Kui natuke fantaseerida sel teemal, kuidas näeks Kirjandusmuuseumi rolli teised teadusasutused ja laiem üldsus, siis pole vist väga raske aimata, et neile inimestele, kellele meie maja ja arhiivid üldse vajalikud tunduvad, on esmatähtis just kogumise, süstematiseerimise, säilitamise ja edasiseks kasutamiseks kättesaadavaks tegemise sfäär, ehk siis kogud, andmebaasid, tekstikriitilised ja populaarsed eestikeelsed väljaanded, mitte aga ingliskeelsed 1.1 artiklid. Ja miks peaksid teised teadusasutusedki tahtma endi kõrvale konkurenti? Nemadki eelistaksid Kirjandusmuuseumit kui klassikalist mäluasutust, arhiivi või muuseumit, materjali ettevalmistajat, mitte aga tipptasemel teaduse tegijat. Võib-olla näeksid nad võimalust mingiks riigi poolt rahastatavaks uurimistööks, kui selline rahastus tuleks. Ent olen kindel, et ei turul kauplev tädi Maali ega ka teadlasest onu Mait ei mõtle Kirmuse kui suure teaduse tegemise koha peale. Teie tippkeskus saab läbi ja tore on, mõtleksid nad rõõmuga. Muidugi, kui suudate Euroopast raha hankida, siis võite selles liivakastis edasi mängida, kui ei, siis pange pillid kotti. Jäägu arhiivid koos arhivaaridega, jäägu arhiivraamatukogu oma bibliograafidega, jäägu need teadlased, ilma kelleta pole võimalik kogumisstrateegiate loomine, Monumenta Estoniae Antiquae jätkamine ja rahvaväljaannete tegemine. Kui leidub neid, kes euroraha sisse toovad, siis need võib koondada eraldi teadusosakonda, mis ei oleks majaga nii tihedalt seotud, et saaks rahast ilma jäädes tõsta praegusele sarnast hädakisa: Eesti Rahvaluule Arhiiv on hädaohus. Asutuse tervikuna võiks aga üle anda Kultuuriministeeriumi haldusalasse, kus ongi tema õige koht.
Ma ei oska ette kujutada, et rahvaküsitlus või mis
tahes sotsioloogiline uuring Kirjandusmuuseumi rolli kohta võiks kaasa tuua
teistsuguseid tulemusi. Kas teie kujutate ette, et Eesti kõrgkoolide
humanitaarid seaksid esikohale näiteks rahvusvahelise teadustöö ja loeksid meie
arhiivides säilitatavaid materjale teise- või kolmandajärgulisteks? Miks siis
üldse sellise mõttega mängida? Kas ainult seepärast, et oleme natuke liiga
palju kära teinud ja nüüd tuleb näidata, et Kirjandusmuuseumit ees ootavad
ümberkorraldused vastavad kogu rahva tahtele? Kas ametnikud soovivad, et meie,
Kirjandusmuuseumi teadlased, ulataksime neile ise selle köie, millega meid
pooma hakatakse? Mina seda igatahes ei tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar