Ulakas tuul sikutab kaskede juukseid
tume pilvelaam lohistab üle väljade
laia vettinud saba
mis saab sest pühapäevast
hommikust saadik mu silmade taga
narmendab uduloore kui vanu
luitunud kirjaga palvelippe
vist on suvi päriselt käes -
eile leidsin oma avarast aiast
mõned kasepuravikest sõnumitoojad
jala pealt tabasin parmude maakuulaja
valgete ööde aeg
see on viin põhjamaalase hingele
mille joovastusest kainemaks saame
alles sügise kassiahastuspäevadel
sellepärast ei suuda
isegi tänane ulakas tuul
puhuda selgeks mu mõtete koda
külma dušina pähe sabisev vihm
päeva piirjooni teravaiks pesta ei saa
põõsastest kõlav metsvindi kirglik laul
saab mu päevaseks usutunnistuseks
õhtul ehk aitab ööbik loitsida lisaks
öhe sööstmiseks vaja minevad palved
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar