mida lugesin, oli "Квест" (inglisekeelsest sõnast quest), žanrimääratluselt romaan-arvutimäng. Oli jah liiga arvutimängu moodi, mitte ainult tasandite ja koodide pärast, vaid ka rohke tapmise tõttu. Vahepeal lausa tõeline Wolfenstein - kangelane avab ukse, tulistab, puurib juhtme tarvis augu, avab järgmise ukse, tapab järgmise valvuri jne. Tosin korda järjest. Tegelikult pole mul meeles, kui mitu tuba sel instituudi maa-alusel punkril oli, aga asi kippus tülgastavaks. Ja järjest ebausutavamaks muutuvad ka kõik väljamõeldised. Selles otsingu loos aeti taga mingit geniaalsuse imerohtu, mille oli leiutanud andekas vene teadlane juba Napoleoni sõjakäigu päevil. Ja abivahenditeks olid mingid info keemilisel teel edastamise vedelikud, mille abil sai võõra keele perfektselt omandada kolme päevaga. Uus raamat, mida alles alustasin, üllatas alguses blogistiiliga. Tekst on isegi trükitud joonimata parema servaga, lisandusid kommentaarid. Aga see on alles algus. Nagu ühes korralikus Akunini viimase otsa raamatus ikka, hakkab varsti tegevus toimuma ka minevikus, seekord vist 18. sajandi algusaastail. Ja seekord peaks asi kiskuma kuhugi "Aarete saare" kanti, ainult et Fandorinite osavõtul.
Kui tuult ja vihma poleks, oleks siin väga vaikne. Ei mingeid segavaid hääli. Autosid sõidab õhtu jooksul mööda kolm või neli, kui õue minna, võib kuulda kauget haukumist, soojemal ajal kanduvad mõnikord meieni ka hüüded või valjem naer. Aga praegu kohin kord valjeneb, kord muutub vaiksemaks. Siiski pole peale tormi häälte midagi muud kuulda. Elekter on veel alles. Ja internetiühendus. Tuba on soe, kassid magavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar