Kolmapäev, 2. september 2020

Kirmuse maailmakohvikust

Kui eesti humanitaarteadustes napib raha, siis on ametnike arvates õige käivitada arutelu teemal, kas ja kuidas mõni teadus- ja arendusasutus peaks oma samme edasi seadma. Nagu lahendaks see probleemi. Olgu, oletame, et koondame 1/3 või 2/3 Kirjandusmuuseumi teadlastest ja otsustame, et Vanu Kandleid ja teisi Monumenta sarja väljaandeid pole vaja teha, sest see pole päris teadus. Jätame ära ka muud laiemale lugejaskonnale mõeldud väljaanded. Kohustame kõiki allesjäänud teadlasi 24/7 kirjutama ainult ingliskeelseid artikleid. Kohustame neid kõiki igal pool ja igal ajal (NB! avalikult) selgitama, milleks nad kulutavad iga senti maksumaksja rahast. Võib-olla liidame eri arhiivide teeninduse, eeldades, et külastajad peavad ise täpselt teadma, milliseid allikaid mis kogudest nad vajavad. Ehk õnnestub veel keegi lahti lasta. Lõpetame kogumistöö ja kogutud materjali läbitöötamise. Kui palju lisandub sel juhul raha süsteemi? Kas tulemus õigustab seda, et eestlane lõigatakse ära oma juurtest. Olgu, ma saan aru, et ca 75 % elanikkonnast ei huvitagi mingid kuradi juured koos regilaulu, muinasjuttude-muistendite ja vana või isegi uuema kombestikuga. Aga kas kodumaa ajalugu huvitab neid rohkem? Või geenivaramu probleemid? Või superkondensaatorid või imeliste omadustega materjalid? Miks peab just rahvaluule ja kirjandusteaduse puhul nõudma, et selles vallas tehtav kõnetaks iga vastutulijat? Ametnikud ei väsi korrutamast – rahvas ei tea, mis te teete. Kas tädi Maali teab materjaliteaduse alastest uuringutest rohkem? Spektroskoopiast? Papilloomiviiruse genoomist? Siluri-aegsetest vetikatest? Vaatame raadio- ja telekavasid – pea iga päev esineb kusagil mõni folklorist. Iga nädal ilmub mõni raamat, populaarne artikkel või videoloeng. Aga ametnikud ei taha seda näha või kui juhuslikult näevad, siis ütlevad, et see pole see, mille eest meile makstakse. Paraku ei makstagi eriti, sest enamus laiemat ringkonda kõnetavaid asju saab teoks tänu eraldi tehtud taotlustele. Ministeeriumis ei viitsita tutvuda meie aruannetega, need olevat liiga pikad ja põhjalikud. Kas meie oleme selles süüdi, et ametnikud ei taha lugeda? Nüüd otsustati korraldada ameerikalik arutelu väikeriigis, kus teadlasel pole isegi „rammusatel aastatel“ võimalik mingeid tagavarasid soetada tagasilükatud projektide päeviks. Riigis, kus omakultuuri teemadega tegeleb järjepidevalt nagunii vaid väike arv uurijaid. Äkki õnnestub inimesi omavahel tülli ajada, äkki õnnestub neile nende endi sõnastatud seisukohtade abil näidata, kui mõttetud tegelased nad on. Kui mitte seda, siis vähemalt panna osalejaid tundma, et nad ise on praeguses olukorras süüdi. Mina ei osalenud tänases maailmakohvikus seetõttu, et kõik arutlusele pandud küsimused vihjasid, et viga pole süsteemis, vaid Kirjandusmuuseumis ja selle töötajates.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar