Pühapäev, 6. september 2020

Tulevikunägemus



Möödunud aastal Hispaanias palverännakul olles kirjutasin 15.03.2019 Logroños järgmised read: "Teed käies olen mõelnud, et kõnnin siin Hispaanias nagu kodus. Kes oleks seda võinud ette kujutada nelikümmend aastat tagasi. Siis, kui oleks olnud õige aeg jalgsi Euroopat avastada. Muidugi pole siin mu kodu, kuid oluline on võimalus vabalt liikuda. Paraku saab meil tõenäoliselt valitsusse partei, kes ajab isolatsioonipoliitikat. Mida küll mõtlevad need kapseldumist propageerivad inimesed?"

Raamatus on asi veidi teistmoodi sõnastatud: "Teed käies olen mõelnud, et kõnnin praegu Hispaanias nagu kodus. Ei mingeid viisasid ega formaalsusi. Kes oleks seda võinud ette kujutada nelikümmend aastat tagasi. Just siis oleks mul olnud vanuse poolest õige aeg jalgsi Euroopat avastada. Aastal 1979. Mida ma siis õieti tegin? Elasin Elvas üürikorteris, kust suveks tuli verandale kolida, et Moskva suvitajatele ruumi teha. Töötasin ülikooli raamatukogus laadijana. Augustis käisin koos kolme kaaslasega Mansimaal Sukõrja külas ja salvestasin seal oma esimesed rahvaluulepalad. Aasta lõpus läksin tööle Eesti Rahva Muuseumi. Lugesin Erno Paasilinna raamatut Timo K. Mukkast. Kirjutasin luuletusi ja esimesed proosatekstid. Võitsin ülikooli kirjandusvõistluse. Ma ei oska ettegi kujutada, mis oleks võinud olla, kui juba siis oleks olnud võimalik vabalt kogu Euroopas ringi rännata. Kas ja kuhu oleksin läinud, mida kogenud, millest kirjutanud? Ma ei mõista inimesi, kes nutavad taga nõukogude vangla aega, sest mulle on väga oluline võimalus vabalt liikuda."

Sellele järgnes lõik, mis raamatust välja jäi.

Tulevikunägemus.

Satun hotelli, kus olen olnud juba aastate eest. Siis salvestusid head mälupildid, mida võib-olla uuesti otsin. Aga võib-olla sattusin siia juhuslikult ja nüüd tulevad vanad asjad meelde. Mitte midagi stamplikku. Ei kuuvalget sooja ööd, tantsivat kaunitari või muud sarnast. Kuigi kõrvus kumiseb Chris Rea „On the beach“. Siin pole ju randagi, mis ma sonin. Oli lihtsalt üks rahulik hetk enne maailma muutumist. Peatus palverännuteel, mille võtsin ette veel ühinenud Euroopa ajal ja teel, mis kunagi aitas kokku saada eri rahvastel. Jaakobitee, nii seda nimetati. Camino. Olin matkast väsinud ja otsustasin puhata palverändurite öömaja asemel odavas hotellis, kus on rohkem privaatsust. Saab mõtiskleda ja kirjutada.

Nüüd, aastaid hiljem on piirid kinni ja viisad passis. Hotell küll sama, isegi mitte väga luitunud. Inimeste omavaheliste otsesuhete asemel on arenenud virtuaalne suhtlus, mis näib asendavat ka vaba liikumist. Vastuvõtus pakuti mulle uut unenägude programmi. Väidetavasti tähendab see oskuslikult kujundatud unenägusid. Meistri käega loodud pilte. Öeldi, et see on imelihtne – paned pea padjale, mõtled ükskõik millest. Samal ajal laaditakse su mälestused üles ja luuakse nende põhjal meeldivad unenäod, mis öösel sulle tagasi saadetakse. Mõtlesin, et miks mitte, äkki saan unes uuesti läbi elada palverännu aegu.

Kustutasin tule, panin pea padjale. Mõne hetke pärast olin juba poolunes. Hommikul – ma ei saa öelda, et öö oleks halb olnud ja unenäod ebameeldivad. Kuigi ma neist möödunud aegu ei leidnud. Kuigi neis oli liiga suur tähelepanu mõnedele mu praeguse elu probleemidele, mis unes hästi lahenesid või tähtsusetuks muutusid. Muidugi oli mulle kinnitatud, et kõik salvestused kustutatakse pärast mu lahkumist, nii et sõin rahumeeli hommikust ja kuna oli aega, siis otsustasin endise elu mälestuseks natuke caminot mööda kõndida. Hakkasin tasapisi Navarrete poole astuma. Suurt seljakotti mul nüüd polnud, kõndida tundus mõnus. Õhus leidus veel hommikust kargust ja lõokesed laulsid nagu siis...

Minagi kõndisin Jaakobitee
kiviklibuseid radu
aastate pärast lähen ehk veel
kotis palvehelmeste kee
olgu päike või sadu…

Aga San Juan de Acre kloostri varemetes enne Navarretet – seal tegin peatuse ka aastate eest – leidsin müürijupile söega kritseldatud sõnad:
cuidado, tus sueños ahora son criminales.

Täpselt aasta eest Visbys raamatut viimistledes jätsin selle teksti kõrvale, sest väljamõeldud olukord tundus liiga pessimistlik, selle jätkamine ükskõik mis suunas liiga masendav. Täna imestan aga, kuidas ma asjade käiku ette ei suutnud või ei tahtnud näha. 12.03.2020 ehk kolm päeva vähem, kui aasta pärast Logroños kirjutatud ridu kuulutas Eesti valitsus välja eriolukorra. See on küll lõppenud, kuid maailm endiselt kinni. Ehk tuleks mul nüüd teemat edasi arendada?

PS. Raamat "Minagi olin Jaakobiteel" jõudis trükikojast kirjastusse 24. märtsil 2020, aasta ja üheksa päeva pärast "Tulevikunägemust".

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar