Kolmapäev, 21. juuli 2010

Ritsikaraamat

Nüüd vali ritsikate sirin tungib
mul otse pähe aknast lahtisest
see on kui aja kulg
kui elu suure liivakella hääl
sest öö on algamas
kuu kiikab läbi kaseokste
ja mina kooldun tühja anumana
ta valgusele vastu

kõik enneolnud olemise märgid
ka päeva parmuhammustused
ja riita laotud halge niinelõhn
ja ennast jahutava herilasepesa
bassine sumin kuuri sarikate all
on juba kuskil sealpool Linnuteed
tõtt kuuga vaatamise tunnil sel
saab sisuks mulle ritsikate
üksluine ülemlaul ja itk
nii suvele kui muule kaduvale
see viivu pärast täidab triiki mind
ja voolab üle ääre helendavi sõnu
kes loeb saab osa ritsikate
targast raamatust

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar