Neljapäev, 15. juuli 2010

Kuum kõnetamine

Sulan pikkamisi ses juulikuumuses
juba ongi tunne nagu poleks
mind kunagi olemas olnud
nagu oleksid kõik
mu külmad kuumad ja leigedki päevad
kõik mu hulle hetki sisse hingavad ööd
ainult kellegi üürike uni

tallad tahavad puudutada kastejahedat rohtu
kuid ei jõua kunagi pärale
sest minu ja kuuvalgel helkiva maapinna vahel
on kilomeetrite kaupa kõrbete kohisevat õhku
rukkiräägud saevad mu miilidepikkusi mälestusi
mällu sobivaiks portsjoneiks
ja ritsikate sirin
saadab nüüdsest kõiki mu igatsusi
kuni sügisvihmade jahedad linad
mähkuvad ümber päikesest põlenud südame

ühelt noorelt mehelt küsiti hiljuti
miks ta ei kirjuta armastusest
praegustel kuumusest rambetel päevadel
või unetuil öödel higiselt asemelt tõustes
mina vastaksin teistmoodi -
iga mu enne veebruarituiske välja hingatud sõõm
kuulutab armastust selle ajastu lõpuni
aga pärast tulgu mis tuleb
sest valgete vaalude taha veel keegi ei näe
paraku pole terves ilmas ühtki sobiva kaaluga sõna
millega kõnetada armunu vaimusilmi
seepärast tulebki kirjutada terve luuletus
tahad sa või ei taha

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar