Meigaste hüüetest kumisev hommik
vastu võtab mu unest välja astuvad meeled
pilk fokuseerub päikeseruudule seinal
valgus hajutab viimase unenäo riismed
mõte astu nüüd tasakesi
üle virguva teadvuse silla
armsaid asju ja paiku puudutades
seo ennast algava päevaga
ilus on hommik kui mu aknasse koidab
põõsasmarana erekollane leek
värske tuulehoona kui põldudelt lähenev päev
endaga kannab valmiva vilja lõhna
elades otsekui viimast kirevat suve
tahaksin täna terviseid saata
kõigile keda kunagi olen
riivanud pilgu või sõnaga
Selle raamatu esimene lehekülg meeldis mulle nii väga, et ma ei suutnudki, ei tahtnudki enam edasi lugeda ---
VastaKustuta