Teisipäev, 20. juuli 2010

Klingsori viimane suvi


Meigaste hüüetest kumisev hommik
vastu võtab mu unest välja astuvad meeled
pilk fokuseerub päikeseruudule seinal
valgus hajutab viimase unenäo riismed

mõte astu nüüd tasakesi
üle virguva teadvuse silla
armsaid asju ja paiku puudutades
seo ennast algava päevaga

ilus on hommik kui mu aknasse koidab
põõsasmarana erekollane leek
värske tuulehoona kui põldudelt lähenev päev
endaga kannab valmiva vilja lõhna

elades otsekui viimast kirevat suve
tahaksin täna terviseid saata
kõigile keda kunagi olen
riivanud pilgu või sõnaga

1 kommentaar:

  1. Selle raamatu esimene lehekülg meeldis mulle nii väga, et ma ei suutnudki, ei tahtnudki enam edasi lugeda ---

    VastaKustuta