Kolmapäev, 16. september 2020

Märkmeid tagurpidi majast

 19. juunil kuulutas teaduspoliitika komisjon Eesti Kirjandusmuuseumi direktori ametikoha konkursi läbikukkunuks ning tegi haridus- ja teadusministrile ettepaneku määrata Eesti Kirjandusmuuseumi direktori ülesannetesse kohusetäitja. Teaduspoliitika komisjoni seisukoha järgi peavad ministeerium ja kirjandusmuuseum koos oma sihtrühmadega põhjalikult arutama, milline on Eesti Kirjandusmuuseumi roll ja tulevikuvisioon Eesti teadusmaastikul ning mäluasutuste seas. Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna nõunik Martin Eesssalu astus ametisse 1. juulil, jäädes ühtlasi tööle ka ministeeriumi. Kaks ja pool kuud on möödunud, milliseid arenguid olele meie, kirjandusmuuseumi töötajad, selle aja jooksul näinud?

Kõigepealt tuleb rõhutada, et Martin Eessalu jaoks ei oleks muuseum pidanud olema päris tundmatu, sest ta on esindanud ministeeriumit Eesti Kirjandusmuuseumi teadus- ja haldusnõukogus juba 2015. aastast. Järelikult peaks tal olema aimu ka sellest, mis asutusega on tegemist. Kirjandusmuuseum on ju riigi teadus- ja arendusasutus, mitte mingi nurgatagune putka, mis ühel päeval tekkib ja järgmisel kaob. Meie arhiivid olid olemas ammu enne seda, kui nõukogude võim kirjandusmuuseumi nimelise asutuse ellu kutsus. Arhiivraamatukogu rajati Eesti Rahva Muuseumi raamatukoguna 14. aprillil 1909. Hiljem lisandusid Eesti Rahvaluule Arhiiv (24. 09. 1927), Eesti Kultuurilooline Arhiiv (6. 04. 1929). Arhiivraamatukoguga liideti 1965. aastal bibliograafiaosakond, mis alustas tööd juba 21. 11. 1921 Eesti Bibliograafia Asutise nime all. Aastal 2000 liideti Kirjandusmuuseumiga 1947. aastast Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis töötanud folkloristika osakond.

Meie asutuses tegutses aastatel 2001 – 2007 Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Tippkeskus ning Kirjandusmuuseumi juhtimisel töötab aastast 2016 Eesti Uuringute Tippkeskus (CEES). Muuseumil on oma teaduskirjastus, mis annab välja rahvusvaheliselt tuntud ajakirja „Folklore“ ning eestikeelset teadusajakirja „Mäetagused“. Igal aastal avaldavad Kirjandusmuuseumi töötajad mitukümmend raamatut ja sadu artikleid, esinevad raadios, televisioonis ja ajalehtedes, peavad ettekandeid ja loenguid, annavad konsultatsioone jne. Ja nüüd äkki ütlevad ametnikud, et üldsus ei tea, mida me teeme, et Kirjandusmuuseumil puudub selge funktsioon ja arusaam oma ülesannetest. Meile saadetakse inimene, kes peaks ametikoha ja ülesannete tõttu olema majas tehtavaga hästi kursis, kuid kes ajab sedasama juttu.

Mulle paistab praegune olukord tagurpidi majana. Ministeeriumi ametnikud, kes peaksid esiteks hoolitsema oma valdkonna hea käekäigu eest ja teiseks tundma hästi nende haldusala asutustes toimuvat, väidavad äkki, et me ise oleme kõiges süüdi – meid ei tunta piisavalt, me ei suuda raha hankida jne. Oleme kogu iseseisvuse aja esitanud pikki põhjalikke aruandeid oma tegevuse kohta, kuid paistab, et need on ministeeriumi võlvide all rännanud lugemata arhiivikaustadesse. Sageli ei tea ametnikud sedagi, mis asutus Kirjandusmuuseum on ning kus asub. Kunagi, kui direktor oli veel Janika Kronberg ning mina võtsin osa muuseumi juhatuse ja nõukogu koosolekutest, juhtus näiteks selline lugu, et majaga pidi tulema kohtuma Eesti Teadusfondi tähtis tegelane ministeeriumi esindaja saatel. Ootasime neid direktori kabinetis, kuid külalised hilinesid. Kui nad viimaks saabusid, siis selgus, et kõigepealt oli põrutatud Veski tänavale, kus tollal asus veel Eesti Rahva Muuseum. Kommentaarid on liigsed.

Mis siis ikkagi on viimase kahe ja poole kuu jooksul juhtunud. Suures plaanis mitte midagi. Üks lühike tutvumistiir majas, kohtumised juhatuse liikmetega, igateisipäevased koosolekud. Üks maailmakohviku formaadis seminar. Ja ikka vana jutt, meid ei tunta, me ei tööta piisavalt hästi, me ei tea, mida tahame. Lisandub ka uusi süüdistusi, otseseid ja kaudseid – me võitleme süsteemi vastu, kuid ei tunne seda, tahame, et meile antaks raha, millega võiksime ükskõik mida teha. Signaalid on vastuolulised: ühelt poolt öeldakse, et head tsaari pole, teiselt tuuakse näiteks KBFI, kellel olevat valitsuses oma mees. Rõhutatakse rahvusvaheliselt kõrgel tasemel 1.1 kategooria artiklite olulisust, samas aga antakse mõista, et neist ei pruugi sõltuda nii palju, kui oleme arvanud. Isegi heade projektide kirjutamine ei pruugi aidata. Kinnitas ju 30. jaanuaril Tallinnas toimunud humanitaarteaduste rahastamise vestlusringis HTM-i teadusosakonna juhataja Katrin Pihor: "...aga näiteks, mis on ju ETAG-i hindamisnõukogule ülesandeks pandud ja mida seal hindamises tuleb tegelikult arvesse võtta, on see, et me peame hoidma teaduse mitmekesisust, mis tähendab ka seda, et me peame humanitaaria sees hoidma mitmekesisust, ehk siis see tähendab seda, et me ei saa ühte ja sama teadusvaldkonda kahel järjestikusel aastal rahastada ei ole väga mõistlik, et me peamegi, onju, sellist rotatsiooni seal tekitama." (Stenogrammist).

Aga jah, kui Kirjandusmuuseumi eelmine direktor Urmas Sutrop kordas, et ainus mis aitab, on 1.1 kategooria artiklite kirjutamine, siis praegu tundub asi kalduvat teises suunas – me peaksime pigem korraldama sotsioloogilisi uurimusi teemal, mida inimesed Kirjandusmuuseumilt ootavad, peaksime minema tänavale selgitama, mida ja miks me teeme ja kuhu maksumaksja raha paneme. See on tõesti tagurpidi maja: kui teaduse rahastamine pole piisav, peavad teadlased järjest rohkem tõestama, et nad pole kaamelid. Selle asemel, et teha oma igapäevast tööd ja lasta ametnikel seista hea valdkonna arenguvõimaluste materiaalse kindlustamise eest, peame ise välja mõtlema, milleks Eesti riigil meid vaja on, peame leidma ise vahendid selleks, et elus püsida, ametnike osaks on aga käsi laiutada. Tegelikult võiks hoopis nemad aru anda, milleks nad maksumaksja raha kulutavad, kui ei suuda või ei taha kursis olla oma haldusala asutuste tööga.

Ja niisugusel taustal vastatakse küsimusele, millal saabub majja töörahu, et tõenäoliselt mitte sel aastal.

1 kommentaar: