Äge äike veeretas eile ennast üle me maja
keset igast ilmakaarest katuse kohale koonduvat
kõuekõminat ja välkude sähvimist
tundus mulle et maja kardab koos meiega
aknaklaaside lõgin ja seinte värin
oleksid nagu käinud pikselöökide eel
ühe eriti tugeva raksaka järel
meenus mulle et olen äikest peljanud
sellest saadik kui poisina läksime kambaga
Mustamäe taha väljale suurt sadu vaatama
ja oma rõivaste veekindlust katsetama
ent tuli hoopis vägev piksepilv
ja siis me lamasime hiirvaikselt
igaüks oma keebi või vihmamantli all
aga välgud valgustasid kõigist katetest läbi
nii et isegi silmade sulgemine ei aidanud
piksevalgus puuris läbi laugude otse ajusse
kõu kõmistas mitte taevas vaid peas
oma üüratut sõnumit maailma olemisloost
kus meiesuguste tarvis on tibatilluke osa
sama sõnumit meenutati meile ka eile
valusheledaid välguköisi kui lookles
pilvist mitmesse ilmakaarde
ümber me hirmust vappuva maja
aga just siis kui tundus et piksepilli
forte fortissimod enam kunagi otsa ei saa
paistis jumalik loojanguvalgus
äkki lääneakendest tuppa
algul ehmusin - kas tõesti põleme juba
nõnda suure ja puudele kulda helkiva leegiga
õue astudes nägin et hõõgumas on hoopis taevas
valgus sulatas kõuepilvesse kollaseid avasid
ning tõukas äikest kiiresti kirde poole
puud aga ajasid jälle puusirgeteks oma seljad
maja peegeldas rahunedes kõigist akendest
seda imelist kuma mis tumeda taeva foonil
mähkis kõiki meid endasse nagu lubadus
uuest paremast tulevast ilmast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar