pühapäev, 18. jaanuar 2015
laupäev, 17. jaanuar 2015
Unest ja pärimusest
Unenägu sarnaneb pärimusega – tarvitseb hakata seda meelde tuletama, kui iga teadvuse pinnale kerkinud detail saab õngeks uuele. Üks motiiv hargneb teisest ning peagi avastad üllatusega, et mäletad asju, millest sul enda arvates aimugi polnud. Sama juhtub pikka laulu või lugu jutustades. Kui algus tehtud, tulevad sõnad otsekui iseenesest, kuigi alles hetk tagasi kahtlesid, kas mäletad neid. Pealegi on unenägu pärimuse sugulane selles mõttes, et meenutamise käigus, mis toimub jutustades, omandavad varem üsna hajusad nägemused konkreetsed piirjooned. Pange tähele – kui te ka valjusti ei räägi, jutustate pärast ärkamist unenägu endale mõttes, vormides sellest traditsioonilise narratiivi.
Alles eile olin veendunud, et ei näe unes metsa. Viimased linnades ja nende äärealadel seiklemised sulatasid lahti tee varasemate samalaadsete unenäokildude juurde, moodustades koos nendega kireva, kuid ühest keskkonnast võrsunud mosaiigi. Kohe tuli meelde Tallinna vanalinn, mille tänavad moodustavad unes kummalise võlvidega kaetud labürindi keskpunktiga kusagil Raekoja lähistel ning mille väravatornide trepid võimaldavad ronida kõrgemal korrusel asuvate tänavateni. Majad on täis kummalisi poode ja kohvikuid, mõni varjab endas hiigelsuurt teatri- või kontserdisaali, mille vestibüülides võib lootusetult ära eksida. Ja need võõrad linnad, näiteks unenägude Norilsk, kus on alati teatud hiigelsuur hotell, mille ähmased tuled valgustavad lumist väljakut, tänavail aga liiguvad vaevaliselt jäätunud akendega bussid. Kuigi ma pole seal tegelikult talvel olnud. Üks pseudomälestus kutsub esile teise, teadvuses toimub otsekui mingi ahelreaktsioon. Eile ei jõudnud see metsani, aga täna öösel tuli äkki meelde, et mõnikord olen unes ka metsa näinud.
Täpsemalt öeldes pole oluline mitte mets ise, vaid tee, mis sinna suundub. Päike paistab, puude lehed helendavad selles valguses, tee on kitsas, rohtu kasvanud, selle kõrval, alati vasemal, voolab oja või jõgi, mis on metsast olulisem. Vesi liigub vaevumärgatavalt üle samblasse kasvanud kivide, voolu reedavad rohelised vesikasvud, mis kergelt liiguvad. Kusagil on koolmekoht, alati pööran teelt ära ja ületan selle kaudu jõe ning jõuan välja avarale lagendikule, kus mõnikord ööbin telgis, mõnikord aga elan väikeses majakeses. Oluline on lagendik ise, mõnikord ka järv selle taga, majagi tundub tähtis, aga mets mitte, sest on ainult taustaks. Samuti on mets fooniks unenägudes, kus kõnnin korrapärase asetusega tiikide kaldail. Kusagil on vist häärber, mis pole oluline, peamised on tiigid koos neid ühendavate kanalitega ning kallastel pargipuude all kulgevad rajad. Tean, et veekogude süsteem lõpeb lüüsiga, mille taga kukub kosk metsikusse maastikku, olen seal mõnel korral käinud ja vaadanud metsa kaduvat kiirevoolulist jõge.
Veel olen näinud kummalisi unenägusid lodja või suurema paadiga Peterburi sõitmisest. Tartust saab sinna lüüsidega varustatud kanaleid mööda, vahepeal veidi ka Peipsit mööda liikudes. Kummaline korrastatud ideaalmaastik selgevormiliste puude, valgete majade ja kirikutornidega. Ometi pole ma ilmsi ühtki sellist kanalit mööda sõitnud! Mererand, see on tavaliselt kõrgete düünidega ja sopiline, miskipärast on alati palju rahvast ujumas. Otsin rahulikumat kohta ja leian selle ühe kaugemale ulatava neeme luidete tagant. Vesi on soe, ujumiseks tuleb veidi kaldast eemale sumada.
Mitte iga kord ei anna unenägude detailid ennast kätte. Soodsaim aeg nende püüdmiseks tundub olevat üsna varsti pärast ärkamist, kui on kindel teadmine, et nägid just midagi unes. Kui siis õnnestub see miski konkretiseerida, võib sellega hakata haakuma teisi, ka ammu nähtud unenägude osi. Hargnevate unenägude aed, milles kõndides võib reaalsuse unustada ja jõuda viimaks üsna ootamatusse paika. Ent selline uitamine ei aita tavaliselt kaasa viimase unenäo looks vormimisele. Püüdes haarata üha uusi ja uusi ahvatlevaid vilju, pudeneb enamus nendest viimaks käest. Algpunkti tagasi jõudes avastad, et oled viimase unenäo detailid kaotanud assotsiatsioonide tihnikusse, mis nüüd, kui oled sellest väljas, moodustab ühtlase läbitungimatu seina.
Värske kogemus – varahommikul rääkisin poolunes mehega, kelle nägu oli tuttav, kuid ma ei suutnud otsustada, kas tegemist on kunagise kolleegiga X või Y. Kui seda taipasin, märkasin, et mehe nägu oli kui süntees mõlemast näost: isegi mootorratturi kiiver, mis oleks võinud saada otsustavaks atribuudiks, kuulus tegelikus elus mingil perioodil mõlema juurde. Olin kimbatuses, ja ennäe – mu vestluspartner reageeris sellele, võttes kiivri peast. Kuigi ta nägu oli ikka segadusse ajavalt indiferentne, veendusin nüüd, et tegemist on Y-ga.
Kui tulla tagasi pärimuse juurde, siis pole selle puhul enamasti tegemist metsiku mõtlemisega. Neis kultuurides, kus domineerib suuline pärimus, kasutavad jutustajad ja laulikud pikkade lugude esitamisel pärimuses ootevalmis olevaid elemente, millest suuremaid nimetavad teadlased motiivideks, lühemaid aga vormeliteks. Esituse käigus kutsub üks motiiv esile teise, see tähendab – motiveerib teist – üsna sarnaselt unenäo meenutamisele. Iga motiiv omakorda aktualiseerib kindlad vormelid, mille abil see jutuks tehakse. Meie regilaul sisaldab palju selliseid üsna vabalt kombineeritavaid elemente, mille edukaks liitmiseks oleks vaja vaid nii-öelda kriitilist massi, mis ahelreaktsiooni esile kutsuks. Tänapäeval pole me üldjuhul varustatud vastava hulga pärimuslike ehituskividega. Pealegi oleme harjunud informatsiooni teadlikult ammutama väljast, mitte eneste seest, mistõttu kiirustame vajaduse korral arhiivitekstide manu või haarame riiulist sobiva tekstikogumiku. Küsimus pole mu arvates perifeerses või tsentristlikus mõtlemises, vaid selles, mis laadi teadmisi oleme elu jooksul kogunud. Isegi surm ei võta sealt, kust pole midagi võtta, perifeersest mõtlemisest rääkimata.
Alles eile olin veendunud, et ei näe unes metsa. Viimased linnades ja nende äärealadel seiklemised sulatasid lahti tee varasemate samalaadsete unenäokildude juurde, moodustades koos nendega kireva, kuid ühest keskkonnast võrsunud mosaiigi. Kohe tuli meelde Tallinna vanalinn, mille tänavad moodustavad unes kummalise võlvidega kaetud labürindi keskpunktiga kusagil Raekoja lähistel ning mille väravatornide trepid võimaldavad ronida kõrgemal korrusel asuvate tänavateni. Majad on täis kummalisi poode ja kohvikuid, mõni varjab endas hiigelsuurt teatri- või kontserdisaali, mille vestibüülides võib lootusetult ära eksida. Ja need võõrad linnad, näiteks unenägude Norilsk, kus on alati teatud hiigelsuur hotell, mille ähmased tuled valgustavad lumist väljakut, tänavail aga liiguvad vaevaliselt jäätunud akendega bussid. Kuigi ma pole seal tegelikult talvel olnud. Üks pseudomälestus kutsub esile teise, teadvuses toimub otsekui mingi ahelreaktsioon. Eile ei jõudnud see metsani, aga täna öösel tuli äkki meelde, et mõnikord olen unes ka metsa näinud.
Täpsemalt öeldes pole oluline mitte mets ise, vaid tee, mis sinna suundub. Päike paistab, puude lehed helendavad selles valguses, tee on kitsas, rohtu kasvanud, selle kõrval, alati vasemal, voolab oja või jõgi, mis on metsast olulisem. Vesi liigub vaevumärgatavalt üle samblasse kasvanud kivide, voolu reedavad rohelised vesikasvud, mis kergelt liiguvad. Kusagil on koolmekoht, alati pööran teelt ära ja ületan selle kaudu jõe ning jõuan välja avarale lagendikule, kus mõnikord ööbin telgis, mõnikord aga elan väikeses majakeses. Oluline on lagendik ise, mõnikord ka järv selle taga, majagi tundub tähtis, aga mets mitte, sest on ainult taustaks. Samuti on mets fooniks unenägudes, kus kõnnin korrapärase asetusega tiikide kaldail. Kusagil on vist häärber, mis pole oluline, peamised on tiigid koos neid ühendavate kanalitega ning kallastel pargipuude all kulgevad rajad. Tean, et veekogude süsteem lõpeb lüüsiga, mille taga kukub kosk metsikusse maastikku, olen seal mõnel korral käinud ja vaadanud metsa kaduvat kiirevoolulist jõge.
Veel olen näinud kummalisi unenägusid lodja või suurema paadiga Peterburi sõitmisest. Tartust saab sinna lüüsidega varustatud kanaleid mööda, vahepeal veidi ka Peipsit mööda liikudes. Kummaline korrastatud ideaalmaastik selgevormiliste puude, valgete majade ja kirikutornidega. Ometi pole ma ilmsi ühtki sellist kanalit mööda sõitnud! Mererand, see on tavaliselt kõrgete düünidega ja sopiline, miskipärast on alati palju rahvast ujumas. Otsin rahulikumat kohta ja leian selle ühe kaugemale ulatava neeme luidete tagant. Vesi on soe, ujumiseks tuleb veidi kaldast eemale sumada.
Mitte iga kord ei anna unenägude detailid ennast kätte. Soodsaim aeg nende püüdmiseks tundub olevat üsna varsti pärast ärkamist, kui on kindel teadmine, et nägid just midagi unes. Kui siis õnnestub see miski konkretiseerida, võib sellega hakata haakuma teisi, ka ammu nähtud unenägude osi. Hargnevate unenägude aed, milles kõndides võib reaalsuse unustada ja jõuda viimaks üsna ootamatusse paika. Ent selline uitamine ei aita tavaliselt kaasa viimase unenäo looks vormimisele. Püüdes haarata üha uusi ja uusi ahvatlevaid vilju, pudeneb enamus nendest viimaks käest. Algpunkti tagasi jõudes avastad, et oled viimase unenäo detailid kaotanud assotsiatsioonide tihnikusse, mis nüüd, kui oled sellest väljas, moodustab ühtlase läbitungimatu seina.
Värske kogemus – varahommikul rääkisin poolunes mehega, kelle nägu oli tuttav, kuid ma ei suutnud otsustada, kas tegemist on kunagise kolleegiga X või Y. Kui seda taipasin, märkasin, et mehe nägu oli kui süntees mõlemast näost: isegi mootorratturi kiiver, mis oleks võinud saada otsustavaks atribuudiks, kuulus tegelikus elus mingil perioodil mõlema juurde. Olin kimbatuses, ja ennäe – mu vestluspartner reageeris sellele, võttes kiivri peast. Kuigi ta nägu oli ikka segadusse ajavalt indiferentne, veendusin nüüd, et tegemist on Y-ga.
Kui tulla tagasi pärimuse juurde, siis pole selle puhul enamasti tegemist metsiku mõtlemisega. Neis kultuurides, kus domineerib suuline pärimus, kasutavad jutustajad ja laulikud pikkade lugude esitamisel pärimuses ootevalmis olevaid elemente, millest suuremaid nimetavad teadlased motiivideks, lühemaid aga vormeliteks. Esituse käigus kutsub üks motiiv esile teise, see tähendab – motiveerib teist – üsna sarnaselt unenäo meenutamisele. Iga motiiv omakorda aktualiseerib kindlad vormelid, mille abil see jutuks tehakse. Meie regilaul sisaldab palju selliseid üsna vabalt kombineeritavaid elemente, mille edukaks liitmiseks oleks vaja vaid nii-öelda kriitilist massi, mis ahelreaktsiooni esile kutsuks. Tänapäeval pole me üldjuhul varustatud vastava hulga pärimuslike ehituskividega. Pealegi oleme harjunud informatsiooni teadlikult ammutama väljast, mitte eneste seest, mistõttu kiirustame vajaduse korral arhiivitekstide manu või haarame riiulist sobiva tekstikogumiku. Küsimus pole mu arvates perifeerses või tsentristlikus mõtlemises, vaid selles, mis laadi teadmisi oleme elu jooksul kogunud. Isegi surm ei võta sealt, kust pole midagi võtta, perifeersest mõtlemisest rääkimata.
neljapäev, 15. jaanuar 2015
Tagametsa jutt
Kui seda metsa ees ei oleks. Juhan Liiv
Võime öelda ka märksa lihtsamalt: mets säilitab ja konserveerib kultuuris maagilise mõtlemise praktikat, kuna rahvastel, kellel on rohkem metsa, saavutab animism teatud mõttes surematuse – see võtab lihtsalt teistsuguseid vorme. Valdur Mikita
Lapsepõlves kutsusime kohta, kus sageli isaga jalutamas käisime, Tagametsaks. Sinna ehitati Kalevi spordihall.
Võime öelda ka märksa lihtsamalt: mets säilitab ja konserveerib kultuuris maagilise mõtlemise praktikat, kuna rahvastel, kellel on rohkem metsa, saavutab animism teatud mõttes surematuse – see võtab lihtsalt teistsuguseid vorme. Valdur Mikita
Lapsepõlves kutsusime kohta, kus sageli isaga jalutamas käisime, Tagametsaks. Sinna ehitati Kalevi spordihall.
Ärkan keset ööd, akna taga kohiseb tuul. Pilv on vajunud metsaserva ligi, vana kuu kaame valgus langeb mu peale. Püüan meelde tuletada, mida unes nägin, teadvus kuvab kummalisi pilte – rohtukasvanud raudteeveer, taamal roostes vagunid, kolm meest astumas linna poole. Üks neist on tegelikult surnud, meenub äkki. Tapetud nimetus väikeses kohvikus. Miks? Oli vist mingi mõttetu kättemaks mulle tundmatute inimeste poolt. Julm ja jabur surm. Ma ei imesta, et ta praegu koos meiega kõnnib, unes pole ajal kindlat suunda, püüan ainult meelde tuletada, kuhu parkisin auto. Mäletan, et sõitsin linna autoga, sealt lendasin kuhugi, kus pärast toimus kuritöö. Ja uuesti tagasi, nüüd vist rongiga, kartus hinges, et samad mehed varitsevad mindki. Siis see raudtee mahajäetud vagunitega. Miks peab inimene selliseid asju unes nägema? Tegelikult oleme ju metsarahvas, kes elab oma maal juba kümme tuhat aastat, väidab Mikita. Sellest ei jõua miskit mu unedesse, kus on jõgesid, merd ja mägesid, aga mitte metsa. Veel on palju asjade pakkimist, rongile või lennujaama kiirustamist, hiljaksjäämist – seda näidatakse. Võõraid linnu ja maastikke samuti. Ent aastatuhandete geneetiline kaja, kuhu see jääb? Olen küll toolilt toolile ronides vältinud põrandal roomavaid madusid või püüdnud väljuda vee poolt üle ujutatud majast, kuid pole ühtki hirmuunenägu metsa eksimisest. Võib-olla see ongi geenidest tulenev, ma lihtsalt ei eksi metsas ära ega oska seda isegi unes karta. Tegelikult pole ma ka võõras linnas kunagi ära eksinud, aga sellist asja tuleb unes ette. Paigad muudavad ennast ootamatult: oli vaksal, kuid sisenedes leiad ennast hoopis rahvast tulvil postkontorist. Mida nad kõik siin teevad ja kus, pagan võtaks, on väljapääs perroonile? Üks viimasel ajal sageli esinevaid hirmumotiive on auto kaotamine. Alati juhtub olema talv, alati on kõikjal hullupööra autosid, mille vahelt püüan asjata leida enda oma. Tean, et parkisin selle mingi jabura metallist angaari seina äärde. Aga pole, seal õue peal on küll töökoda, kuid isegi sealt ei leia ma oma sõiduriista. Ilma mingi üleminekuta seisan äkki Tallinnas nõukaaegsel Võidu väljakul ja ootan bussi – Tartusse sõitmiseks. Või asun teele jalgratta sadulas, peas mõte, et kaks otsa ühe päevaga on liig mis liig.
Kuhu jääb mets? Miks ma kunagi seda unes ei näe, miks ei vii nägemused mind seenemetsade sekka kui musulmani Mekka? Olen ma siis elu jooksul vähe seenel käinud? Vähe metsi mööda hulkunud? Kas minu perifeeria, mis endale unedes ligineda laseb, pole äkki linn? Tundratki olen ma näinud nii unes kui ilmsi, keskööpäikest ja laiskade jõgede lookeid. Loitsu alustades tuli just hõre metsatundra esimesena silmade ette. Madala päikese kiirtes helkiv vesi ja püstkoda kõrgel kaldal. Kas see on teine paralleelmaailm, linnadžungli vastand? Miks ei võiks see nii olla? Minu jaoks on soome-ugri juur ikka olulisem olnud kui eesti talupojakultuur. Linnalapsena sain viimasest osa vaid maal sugulaste pool käies ega osanud tähelepanu pöörata paljudele maaelu seikadele. Võtsin iseenesest mõistetava asjana seda, et maal on tumedate palkseinte ja muldpõrandaga köök, mille nurgas pirakas ahi, et loomulikult avaneb uks köögist rehe alla, kus on seintele riputatud mitmesuguseid suuremaid tööriistu ning kus seisab lisaks vankrile paar jalgratast ja sääreväristajat ning kust pääseb edasi lehmalauta ja seasulgu. Maal pidigi elamine teistmoodi välja nägema kui linnas. Õues mängides ei imestanud ma selle üle, et tare ees kase otsas rippusid vikatid ega juurelnud, miks rootsi päritolu looreha ja niidumasin roostetasid aia veeres kuuskede all. Võib-olla isegi teadsin, et kolhoosiajal ei tohtinud talus hobuseid olla, seepärast jäid kallid masinad lastele mängida. Mulle meeldis küll niidumasina sadulas istudes ja kange kiskudes ette kujutada, et sõidan kuhugi. Seda teadsin üsna varakult, et kahte lehma ei tohi laudas olla ja mullikas tuleb sellepärast kombinaati viia. Tagantjärele ei julgeks ma seda köndistatud maaelu küll eesti talupojakultuuriks nimetada. Kas me peaksime vangi, kes oma kongis on sunnitud putru sõrmedega sööma, traditsioonilise kultuuri elushoidjaks?
Äkki on minu maailmapilti mõjutanud viimased kaheksateist maal elatud aastat? See aeg pole möödunud mitte maakodu ja linnakodu vahel ränneldes, vaid maal elades ja linnas tööl käies. Tunnistan ausalt, maale elama asumine muutus minu jaoks võimalikuks alles pärast kolhoosiaja pärisorjuse lõppu. Ma ei osanud ennast uneski mõelda kolhoosnikuks, aga muud moodi tollal maal elada õieti ei saanud. Ehk oli võimalik mingi kavala sehvtiga soetada talumaja majandi maadele ka nii, et ise jäid kolhoosielust kõrvale. Mina seda ei osanud. Ma ei töötanud linnaski sedasorti ametis, mis võimaldanuks karbikest aianduskooperatiivis või seitsmekümnendate eestlase unistuste tippu – saunsuvilat järvekese kaldal.
Seega võisin vanavanemate kombel oma kohast ainult unistada. Sest nii, nagu praegu ei ole igal eesti perel maakodu, polnud paljudel maainimestel oma kohta ka pärast pärisorjuse kaotamist. Teame kõik, et talupojad vabastati maata. Kes suutsid, need hakkasid talusid päriseks ostma, kes ei, jäid endiselt rentnikeks. Viimaste käsi ei käinud kõige paremini, sest mingist ajapunktist peale muutus talude ostmine valdavaks. Osteti enamasti võlgu, mis tähendas, et kohta polnud võimalik poegade vahel jagada enne võlgade tasumist. Tavaliselt aga ei suutnudki see, kes oli suure vaevaga oma koha päikese all välja võidelnud, kujutada ette selle väiksemateks osadeks lagundamist. Koht pidi kujutlustes vaid edenema. Seetõttu jäid need, kes talu ei pärinud, mingis mõttes üle. Ja kui nad olid juba perekonna loonud ega sobinud seetõttu sulasteks-tüdrukuteks, tuli neil kaupa teha järjest kokku kuivaval renditalude põllul. Või jääda võimaluse korral isamajja tasuta tööjõuks. Minu isapoolne vanaisa Andres otsis kohta Simuna ja Kadrina kihelkonna mõisates ja otsustas viimaks koos perega 1898. aastal Kaukaasiasse õnne otsima minna. Tema poeg Kaarel, mu vanaisa, täitis küll vajalikud paberid ja tunnistati 1920. aastal Eesti Vabariigi kodanikuks, ent ei jõudnud kunagi Eestisse, vaid lasti koos vanema poja Adolfiga 1938. aasta 1. novembril Krasnodaris maha kui eesti kontrrevolutsioonilise natsionalistliku diversiooni- ja spionaažigrupi liige. Vanaisalt ei saanud ma kohta, sinna kerkis 21. sajandi algul hoopis olümpiaküla. Onu Adolfilt sain nime.
Mu emapoolne vanaema Olga oli tõeliselt paljulapselise pere kümnes, eelviimane laps, kes Hiiumaal oma kohta otsides leidis küll niipalju armastust, et eri meestega kahte last saada, kuid kes langes vallasemana tollase ühiskonna kõige madalamale astmele, nii et pidi noorema tütre suvedeks rikkamate sugulaste juurde tööle ja kostile saatma. Õnneks oli vanem tütar niivõrd tragi, et tuli juba kuueteistaastaselt Tallinna lapsehoidjaks. Võib arvata, et ta ei läinud päris võõraste juurde, sest tollal oli Tallinnas üsna märkimisväärne hiidlaste kogukond. Pealinna elu oli niivõrd palju parem, et varsti pärast kooli lõpetamist sai sinna kolida ka noorem õde, hiljem võeti emagi enda juurde elama. Nii leidis mu vanaema viimaks oma koha Tallinna üürikorteris. Tõsi küll, pärast esimese lapselapse sündi koliti sõjaaegsest linnast suviti Hiiumaale ja Nabalasse, aga pärast olukorra rahunemist tuldi taas linna. Linnas sai vanaema lõpuks võrdseks paljude teiste üürilistega, sõjajärgne aeg tõi neid suurtes hulkades juurde. Mõistan nüüd, miks mu tädi oli emast hakkajam ja enesekindlam. Süüdi polnud ainult jõukast peremehest isa, vaid pigem lapseeas linnatulek ja oma lähedaste paremale järjele aitamine. Vanaema pere kohta veel niipalju, et üheteistkümnest lapsest neli olid poisid, et kaks last (Kusti ja Liisa) surid juba neljakuuselt, Jonas aga kolmeaastaselt.
Nii ei olegi mul ette näidata oma põlist talukohta, mis oleks vanem kui Rooma riik, aga tahan sellest hoolimata uskuda, et olen esivanemate püüdlused mingil määral ellu viinud. Nagu vendki, kes elab oma väikeses majas Neeme mändide all. Muuseas märkis vanaisa optandi ankeeti tulevaseks elukohaks Liivimaa, kuigi pärines ise Eestimaa kubermangust. Ehk oli tal plaanis kusagil Tartumaal ankrusse heita?
Ma ei tea, kas Krimmi, Siberisse või Kaukaasiasse elama asunud inimesed kannatasid kuidagi selle all, et ei tundnud varasemat kohapärimust. Tean, et tulevased Eesti Aiakese elanikud hakkasid eestlaste jaoks võõrast keskkonda kodustama juba üle mägede Punaselageda poole rännates. August Ingermaa kirjutab oma mälestustes: „Teel pandi puhkamisleeridele eestipärased nimed: Küünarnukk, Arakalage, Männiorg, Hirmus org, Tangusori, Lambauputussori, Käärkamber, Karuvärav jne. Sõna „sori” tähendab kõigis Kaukaasia eesti külades vähemat mägede jõge või oja.“ Kusagil seal Mzõmta oru kaldal oli ka Lintropi lage koos Lintropi soriga. Varsti ei mäleta neid nimesid enam keegi. Kui toponüümidest polnud ümberasujatel puudust, siis võõramaa tavade ja taimede mittetundmine põhjustas õnnetusi. Eesti Aiakese asunikud on rääkinud mägilaste poolt röövitud tüdrukust ja perekonnast, kes suri pärast tundmatutest seentest tehtud sousti söömist, aga ükski paik ei jäänud nimetamata ega vajunud olematusesse sel põhjusel, et orust lahkuma sunnitud tšerkessid viisid oma pärimuse kaasa. Pärimus, kaasa arvatud paikadega seotud teadmised, pole ju asi iseeneses ega lähtu ka maast, veest, kividest ja puudest, vaid meie suhtest nendesse. Sellepärast on loomulik, et uus asustus loob uue pärimuse. Vana kadumisega kaob paratamatult ka eelnenud asurkonna suhe kõigesse ümbritsevasse. See elab edasi vaid lahkuma sunnitud inimeste mälestustes.
Kui tahaksime taga nutta kogu maailmas unustatud pärimust, peaksime sellele pühendama kogu kujuteldava tuleviku. Pealegi on pärimus kogu aeg muutuv. Pole kunagi nii olnud, et isad ja pojad mäletavad täpipealt ühtesid ja samu asju ning räägivad samu lugusid. Kuigi on jutte, laule, mälestusi ja muid traditsioonilisi teadmisi, mida antakse põlvest põlve edasi, on see muutumatu vaid ses mõttes, et nimetame kõike kokku pärimuseks või traditsiooniks. Peaksime leppima tõsiasjaga, et pärimus on nii hõlmamatu, et seda pole võimalik kunagi tervikuna teada, talletamisest rääkimata. Enne kui hakkame esitama üleskutseid kogu niiöelda kiiresti hääbuva pärimuse totaalseks kogumiseks, võiksime heita pilgu oma vanemate ja iseenda fotoalbumidesse ja küsida, kas mäletame kõiki piltidel olevaid inimesi, paiku ja sündmusi. Kes meie seast on unustamise patuta, see visaku esimene kivi.
Võib-olla olen mõistetud unedes mööda võõraid linnu ekslema just seepärast, et ei taibanud omal ajal vanematelt küsida asjade kohta, mida nüüd enam küsida ei saa. Ehk ma isegi küsisin, kuid olen unustanud vastused. Ehk mäletan midagi, ent kahtlen, kas see, mida tean, pole mitte mu oma väljamõeldis. Müüdid-muistendid elavad ju eeskätt meis endis. Mälestused segunevad pärimusliku häguga ja moodustavad sel kombel uut pärimust, mis ei pruugi tõene olla. Tõde pole pärimuse kriteerium, seda ajab taga meie teadvuse ratsionaalne pool. Oleme kirjaoskuse üleüldise omandamise ja omaks muutmise jaoks ohvriks toonud oma esmasünniõiguse – suulise pärimuse ega julge enam jutustada lugusid, sest kardame eksida. Kirjasõna on vahimees, kes käib meie kannul ja kuulutab – samm vasakule või samm paremale on põgenemine! Ent isegi siis, kui tahaksime põgeneda, ei tea me, kuhu. Kas peaksime pagema metsa või otsima pelgupaika perifeersest teadvusest? Siis ohverdaksime kogu loodud kirjakultuuri, mis juba niigi vangub võõra keele surve ees. Kas see, kui Eesti keelest saaks jälle köögikeel ja meist poolekeelsed, annaks meile tagasi kaotatud pärimuse? Kardan et mitte, pigem kaob siis eesti kultuur tervikuna.
Ent ikkagi, eksisteerib mingi ebakindlus, mis ei lase mul lugusid jutustada. Kohe, kui meenub, kuidas istusin lapsena suurena tundunud talutoas, mille tähelepanuväärseimaks esemeks oli must isesorti kiiktool, selline, mis kiikus põrandale asetatud kaartel, turgatab kusagilt meelde, nagu oleks see paik kuidagi seotud mu Hiiumaa vanaisaga, kelle nime ma ei tea. Ent kartus eksida ei lase mul seda lugu rääkida vihjamisest rohkem. Võib-olla näitas ema mulle kord, kui jälle vanaisa kohta pärisin, üht matusepilti lahtise kirstuga esiplaanil ja ütles – sinu vanaisa. Kuid taas tundub tegemist olevat pärimusliku häguga. Matusepilte leidub ema ja vanaema albumites suurel hulgal, olen neid mõnikord vaadanud ja püüdnud mõistatada, kas selline küsimine ja vastamine tõepoolest aset leidsid.
Ehk meeldib mulle, väljarändajate lapselapsele ja sisserändaja pojale just seepärast elada paigas, mis ei ahista oma pärimusliku koormaga. Majas, mida ligi kakskümmend aastat omaks pean, oli kolhoosiajal viis korterit, kus elasid mitte peremehed või nende järeltulijad, vaid palgatöölised. Ma ei tea nendest midagi, kuid võin fantaseerida, et nad töötasid lähedal asuvas Villemi sovhoosi karjalaudas ja töökojas või olid majandi traktoristid ja autojuhid. Ustele jäänud jäljed võivad tunnistada nii peretülidest kui joomingu ajal puhkenud kaklustest. Ükskõik, mis olnud, see olnud. Koht asub keset maaparandaja tugevat kätt näinud põlde, läheduses pole tähelepanuväärseid puid, kive ega allikaid. Maja on ehitatud 1932. aastal, laut pole õnneks säilinud. Võin siin vabalt toimetada oma isiklikku pärimust kujundades. Tagantjärele on imelik mõelda, et kuigi unistasin majakesest metsaserval või väikesel lagendikul, sattusin elama keset põlde. Üks mu tuttav imestas mind esmakordselt külastades: „Sul on siin lage nagu Kasahstani stepis!“ Oligi üsna lage, vähemalt idakaares ei peatunud pilk enne üsna kauget metsaviirgu. Lääne pool oli küll kunagisest hekist suureks sirgunud kuuski ja nende taha istutatud põõsaid, ümber maja ka õunapuid, kuid üldmulje oli avar. Kaheksateistkümne aastaga oleme jõudnud istutada üsna palju puid-põõsaid lisaks, nüüd oleks juba vaja metsikumalt vohavaid liike piirata.
Kuigi mulle meeldib metsi mööda hulkuda, olen hingelt ehk pigem aednik. Vaid oma kätega loodud keskkonnas tulevad mulle pähe head mõtted, metsik loodus ei peluta, kuid ei inspireeri ka. Metsa asemel mõjub mulle ehk rohkem meri, kuna veetsin suure osa lapsepõlvest ja noorusest mere lähedal, sageli otse kaldal. Kui vanaema veel elas, kogus ta lapselapsed punti ja viis Hiiumaale, pärast ta surma võttis isa meid suvistel koolivaheaegadel kaasa paikadesse, kus väikesadamaid ehitas. Nii veetsime ühe suve Kaberneemes, teise Neemes, kolmanda Ruhnu saarel. Põhjaranniku kalurikülad on jätnud minusse tugeva jälje. Päevade kaupa ronisime mööda väikeseid traalereid ja kakuaame, ootasime koos külapoistega kalurite tulekut, mängisime sadamas, võrgukuurides, rannas, isegi saepurukihi alla peidetud jäävarude juures. Otsisime veepiirilt aardeid, mida meri sinna mõnikord uhtus – välismaa pudeleid, värvilisi pakendeid. Viimastel kooliaastatel töötasin suviti koos isaga Keila jõesuhu ja Piritale muule ehitades ning Pirita jahisadama kaisid remontides.
Tartusse kolimise järel jäi meri kaugeks, tõmbama hakkasid hoopis Lõuna-Eesti metsad ja järved. Nüüd õppisin tundma seeni ja nende kasvupaiku. Meie peres polnud seened eriti populaarsed, hiidlased neist suurt ei pidanud, isa aga vist ei tundnud kuigivõrd siinseid seeni. Männiriisikaid ta ikka korjas ja neid me marineeritult sõima ka. Hoopis teine lugu oli marjadega. Mustikal ja pohlal käidi suure hoolega. Ema rääkis, kuidas neil oli lapsepõlves olnud köögis suur suhkruta tehtud pohla toormoosi tünn, kust seda alati sai leiva peale määrida. Ja huvitav, et niimoodi tehtud moos ei läinud halvaks. Pohlamoosi, eriti aga pohla-õunamoosi oli meil kodus küll alati. Aga lastele teadagi marjakorjamine ei meeldi. Meiegi polnud erandid, suure hädaga jõudsime kruusitäie marju korjata sel ajal, kui täiskasvanud täitsid ämbreid. Paraku kuulus marjakorjamine lahutamatult Hiiumaa suvede juurde. Marjad, mida meile meeldis korjata, tõsi küll, mitte massiliselt, olid metsmaasikad. Neid ajasime kõrre otsa ja pärast sõime piima kõrvale juues.
Kes ma siis olen? Korilane, metsa- või mererahva hulka kuuluja, põliselanik või juurteta asunik, pärimuse kandja, koguja või mõtestaja? Elasin kaua inimese kombel, kes „ei leia tänapäeval taevast üles Odamust, ei tee vahet taara- ja maausul ega oska nimetada ühtegi pühapaika“, kui Mikitat tsiteerida. Enne kodumaiste looduslike pühapaikadeni jõudmist pidin neid nägema hõimurahvaste juures, enne regilaulu ja seto meestelaulu laulmist pidin kuulama nganassaani loitse ja mansi isikulaule. Enne tõsisemat tutvust seenemetsade Mekaga tuli tallata Kaukasuse mägiradu. Sarnast loetelu võiks veel jätkatagi, kuid vastusele lähemale see ei vii. Tuleb leppida sellega, et inimene on üsna sarnane oma pärimusega, olles samamoodi hõlmamatu. Selleks et teada saada, kes oled, pead elu lõpuni elama, ja kui lõpeb elu, saab otsa ka sinu pärimus, kõik selle hetkeni avastamata müüdid ja muistendid pääsevad äkki vabaks ning igaüks võib neid enda omaks pidama hakata. Selle nimel tasub vist elada.
Kuhu jääb mets? Miks ma kunagi seda unes ei näe, miks ei vii nägemused mind seenemetsade sekka kui musulmani Mekka? Olen ma siis elu jooksul vähe seenel käinud? Vähe metsi mööda hulkunud? Kas minu perifeeria, mis endale unedes ligineda laseb, pole äkki linn? Tundratki olen ma näinud nii unes kui ilmsi, keskööpäikest ja laiskade jõgede lookeid. Loitsu alustades tuli just hõre metsatundra esimesena silmade ette. Madala päikese kiirtes helkiv vesi ja püstkoda kõrgel kaldal. Kas see on teine paralleelmaailm, linnadžungli vastand? Miks ei võiks see nii olla? Minu jaoks on soome-ugri juur ikka olulisem olnud kui eesti talupojakultuur. Linnalapsena sain viimasest osa vaid maal sugulaste pool käies ega osanud tähelepanu pöörata paljudele maaelu seikadele. Võtsin iseenesest mõistetava asjana seda, et maal on tumedate palkseinte ja muldpõrandaga köök, mille nurgas pirakas ahi, et loomulikult avaneb uks köögist rehe alla, kus on seintele riputatud mitmesuguseid suuremaid tööriistu ning kus seisab lisaks vankrile paar jalgratast ja sääreväristajat ning kust pääseb edasi lehmalauta ja seasulgu. Maal pidigi elamine teistmoodi välja nägema kui linnas. Õues mängides ei imestanud ma selle üle, et tare ees kase otsas rippusid vikatid ega juurelnud, miks rootsi päritolu looreha ja niidumasin roostetasid aia veeres kuuskede all. Võib-olla isegi teadsin, et kolhoosiajal ei tohtinud talus hobuseid olla, seepärast jäid kallid masinad lastele mängida. Mulle meeldis küll niidumasina sadulas istudes ja kange kiskudes ette kujutada, et sõidan kuhugi. Seda teadsin üsna varakult, et kahte lehma ei tohi laudas olla ja mullikas tuleb sellepärast kombinaati viia. Tagantjärele ei julgeks ma seda köndistatud maaelu küll eesti talupojakultuuriks nimetada. Kas me peaksime vangi, kes oma kongis on sunnitud putru sõrmedega sööma, traditsioonilise kultuuri elushoidjaks?
Äkki on minu maailmapilti mõjutanud viimased kaheksateist maal elatud aastat? See aeg pole möödunud mitte maakodu ja linnakodu vahel ränneldes, vaid maal elades ja linnas tööl käies. Tunnistan ausalt, maale elama asumine muutus minu jaoks võimalikuks alles pärast kolhoosiaja pärisorjuse lõppu. Ma ei osanud ennast uneski mõelda kolhoosnikuks, aga muud moodi tollal maal elada õieti ei saanud. Ehk oli võimalik mingi kavala sehvtiga soetada talumaja majandi maadele ka nii, et ise jäid kolhoosielust kõrvale. Mina seda ei osanud. Ma ei töötanud linnaski sedasorti ametis, mis võimaldanuks karbikest aianduskooperatiivis või seitsmekümnendate eestlase unistuste tippu – saunsuvilat järvekese kaldal.
Seega võisin vanavanemate kombel oma kohast ainult unistada. Sest nii, nagu praegu ei ole igal eesti perel maakodu, polnud paljudel maainimestel oma kohta ka pärast pärisorjuse kaotamist. Teame kõik, et talupojad vabastati maata. Kes suutsid, need hakkasid talusid päriseks ostma, kes ei, jäid endiselt rentnikeks. Viimaste käsi ei käinud kõige paremini, sest mingist ajapunktist peale muutus talude ostmine valdavaks. Osteti enamasti võlgu, mis tähendas, et kohta polnud võimalik poegade vahel jagada enne võlgade tasumist. Tavaliselt aga ei suutnudki see, kes oli suure vaevaga oma koha päikese all välja võidelnud, kujutada ette selle väiksemateks osadeks lagundamist. Koht pidi kujutlustes vaid edenema. Seetõttu jäid need, kes talu ei pärinud, mingis mõttes üle. Ja kui nad olid juba perekonna loonud ega sobinud seetõttu sulasteks-tüdrukuteks, tuli neil kaupa teha järjest kokku kuivaval renditalude põllul. Või jääda võimaluse korral isamajja tasuta tööjõuks. Minu isapoolne vanaisa Andres otsis kohta Simuna ja Kadrina kihelkonna mõisates ja otsustas viimaks koos perega 1898. aastal Kaukaasiasse õnne otsima minna. Tema poeg Kaarel, mu vanaisa, täitis küll vajalikud paberid ja tunnistati 1920. aastal Eesti Vabariigi kodanikuks, ent ei jõudnud kunagi Eestisse, vaid lasti koos vanema poja Adolfiga 1938. aasta 1. novembril Krasnodaris maha kui eesti kontrrevolutsioonilise natsionalistliku diversiooni- ja spionaažigrupi liige. Vanaisalt ei saanud ma kohta, sinna kerkis 21. sajandi algul hoopis olümpiaküla. Onu Adolfilt sain nime.
Mu emapoolne vanaema Olga oli tõeliselt paljulapselise pere kümnes, eelviimane laps, kes Hiiumaal oma kohta otsides leidis küll niipalju armastust, et eri meestega kahte last saada, kuid kes langes vallasemana tollase ühiskonna kõige madalamale astmele, nii et pidi noorema tütre suvedeks rikkamate sugulaste juurde tööle ja kostile saatma. Õnneks oli vanem tütar niivõrd tragi, et tuli juba kuueteistaastaselt Tallinna lapsehoidjaks. Võib arvata, et ta ei läinud päris võõraste juurde, sest tollal oli Tallinnas üsna märkimisväärne hiidlaste kogukond. Pealinna elu oli niivõrd palju parem, et varsti pärast kooli lõpetamist sai sinna kolida ka noorem õde, hiljem võeti emagi enda juurde elama. Nii leidis mu vanaema viimaks oma koha Tallinna üürikorteris. Tõsi küll, pärast esimese lapselapse sündi koliti sõjaaegsest linnast suviti Hiiumaale ja Nabalasse, aga pärast olukorra rahunemist tuldi taas linna. Linnas sai vanaema lõpuks võrdseks paljude teiste üürilistega, sõjajärgne aeg tõi neid suurtes hulkades juurde. Mõistan nüüd, miks mu tädi oli emast hakkajam ja enesekindlam. Süüdi polnud ainult jõukast peremehest isa, vaid pigem lapseeas linnatulek ja oma lähedaste paremale järjele aitamine. Vanaema pere kohta veel niipalju, et üheteistkümnest lapsest neli olid poisid, et kaks last (Kusti ja Liisa) surid juba neljakuuselt, Jonas aga kolmeaastaselt.
Nii ei olegi mul ette näidata oma põlist talukohta, mis oleks vanem kui Rooma riik, aga tahan sellest hoolimata uskuda, et olen esivanemate püüdlused mingil määral ellu viinud. Nagu vendki, kes elab oma väikeses majas Neeme mändide all. Muuseas märkis vanaisa optandi ankeeti tulevaseks elukohaks Liivimaa, kuigi pärines ise Eestimaa kubermangust. Ehk oli tal plaanis kusagil Tartumaal ankrusse heita?
Ma ei tea, kas Krimmi, Siberisse või Kaukaasiasse elama asunud inimesed kannatasid kuidagi selle all, et ei tundnud varasemat kohapärimust. Tean, et tulevased Eesti Aiakese elanikud hakkasid eestlaste jaoks võõrast keskkonda kodustama juba üle mägede Punaselageda poole rännates. August Ingermaa kirjutab oma mälestustes: „Teel pandi puhkamisleeridele eestipärased nimed: Küünarnukk, Arakalage, Männiorg, Hirmus org, Tangusori, Lambauputussori, Käärkamber, Karuvärav jne. Sõna „sori” tähendab kõigis Kaukaasia eesti külades vähemat mägede jõge või oja.“ Kusagil seal Mzõmta oru kaldal oli ka Lintropi lage koos Lintropi soriga. Varsti ei mäleta neid nimesid enam keegi. Kui toponüümidest polnud ümberasujatel puudust, siis võõramaa tavade ja taimede mittetundmine põhjustas õnnetusi. Eesti Aiakese asunikud on rääkinud mägilaste poolt röövitud tüdrukust ja perekonnast, kes suri pärast tundmatutest seentest tehtud sousti söömist, aga ükski paik ei jäänud nimetamata ega vajunud olematusesse sel põhjusel, et orust lahkuma sunnitud tšerkessid viisid oma pärimuse kaasa. Pärimus, kaasa arvatud paikadega seotud teadmised, pole ju asi iseeneses ega lähtu ka maast, veest, kividest ja puudest, vaid meie suhtest nendesse. Sellepärast on loomulik, et uus asustus loob uue pärimuse. Vana kadumisega kaob paratamatult ka eelnenud asurkonna suhe kõigesse ümbritsevasse. See elab edasi vaid lahkuma sunnitud inimeste mälestustes.
Kui tahaksime taga nutta kogu maailmas unustatud pärimust, peaksime sellele pühendama kogu kujuteldava tuleviku. Pealegi on pärimus kogu aeg muutuv. Pole kunagi nii olnud, et isad ja pojad mäletavad täpipealt ühtesid ja samu asju ning räägivad samu lugusid. Kuigi on jutte, laule, mälestusi ja muid traditsioonilisi teadmisi, mida antakse põlvest põlve edasi, on see muutumatu vaid ses mõttes, et nimetame kõike kokku pärimuseks või traditsiooniks. Peaksime leppima tõsiasjaga, et pärimus on nii hõlmamatu, et seda pole võimalik kunagi tervikuna teada, talletamisest rääkimata. Enne kui hakkame esitama üleskutseid kogu niiöelda kiiresti hääbuva pärimuse totaalseks kogumiseks, võiksime heita pilgu oma vanemate ja iseenda fotoalbumidesse ja küsida, kas mäletame kõiki piltidel olevaid inimesi, paiku ja sündmusi. Kes meie seast on unustamise patuta, see visaku esimene kivi.
Võib-olla olen mõistetud unedes mööda võõraid linnu ekslema just seepärast, et ei taibanud omal ajal vanematelt küsida asjade kohta, mida nüüd enam küsida ei saa. Ehk ma isegi küsisin, kuid olen unustanud vastused. Ehk mäletan midagi, ent kahtlen, kas see, mida tean, pole mitte mu oma väljamõeldis. Müüdid-muistendid elavad ju eeskätt meis endis. Mälestused segunevad pärimusliku häguga ja moodustavad sel kombel uut pärimust, mis ei pruugi tõene olla. Tõde pole pärimuse kriteerium, seda ajab taga meie teadvuse ratsionaalne pool. Oleme kirjaoskuse üleüldise omandamise ja omaks muutmise jaoks ohvriks toonud oma esmasünniõiguse – suulise pärimuse ega julge enam jutustada lugusid, sest kardame eksida. Kirjasõna on vahimees, kes käib meie kannul ja kuulutab – samm vasakule või samm paremale on põgenemine! Ent isegi siis, kui tahaksime põgeneda, ei tea me, kuhu. Kas peaksime pagema metsa või otsima pelgupaika perifeersest teadvusest? Siis ohverdaksime kogu loodud kirjakultuuri, mis juba niigi vangub võõra keele surve ees. Kas see, kui Eesti keelest saaks jälle köögikeel ja meist poolekeelsed, annaks meile tagasi kaotatud pärimuse? Kardan et mitte, pigem kaob siis eesti kultuur tervikuna.
Ent ikkagi, eksisteerib mingi ebakindlus, mis ei lase mul lugusid jutustada. Kohe, kui meenub, kuidas istusin lapsena suurena tundunud talutoas, mille tähelepanuväärseimaks esemeks oli must isesorti kiiktool, selline, mis kiikus põrandale asetatud kaartel, turgatab kusagilt meelde, nagu oleks see paik kuidagi seotud mu Hiiumaa vanaisaga, kelle nime ma ei tea. Ent kartus eksida ei lase mul seda lugu rääkida vihjamisest rohkem. Võib-olla näitas ema mulle kord, kui jälle vanaisa kohta pärisin, üht matusepilti lahtise kirstuga esiplaanil ja ütles – sinu vanaisa. Kuid taas tundub tegemist olevat pärimusliku häguga. Matusepilte leidub ema ja vanaema albumites suurel hulgal, olen neid mõnikord vaadanud ja püüdnud mõistatada, kas selline küsimine ja vastamine tõepoolest aset leidsid.
Ehk meeldib mulle, väljarändajate lapselapsele ja sisserändaja pojale just seepärast elada paigas, mis ei ahista oma pärimusliku koormaga. Majas, mida ligi kakskümmend aastat omaks pean, oli kolhoosiajal viis korterit, kus elasid mitte peremehed või nende järeltulijad, vaid palgatöölised. Ma ei tea nendest midagi, kuid võin fantaseerida, et nad töötasid lähedal asuvas Villemi sovhoosi karjalaudas ja töökojas või olid majandi traktoristid ja autojuhid. Ustele jäänud jäljed võivad tunnistada nii peretülidest kui joomingu ajal puhkenud kaklustest. Ükskõik, mis olnud, see olnud. Koht asub keset maaparandaja tugevat kätt näinud põlde, läheduses pole tähelepanuväärseid puid, kive ega allikaid. Maja on ehitatud 1932. aastal, laut pole õnneks säilinud. Võin siin vabalt toimetada oma isiklikku pärimust kujundades. Tagantjärele on imelik mõelda, et kuigi unistasin majakesest metsaserval või väikesel lagendikul, sattusin elama keset põlde. Üks mu tuttav imestas mind esmakordselt külastades: „Sul on siin lage nagu Kasahstani stepis!“ Oligi üsna lage, vähemalt idakaares ei peatunud pilk enne üsna kauget metsaviirgu. Lääne pool oli küll kunagisest hekist suureks sirgunud kuuski ja nende taha istutatud põõsaid, ümber maja ka õunapuid, kuid üldmulje oli avar. Kaheksateistkümne aastaga oleme jõudnud istutada üsna palju puid-põõsaid lisaks, nüüd oleks juba vaja metsikumalt vohavaid liike piirata.
Kuigi mulle meeldib metsi mööda hulkuda, olen hingelt ehk pigem aednik. Vaid oma kätega loodud keskkonnas tulevad mulle pähe head mõtted, metsik loodus ei peluta, kuid ei inspireeri ka. Metsa asemel mõjub mulle ehk rohkem meri, kuna veetsin suure osa lapsepõlvest ja noorusest mere lähedal, sageli otse kaldal. Kui vanaema veel elas, kogus ta lapselapsed punti ja viis Hiiumaale, pärast ta surma võttis isa meid suvistel koolivaheaegadel kaasa paikadesse, kus väikesadamaid ehitas. Nii veetsime ühe suve Kaberneemes, teise Neemes, kolmanda Ruhnu saarel. Põhjaranniku kalurikülad on jätnud minusse tugeva jälje. Päevade kaupa ronisime mööda väikeseid traalereid ja kakuaame, ootasime koos külapoistega kalurite tulekut, mängisime sadamas, võrgukuurides, rannas, isegi saepurukihi alla peidetud jäävarude juures. Otsisime veepiirilt aardeid, mida meri sinna mõnikord uhtus – välismaa pudeleid, värvilisi pakendeid. Viimastel kooliaastatel töötasin suviti koos isaga Keila jõesuhu ja Piritale muule ehitades ning Pirita jahisadama kaisid remontides.
Tartusse kolimise järel jäi meri kaugeks, tõmbama hakkasid hoopis Lõuna-Eesti metsad ja järved. Nüüd õppisin tundma seeni ja nende kasvupaiku. Meie peres polnud seened eriti populaarsed, hiidlased neist suurt ei pidanud, isa aga vist ei tundnud kuigivõrd siinseid seeni. Männiriisikaid ta ikka korjas ja neid me marineeritult sõima ka. Hoopis teine lugu oli marjadega. Mustikal ja pohlal käidi suure hoolega. Ema rääkis, kuidas neil oli lapsepõlves olnud köögis suur suhkruta tehtud pohla toormoosi tünn, kust seda alati sai leiva peale määrida. Ja huvitav, et niimoodi tehtud moos ei läinud halvaks. Pohlamoosi, eriti aga pohla-õunamoosi oli meil kodus küll alati. Aga lastele teadagi marjakorjamine ei meeldi. Meiegi polnud erandid, suure hädaga jõudsime kruusitäie marju korjata sel ajal, kui täiskasvanud täitsid ämbreid. Paraku kuulus marjakorjamine lahutamatult Hiiumaa suvede juurde. Marjad, mida meile meeldis korjata, tõsi küll, mitte massiliselt, olid metsmaasikad. Neid ajasime kõrre otsa ja pärast sõime piima kõrvale juues.
Kes ma siis olen? Korilane, metsa- või mererahva hulka kuuluja, põliselanik või juurteta asunik, pärimuse kandja, koguja või mõtestaja? Elasin kaua inimese kombel, kes „ei leia tänapäeval taevast üles Odamust, ei tee vahet taara- ja maausul ega oska nimetada ühtegi pühapaika“, kui Mikitat tsiteerida. Enne kodumaiste looduslike pühapaikadeni jõudmist pidin neid nägema hõimurahvaste juures, enne regilaulu ja seto meestelaulu laulmist pidin kuulama nganassaani loitse ja mansi isikulaule. Enne tõsisemat tutvust seenemetsade Mekaga tuli tallata Kaukasuse mägiradu. Sarnast loetelu võiks veel jätkatagi, kuid vastusele lähemale see ei vii. Tuleb leppida sellega, et inimene on üsna sarnane oma pärimusega, olles samamoodi hõlmamatu. Selleks et teada saada, kes oled, pead elu lõpuni elama, ja kui lõpeb elu, saab otsa ka sinu pärimus, kõik selle hetkeni avastamata müüdid ja muistendid pääsevad äkki vabaks ning igaüks võib neid enda omaks pidama hakata. Selle nimel tasub vist elada.
esmaspäev, 12. jaanuar 2015
Kiuslikud mõtted
Mõnikord valimiseelsel ajal, tüdinult kõikjalt peale pressivaist kõlavatest lubadustest, tulevad pähe kiuslikud mõtted. Täna hommikul hakkas kummitama mu oma partei loosung kaheksasaja eurosest alampalgast. Sotsid pole ainsad, kes näivad just enne valimisi taipavat, et võrreldes mitmete naabritega on eestlaste palganumbrid naeruväärsed, hinnad paraku aga väga tõsiselt võetavad. Järelikult suudetakse mõista, et praegune üliliberaalne majandusmudel pole jätkusuutlik. Saadakse aru, et tulumaksu võrdne vähenemine ei aita vaesemaid, kes võidavad kuus vorstijupi või viinapudeli raha, samal ajal kui kümneid tuhandeid teenivad kaasmaalased saavad riigile maksmata jätta sadu eurosid. Lähenevad valimised otsekui annaksid poliitikutele mõtlemisvõime tagasi. Mõneks ajaks, kuni koalitsioonikaubad tehtud ja avansina väljakäidud ideed, mille turjal võimule tõusti, taas prügikasti visatud. Mis teha, sellised on olud, vabandatakse siis. Tahtsime parimat, aga välja tuli jälle harju keskmine. Oleme sellise asjade käiguga üsna harjunud, sest selline on demokraatia.
Ent kuidas elada teadmisega, et töötasu, mida saan oma ala juhtiva teadlasena, kvalifitseerub valimiseelsete mõttelendude valguses kuhugi alampalga kanti? Sellest kiuslikust mõttest hargneb teisi. Miks on nii, et sõnades ülistatakse teadmisi, praktikas aga ei too nende omamine peagi sisse niipalju, et inimväärselt elada, normaalses rahvusvahelises teaduselus osalemisest rääkimata? Miks armastatakse rääkida hõimurahvastest, kuid nende kultuure uurivaid teadlasi nagu poleks olemaski? Kas teadus polegi kultuuri osa? Kas kultuur on vaid teater, etnofutu, rahva- ja folkmuusika? Kas kultuur on ainult taust, mille ees poliitikud saavad poseerida ja ärimehed oma tooteid müüa? Minusuguse tööd ja tegemised lähevad korda vaid niivõrd, kuivõrd aitavad seda tausta luua. Eksootilised fotod välitöödelt, need kõlbavad seintele küll, kui on tasuta saadaval. Filmid lähevad samuti, kui pole liiga pikad ja spetsiifilised. Uurimuste seisukohad kõlbavad erandkorras, kui rõhutavad populaarseid arusaamu või suundumusi, mida saab kasutada oma ideede toetamiseks. Muul juhul need ainult segavad. Pealegi on oma erialal tõsiselt võetavad kirjatööd üsna raske lugemine neile, kes enam päevalehtigi lugeda ei viitsi, populaarteaduslikud väljaanded aga on edukalt surmanud käibiv teaduspoliitika.
Kuidas müüa usundi-alaseid uurimusi ajal, kui internet kubiseb kõikvõimalikust esoteerikast? Kes ostab rahvalaulu- ja muusika kohta kirjutatud artikleid, kui saab tasuta või sümboolse raha eest kasutada ja ise tõlgendada arhiivides leiduvat materjali? Pealegi arvatakse, et rahva vaimuvara peab olema tasuta kättesaadav ka juhul, kui see sisaldab lisandväärtusi, olgu need loodud materjali säilitamise ja korrastamise või interpreteerimisega. Miskipärast aga ei kipu seesama kultuurilooja, kes meie poolt vahendatu ja tõlgendatu oma loomingusse paneb, seda tasuta jagama. Kaverite ajastul, näe, on tema loodud lisaväärtus kordades hinnalisem, sellised on turu reeglid. Tundub ka, et Eestile on kombeks üks teadlane korraga, olgu selleks X, Y või Z, sest mingil etapil tunneb meedia huvi vaid vaid ühe inimese arvamuste kohta, mida siis serveeritakse kogu teadusharu seisukohtadena. Aga keda see huvitab. Teadlane, eriti humanitaarteadlane olla pole uhke ja hea. Samuti pole hea olla kirjanik. Koos teadlasega paikneb viimane praeguses ühiskonnas redeli alumistel pulkadel, või kui soovite võrdlust loomariigist – mõlemad on toitumisahela alumised lülid, kes süüakse kindla peale ära. Aga siis tuleb ikka keegi, kes korjab luud kokku ja viib metsa kännu peale. Seepärast ei saa meie sugu kunagi otsa, olgu ühiskonnakord milline tahes.
Ent kuidas elada teadmisega, et töötasu, mida saan oma ala juhtiva teadlasena, kvalifitseerub valimiseelsete mõttelendude valguses kuhugi alampalga kanti? Sellest kiuslikust mõttest hargneb teisi. Miks on nii, et sõnades ülistatakse teadmisi, praktikas aga ei too nende omamine peagi sisse niipalju, et inimväärselt elada, normaalses rahvusvahelises teaduselus osalemisest rääkimata? Miks armastatakse rääkida hõimurahvastest, kuid nende kultuure uurivaid teadlasi nagu poleks olemaski? Kas teadus polegi kultuuri osa? Kas kultuur on vaid teater, etnofutu, rahva- ja folkmuusika? Kas kultuur on ainult taust, mille ees poliitikud saavad poseerida ja ärimehed oma tooteid müüa? Minusuguse tööd ja tegemised lähevad korda vaid niivõrd, kuivõrd aitavad seda tausta luua. Eksootilised fotod välitöödelt, need kõlbavad seintele küll, kui on tasuta saadaval. Filmid lähevad samuti, kui pole liiga pikad ja spetsiifilised. Uurimuste seisukohad kõlbavad erandkorras, kui rõhutavad populaarseid arusaamu või suundumusi, mida saab kasutada oma ideede toetamiseks. Muul juhul need ainult segavad. Pealegi on oma erialal tõsiselt võetavad kirjatööd üsna raske lugemine neile, kes enam päevalehtigi lugeda ei viitsi, populaarteaduslikud väljaanded aga on edukalt surmanud käibiv teaduspoliitika.
Kuidas müüa usundi-alaseid uurimusi ajal, kui internet kubiseb kõikvõimalikust esoteerikast? Kes ostab rahvalaulu- ja muusika kohta kirjutatud artikleid, kui saab tasuta või sümboolse raha eest kasutada ja ise tõlgendada arhiivides leiduvat materjali? Pealegi arvatakse, et rahva vaimuvara peab olema tasuta kättesaadav ka juhul, kui see sisaldab lisandväärtusi, olgu need loodud materjali säilitamise ja korrastamise või interpreteerimisega. Miskipärast aga ei kipu seesama kultuurilooja, kes meie poolt vahendatu ja tõlgendatu oma loomingusse paneb, seda tasuta jagama. Kaverite ajastul, näe, on tema loodud lisaväärtus kordades hinnalisem, sellised on turu reeglid. Tundub ka, et Eestile on kombeks üks teadlane korraga, olgu selleks X, Y või Z, sest mingil etapil tunneb meedia huvi vaid vaid ühe inimese arvamuste kohta, mida siis serveeritakse kogu teadusharu seisukohtadena. Aga keda see huvitab. Teadlane, eriti humanitaarteadlane olla pole uhke ja hea. Samuti pole hea olla kirjanik. Koos teadlasega paikneb viimane praeguses ühiskonnas redeli alumistel pulkadel, või kui soovite võrdlust loomariigist – mõlemad on toitumisahela alumised lülid, kes süüakse kindla peale ära. Aga siis tuleb ikka keegi, kes korjab luud kokku ja viib metsa kännu peale. Seepärast ei saa meie sugu kunagi otsa, olgu ühiskonnakord milline tahes.
reede, 26. detsember 2014
Proosaline luuletus. Kassidele.
Nojah. Kui on juba jõulu teise püha õhtu, siis pole seda aastat enam kuigi palju järel. Veel mõned lühikesed ja loodetavasti valged päevad ning pikad ja ehk mitte liiga külmad ööd. Kõlab nii, nagu oleks aasta maantee, mis lõppeb ootamatu kaljuseina või kuristikuga. Kui mitte kaljud, siis tõkkepuu peaks ikka ees olema. Ent mis on tõkkepuu taga? Kõigepealt peaks tulema ju mingisugune raudtee, aga kui uus aasta algab teisel pool seda, siis mis rongid kihutavad vana ja uue aasta vahel? Kas kiirrongid, ütleme näiteks, aastast 1956 aastasse 2034?. Või suvalisest jaamast, vabandust, aastast, suvalisse aastasse vastavalt tõkkepuu taga seisjale? Või pole neil ajaga üldse pistmist? Pühivad mööda mälestustega laetud vagunite tulede säras, aga mitte nii, et üks vagun ühest ja teine teisest aastast. Ei, kõik läbisegi. Näed ehk oma nabanööri lõiganud ämmaemandat. Ja siuhti – üle näo lehvib Alevtina nunnarüü. Ja siis juba pritsib mulda. Või tuld? Põhiline, kuidagi tuleb üle rööbaste teisele poole saada. Üle raudse jõe, aga see pole unustuse jõgi, mis võibki olla voolava veega, ainult et pigem lookleb see unustuse kallaste vahel. Umbes nagu Emajõgi nimetute luhtade ja põõsaste vahel. Kalameeste prügi ja tühjad pudelid mõlemal pool. Seiskunud mootoriga paat triivib allavett, sest isegi sellel jõel saab kütus enne otsa, kui peatub vool. Antud juhul aga tuleb ületada aastavahetuse ilutulestikku peegeldavad rööpad, mis näivad pilduvat sädemeid. Otsekui lõikaks keegi relakaga relsse. Ja sädemeid kiljub mu hing. Aga miks, mind ju ei lõigata ega lihvita. Või ehk siiski. Oleks ometi rongide vahel väikegi vahe! Kusagil kahe raudtee vahelisel saarel peaks ju olema Depoo, unelmate söögi- ja joogimaja ajatud lauad, väikeste kiviplaatidega kaetud põrand ja tagaseinas roostevabalt helkiv lett. Rujaline maailm! Ööpäev avatud marjamaa, hakkšnitsel ja mannavaht, ehk isegi kiire õlu söögi kõrvale või lonks viina kaasavõetud pudelist peldikuseinte varjus. Igavesti haljas kiri soovimas Head Uut Aastat. Aga kui tõkkepuu normaalasend on suletud – nii võib lugeda valvuriputka kõrval helendavalt sildilt – kust ma siis tean, millal võib üle rööbaste minna? Aeg oleks juba helgesse tulevikku pääseda nagu Jukul, kes hüüdis – õpetaja mina tahaksin ka Nõukogude Liidus elada! No kes ei tahaks paremat homset, näidake mulle näpuga. Aga ikka läheb nii, nagu tollel sellil, kes tahtis Kremlit näha, kuid sattus selle asemel raudteejaama. Vot, siin ma seisan ega saa sotti, millal ja kuhu kõik need rongid sõidavad. Kukekesi pole mulle vaja, apostlikke pätte kaheteistkümne kaupa ka mitte. Olen ise kolmeteistkümnes, vanakurja tosinas mees, kes kohe tõkkepuu taha saades kavatseb kodumaa reeta. Sest vaadake, ka mina olen sisserändaja poeg, sääskede ja parmude jumal, ja tahan sealpool sood kirjutada evangeeliumit kassidele.
reede, 19. september 2014
Sügis 666
On vahtrad juba üsna punased
ent vananaistesuvi kestab veel
ja muru tuleb endistviisi niita
mis sest et õunu muudkui kukub puist
päev koorub nende kohal helendavast udust
leht kirjutab et piiril lokkab võsa
kust pääseb läbi salasigarette vietnamlasi
ja mille varjus röövitakse ametnikke
miks enam nalja ei saa Eestimaal
miks vene usujuht saab kingiks hävitaja
impeerium tõstab pead nii siin kui idas
ei vaiki kahurid Donetski kandis
Iraagis kasvab musta kalifaadi vägi
Allah on õiglane nüüd öeldakse et Higgsi boson
restardi teha suudab universumile
ent vananaistesuvi kestab veel
ja muru tuleb endistviisi niita
mis sest et õunu muudkui kukub puist
päev koorub nende kohal helendavast udust
leht kirjutab et piiril lokkab võsa
kust pääseb läbi salasigarette vietnamlasi
ja mille varjus röövitakse ametnikke
miks enam nalja ei saa Eestimaal
miks vene usujuht saab kingiks hävitaja
impeerium tõstab pead nii siin kui idas
ei vaiki kahurid Donetski kandis
Iraagis kasvab musta kalifaadi vägi
Allah on õiglane nüüd öeldakse et Higgsi boson
restardi teha suudab universumile
neljapäev, 18. september 2014
Rannarahva lahkumine
Aga siis olid veel kivide rohekad juuksed
kalad vees ja pilved taevas
ja vahe maismaa ja mere vahel
nad nägid lahkuvaid linde ja uurisid silmapiiri
ning läksid raiuma suuri puid
et õõnestada pikki paadikehasid
koolutada neid aeglasel tulel
ja teha pardad laudadega kõrgeks
veel enne avamerele minekut
õppisid nad kutsuma tuuli
igaüht oma ilmakaare järgi
ja iseloomule vastavalt
siis püstitasid nad palju okslisi puuslikke
rannale vaatama kuidas kaovad
laidude taha nende nõgestest punutud purjed
rohkem pole keegi näinud seda
väikesekasvulist tumedat verd rahvast
siinsetel vaevu merest paistvatel kallastel
ainult kajakad istumas kujude otsas
ainult kivide juuksed hõljumas
ühes aeglaste lainetega mille all endiselt
ujuvad kalad keda ükski kalur ei püüa
ainult metsamüür taamal varjamas
uusi arglikult kerkivaid koldesuitse
kalad vees ja pilved taevas
ja vahe maismaa ja mere vahel
nad nägid lahkuvaid linde ja uurisid silmapiiri
ning läksid raiuma suuri puid
et õõnestada pikki paadikehasid
koolutada neid aeglasel tulel
ja teha pardad laudadega kõrgeks
veel enne avamerele minekut
õppisid nad kutsuma tuuli
igaüht oma ilmakaare järgi
ja iseloomule vastavalt
siis püstitasid nad palju okslisi puuslikke
rannale vaatama kuidas kaovad
laidude taha nende nõgestest punutud purjed
rohkem pole keegi näinud seda
väikesekasvulist tumedat verd rahvast
siinsetel vaevu merest paistvatel kallastel
ainult kajakad istumas kujude otsas
ainult kivide juuksed hõljumas
ühes aeglaste lainetega mille all endiselt
ujuvad kalad keda ükski kalur ei püüa
ainult metsamüür taamal varjamas
uusi arglikult kerkivaid koldesuitse
kolmapäev, 17. september 2014
Rannarahva sünd
Kunagi oli mets oli puise mõttega rahvas
vaatas puude vahelt rannakive ja merd
mõtles väikesest suitsutarest
mõnusast muinasmajast kus kolde paistel
nosida suitsuliha ja küpsenaerist
võib-olla mõtles natuke kiviaedadest
lehmadest sigadest isegi leivaviljast
aga õhtuti kohises meri valjemini kui puud
aga koidikul kisasid merelinnud
hulga valjemini kui metsalinnud
meretuul keerutas puude vahele
salapäraseid lõhnu ja öösel
hiilgasid laiskade lainete kohal
eredad tähed ja ükskord oligi –
soojal hilissuvisel õhtul
tuli see puise mõttega rahvas
metsast rannale nuusutas kerget tuult
korjas kivide vahelt ja liiva pealt oksi
süütas tuled ja istus nende ümber
naerid ja suitsuliha ei maitsenud enam
sama hästi kui varem ja metsalaulud
lagedal rannal ei kõlanud sama hästi
kui puude vahel ja mõtted kippusid
lainete kohale eriti siis kui kaua vaadata
tule peegeldust merevees või jälgida
tähtede poole tiirlevaid sädemeid
vastu hommikut valjenev tuul
puhus hõõgvele viimased tukid
siis kui lahkuti rannast vaadati
enne metsa korduvalt tagasi
nähti päikest kerkimas merest
oldi kuulnud et vanad kuud on kusagil
maailma serva taga virnas kui käiakivid
mida öö läbi rannas viibinud meestel
tuleb peagi vaatama minna
vaatas puude vahelt rannakive ja merd
mõtles väikesest suitsutarest
mõnusast muinasmajast kus kolde paistel
nosida suitsuliha ja küpsenaerist
võib-olla mõtles natuke kiviaedadest
lehmadest sigadest isegi leivaviljast
aga õhtuti kohises meri valjemini kui puud
aga koidikul kisasid merelinnud
hulga valjemini kui metsalinnud
meretuul keerutas puude vahele
salapäraseid lõhnu ja öösel
hiilgasid laiskade lainete kohal
eredad tähed ja ükskord oligi –
soojal hilissuvisel õhtul
tuli see puise mõttega rahvas
metsast rannale nuusutas kerget tuult
korjas kivide vahelt ja liiva pealt oksi
süütas tuled ja istus nende ümber
naerid ja suitsuliha ei maitsenud enam
sama hästi kui varem ja metsalaulud
lagedal rannal ei kõlanud sama hästi
kui puude vahel ja mõtted kippusid
lainete kohale eriti siis kui kaua vaadata
tule peegeldust merevees või jälgida
tähtede poole tiirlevaid sädemeid
vastu hommikut valjenev tuul
puhus hõõgvele viimased tukid
siis kui lahkuti rannast vaadati
enne metsa korduvalt tagasi
nähti päikest kerkimas merest
oldi kuulnud et vanad kuud on kusagil
maailma serva taga virnas kui käiakivid
mida öö läbi rannas viibinud meestel
tuleb peagi vaatama minna
kolmapäev, 10. september 2014
Pilguheit ühte klubisse
Et me tulevikus jälle ei imestaks, kuidas kõik algas, kuidas normaalsetest inimestest said marurahvuslased ja sõjaõhutajad, kuidas kunagi natslikku Saksamaaga sõdinud vene rahvas pöördus ise natsionalismi teele, tuleks näidata neid jõude, mis teda sinna veavad. Ehk ei ole veel hilja. Vladimir Putin üksi ei suuda Venemaad kuristikku tõugata, seepärast ei too tema võimult kõrvaldamine veel kaasa poliitika muutust. Ilmselt pole Putin isegi nn Euraasia liikumise algataja või peaideoloog. Tõenäoliselt pole ta üldse ideoloog, vaid ratsutab teiste ideede turjal. Üks võimalik seltskond, kelle mõtteid ta võib kasutada, on ennast koondanud organisatsiooni nimega Irboska Klubi (Изборский клуб). Nimi ühest küljest viitab tuntud Rooma Klubile, samas ka Vene riigi müütilisele rajamisele Irboskas 1152 aastat tagasi, futuroloogilises kontekstis aga Vene Impeeriumi uuestisünnile.
Irboska Klubi ühe asutaja ning praeguse presidendi Aleksander Prohhanovi eestvõttel rajati 27. septembril 2007. aastal kontrolljoone tagusele Setomaale Petseri-Irboska tee äärde nn Püha Küngas, mis pidi sümboliseerima uuesti ühendatud Venemaad. Praegu nimetatakse seda küngast Irboska Klubi projektiks. Tuleb tunnistada, et kui kolm aastat hiljem sealt mööda sõitsin, tundus mulle kohe, et see on spetsiaalselt püsti pandud just Eestile kuulunud territooriumile kui kinnitus, et kord saab ka ülejäänud Eesti taas Venemaa osaks. Õnneks pole ma pidanud osalema sel künkal toimunud tseremooniatel ei 2012. aastal, kui käisime 8. septembril Liinats’uradega esinemas Irboska ja Vene riigi aastapäevale pühendatud festivalil, ega ka tänavu 27. augustil, kui künkale puistati Krimmist ja nn Novorossiast toodud mulda. Õnneks ei kohtunud ma ka sellesama 27. augusti õhtul Pleskovis Irboska Klubi liikmetega, vähemalt teadlikult. Ent nad olid seal oma koosolekut pidamas. Leidsin vastava vihje internetist, see tekitas huvi uurida, mis klubiga on tegemist. Muide, Irboska Klubi asutati Pihkva Kremlis 8. septembril 2012. aastal.
Erilise vaevata leidsin nende internetilehed. Puna-musta kaanevärviga väljaanded, nn klubi raamatukollektsioon, oli esimene, mis tähelepanu köitis. Sellised teosed:
Vitali Averjanov. Impeerium ja tahe.
Mihhail Leontjev. Suveräniteedi ideoloogia.
Aleksander Prohhanov. Ma olen vene sõdur!
Valentin Katassonov. Venemaa paljaksröövimine.
Maksim Kalašnikov. Läbimurre tulevikku.
Andrei Fursov. Edasi võidu poole!
Mihhail Deljagin. Aeg võita.
Homme on sõda. Toim. A. Prohhanov, A. Nagornõi, V. Šurõgin.
Klubi annab välja oma ajakirja, mille 7. number algab näiteks Aleksander Prohhanovi artikliga „Boeing“ 666. Olen juba ammu oodanud, milla taas kraamitakse välja metsalise märk, nii tuttav vene inimesele Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ kontekstis, ja millal uude Pierre Bezuhhovid astuvad jalgade värisedes ameerika presidenti jahtima. Artikli algus kuulutab: „Donbassi kohal alla tulistatud Malaisia Airlainsi Boeinng 777 toob lähemale kohtutunni, on „maailmalõpu lennuk“, mis koondab oma plahvatuses kaasaegse maailma mürgised energiad. Ta tirib koletusse surmaakti riigid, armeed, eriteenistused, propagandamasinad ja mandrid. See „Boeing“ võib valla päästa kolmanda maailmasõja.“ Paraku nähakse lennuki allatulistamise taga USA karvast kätt. Järgnevalt loetletakase mitmeid väidetavaid ameerika provokatsioone – 1898. aastal Havanna reidil õhku lennanud USA ristleja „Maine“, Tonkingi lahes USA sõjalaevu tulistanud Põhja-Vietnami alused, N. Liidu poolt alla tulistatud Lõuna-Korea lennuk, 2001. aasta 11. septembri sündmused, väited Iraagi keemiarelvast. Selgesti antakse mõista, et samasse ritta – ameeriklaste kätetöö hulka – kuulub ka malaisia Boeing. Kummaline on lugeda sellisedi väiteid üsna soliidse klubi eesotsas seisvalt mehelt. Veel kummalisem, et kasutatakse neidsamu argumente, mida levitab lääne nn alternatiivne press, sealhulgas ka vahepeal eestis riiklikult rahastatud Telegram.ee. Paraku on tuntud vandenõuteooriate tsiteerimise eesmärk siin teine, sest püütakse külvata vaenu ja usaldamatust Lääne ja Venemaa vahele. Kerkis küsimus, kes on need inimesed, kes seostavad ennast Irboska Klubiga?
Järgnevalt võtsingi vaatluse alla klubi liikmed. Tegevliikmete nimekirjas oli 31 nime. Tuntud majandusteadlased, filosoofid, kirjanikud ja ajakirjanikud, sekka mõni matemaatik, füüsik ja paar ettevõtjat ning üks vaimulik. Kui lähemalt uurima hakkasin, koorusid välja märksõnad vene tsivilisatsioon, geopoliitika, patriotism, Euraasia integratsioon. Üks esimesi artikleid, millele pilgu peale heitsin, kandis pealkirja „Kuidas venelased ukrainlasteks tehti“, autoriks Oleg Platonov. See algab sõnadega „Fašism on Lääne kõige hinnalisem aare. Fašism on Lääne know-how. Lääs lõi selle, kasvatas üles ja jätkab selle kultiveerimist tänaseni. Fašistlik soov vallutada Venemaa ja tükeldada see mõlgub lääneeurooplaste teadvuses 13. sajandist alates. Teutooni ordu, rooma paavst, Napoleon, Hitler ja kaasaegsed Merkel, Hollande, inglise kuninganna ja president Obama – kõik nad on ühe ahela lülid – Drang nach Osten.“ Edasi tuli jutt sellest, kuidas 17. sajandil juutide ja poolakate abiga õigeusklikke venelasi välja suretati ja kuidas hiljem saksa eriteenistus mõtles Venemaast ära rebitava piirkonna jaoks välja nime Ukraina. Tundus, et autor tahab kuradit peltsebuliga välja ajada. Ehk siis tema poolt väidetava lääne fašismi vastu äärmuslik vene natsionalism. Tekkis huvi klubi liikmete kohta rohkem teada saada. Tuleb ju vaenlast tundma õppida. Järgnevas ülevaates olen kasutanud kõigepealt klubi enda saidil leiduvaid elulookirjeldusi, kursiivis aga lisanud mujalt kogutud taustainfo.
Aleksander Prohhanov. Klubi president. Väljapaistev vene nõuk. kirjanik ja ühiskonnategelane, Venemaa Kirjanike Liidu sekretariaadi liige, ajalehe „Zavtra“ peatoimetaja.
„Zavtra“ on ajaleht, mis kuulutab ultranatsionalistlikke ja kommunistlikke vaateid. Prohhanovi minevik seotud „Pravda“ ja „Literaturnaja Gazetaga“, oli korrespondent Afganistanis, Nikaraguas, Angoolas, Kambodžas, Etioopias. Märtsis 1969 oli esimene, kes kirjutas nõukogude-hiina konflikti ajal sündmustest Damanski saarel. 1991. aastal toetas augustiputši, oli üks selle manifestiks peetava kirjutise „Slovo k narodu“ autoritest.
Aleksander Nagornõi. Klubi sekretär. Väljapaistev politoloog ja publitsist, üks juhtivaid eksperte üleminekumajandusega riikide kaasaegsete rahvusvaheliste suhete ja poliitilise dünaamika alal. Poliitiliste Ekspertide ja Konsultantide Assotsiatsiooni asepresident. Ajalehe „Zavtra“ peatoimetaja asetäitja.
Õppis Moskva Võõrkeelte Instituudis, seejärel töötas TASS-is. 1975. aastal astus N. Liidu TA USA ja Kanada Instituudi aspirantuuri, teemaks „USA Hiina-poliitika sisepoliitilised põhjused“. Kandidaadiväitekiri samal teemal. 1989 – 1993 töötas N. Liidu TA Ida-Uuringute Instituudi Jaapani osakonnas. 1993 – 1996 Vene Föderatsiooni Valitsuse juures oleva Rahvamajanduse Akadeemia juhtivteadur.
Aleksander Agejev. Väljapaistev vene teadlane, Moskva Riikliku Ülikooli professor, Venemaa Ühiskonnateaduste Akadeemia akadeemik, Majandusstrateegiate Instituudi peadirektor, Rahvusvahelise Tuleviku-uuringute Akadeemia president. Ajakirjade „Ekonomitšeskie strategii“ ja „Partnerstvo tsivilizatsii“ peatoimetaja. Venemaa TA Prognoosimise Nõukogu ja TA Rahvusvahelise Integratsiooni Nõukogu liige. Valitsuse Juures Asuva Sõjatööstuse Komisjoni Esimehe Ühiskondliku Nõukogu liige, Vene Föderatsiooni Presidendi Majandusnõukogu Rahvusvahelise majandusintegratsiooni töögrupi liige jne.
Zhores Alferov. Väljapaistev vene nõukogude teadlane ja ühiskonnategelane, füüsik. Ainus elus olev Nobeli preemia laureaat Venemaal, Venemaa TA akadeemik, TA viitsepresident, TA Peterburi Teadusliku Keskuse presiidiumi esimees, USA TA välisliige. Paljude maade taeduste akadeemiate auliige.
Duumasaadik, üks Venemaa Kommunistliku Partei mõjuvõimsamaid tegelasi. 2007. aastal oli kommunistide valimisnimekirjas teine Gennadi Zjuganovi järel.
Sergei Glazjev. Väljapaistev majandusteadlane, poliitik ja ühiskonnategelane, Venemaa TA akadeemik, Venemaa presidendi nõunik Euraasia integratsiooni küsimustes.
Oli 1991 – 1993 Vene Föderatsiooni välismajandussuhete minister, 1993 - 2007 duumasaadik, kusjuures 1999. aastal kandideeris kommunistide nimekirjas. Aastal 1996 Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu Majandusjulgeoleku Valitsuse ülem. 2003. aastal oli üks vasaknatsionalistliku partei Rodina (Kodumaa) asutajaid. 2008. aastal määrati Euraasia Majandusühenduse peasekretäri asetäitjaks. 30. juulil 2012 määrati Vene Föderatsiooni Presidendi nõunikuks. Ala – föderaalsete täitevorganite Euraasia integratsiooni ja tolliliidu alase tegevuse koordineerimine. Üks esimesse seitsme seast, kes pärast Krimmi annekteerimist langes USA sanktsioonide alla.
Mihhail Deljagin. Tuntud majandusteadlane, analüütik, poliitik ja ühiskonnategelane. Venemaa Ühiskonnateaduste Akadeemia akadeemik, Globaliseerumise Probleemide Instituudi direktor.
Endine Rodina partei ideoloogianõukogu spiiker. Olnud VF Presidendi Analüütilise Valitsuse peaanalüütik, VF Presidendi majandusabi referent, asepeaministri nõunik majandusliku julgeoleku alal, 2002. – 2003. peaminister Kasjanovi abi.
Aleksander Dugin. Väljapaistev filosoof, kirjanik, kirjastaja, poliitik ja ühiskonnategelane. Moskva Riikliku Ülikooli professor. Rahvusvahelise Euraasia liikumise juht. Osales 1980. teisel poolel ühiskondlik-patriootilistes organisatsioonides, oli aastail 1998 – 2003 Riigiduuma esimehe nõunik. 1997. aastal ilmus temalt esimene vene geopoliitika õpik „Osnovõ geopolitiki“.
Oli üks Natsionaalbolševistliku Partei, Natsionaalbolševistliku Rinde (need on saidil mainitud ühiskondlik-patriootilised organisatsioonid) ja Euraasia Partei loojaid ja juhtfiguure. Üks praeguse Venemaa ideoloogilisi alustalasid. 2005. aastast õigeuskliku telekanali „Spas“ peatoimetaja, iganädalase analüütilise saate „Vehhi“ saatejuht.
Leonid Ivašov. Sõjaväelane, kindralpolkovnik. Aastail 1996 – 2001 Kaitseministeeriumi Rahvusvahelise Sõjalise Koostöö Peavalitsuse ülem. Professor. Geopoliitika Küsimuste Akadeemia president.
Aastail 1976 – 1984 oli N. Liidu kaitseminisrtri Dmitri Ustinovi vanemabi. Alates 1987 Kaitseministeeriumi Asjadevalitsuse ülem, 1992 – 1996 SRÜ Kaitseministrite Nõukogu sekretär, augustist 1999 SRÜ riikide Sõjalise Koostöö Staabi ülem, 2002. aastal rajas Venemaa Sõjalis-Riikliku Liidu (Военно-державный союз России) ja sai selle juhiks, 2006 valiti Vene Rahva Liidu esimeheks.
Maksim Kalašnikov (Vladimir Kutšerenko). Tuntud kirjanik, futuroloog, ajakirjanik, ühiskonnategelane. Üks „Vene Doktriini“ (Русская доктрина) peaautoreid, Dünaamilise Konservatismi Instituudi juhtivekspert.
Vene natsionalistlik agitaator, kaasagse Venemaa kriitik ja nõukogude režiimi ülistaja. Armastab arutlusi teemal, milliseks oleks Stalini Venemaa võinud kujuneda ilma Brežnevi ja Gorbatšovita. Pooldab Venemaa föderaalset impeeriumit, mille koosseisus oleksid Ukraina, osa Valgevenest, Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia.
Mihhail Korovin. Politoloog, ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Geopoliitiliste Ekspertiiside Keskuse direktor, Moskva Riikliku Ülikooli sotsioloogiateaduskonna Konservatiivsete Uuringute Keskuse juhataja asetäitja, Euraasia komitee liige, Rahvusvahelise Euraasia Liikumise juhataja asetäitja, analüütilise portaali „Jevrazia“ peatoimetaja.
Oli 1995. aastal Natsionaalbolševistliku Partei, loomise juures (parteipilet nr 8), oli NBP esimese brigaadi juht, kuulus enne Limonoviga tülliminekut partei poliitnõukokku, lahkus NBP-st koos Dugini ja teiste tema poolehoidjatega 1998. Alates 1999. aastast oli Riigiduuma juhtimisel töötava Geopoliitiliste Ekspertiiside Keskuse ekspert. 2007. aastast telekanali „Spas“ saate „Vehhi“ rubriigi Reaktsija saatejuht. 2003. aastast ajalehe „Jevraziskoe obozrenie“ toimetaja. 2005. aastal pani aluse Euraasia Noorte Liidule ja sai selle juhiks.
Mihhail Leontjev. Ajakirjanik, Pevõi kanali juhtiv poliitika- ja majandusvaatleja, programmi „Odnako“ (kanal ORT) ja samanimelise ajakirja juht. Aastast 2001 Dugini juhitud ühiskondlik-poliitilise liikumise „Jevrazija“ liige, 2002. aastast „Jedinaja Rossija“ partei liige.
Läti kuulutas Leontjevi persona non grataks pärast 2003. aastal Riia televisioonis antud solvavat intervjuud. 2006. aastal keelas Ukraina valitsus tal maa külastamise viieks aastaks pärast seda, kui Leontjev oli esinenud eitavate avaldustega ukraina rahvuse aadressil. 2001. aastast tänaseni juhib Pervõi kanal’i Infosaadete Direktsiooni autorisaadete osakonda.
Natalia Narotšinskaja. Ajaloolane, diplomaat, poliitik ja ühiskonnategelane. Ajaloolise Perspektiivi Fondi direktor. Demokraatia ja Koostöö Euroopa Instituudi president.
Vahemikus 1982 – 1989 töötas N. Liidu diplomaatilises missioonis ÜRO juures. Pärast oli mitme partei, s.h. Deržava liige, võitis tähelepanu nõudes kirikule suuremat rolli ühiskonnas ja toetades Venemaa sõjalisi aktsioone Tšetšeenias 1994 – 1996. NATO laienemise vastasena nimetas Balti riikide järjepidevuse tunnistamist katseks ühendada alliansiga ajaloolisi Venemaa osi. Valiti Riigiduumasse 2003. aastal Rodina partei nimekirjas, oli Duuma Rahvusvaheliste Suhete Komitee asepresident, valiti uuesti saadikuks 2007. Toetab Venemaa järjepidevuse tunnistamist, pidades õigustühisteks bolševike poolt pärast I maailmasõda sõlmitud lepinguid, mis vähendasid impeeriumi territooriumit.
Vladimir Ovtšinski. Kriminoloog, miilitsa kindral-major, Vene Föderatsiooni teeneline jurist, Venemaa Interpoli büroo eksjuht.
1992 – 1995 oli siseministri esimese asetäitja abi, 1995 – 1997 Vene Föderatsiooni siseministri abi, 1997 – 1999 Venemaa Interpoli büroo juht, 2004 – 2011 Konstitutsioonikohtu esimehe nõunik, alates 2004 Riigiduuma Korruptsioonivastase Nõukogu ekspertkomisjoni liige, 2012 siseministri nõunik, siseasjade organite reformi laiendatud töögrupi vastutav sekretär.
Oleg Platonov. Tuntud kirjanik, ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Vene Tsivilisatsiooni Instituudi direktor. „Vene rahva suure entsüklopeedia“ peatoimetaja (ilmunud on 14 köidet), „Vene mõtte klassika raamatuseeria“ vastutav toimetaja (üle 100 köite).
Wikipedia andmetel ultranatsionalist, antisemiit ja holokausti eitaja. „Vene rahva suures entsüklopeedias“ ülistab ta Püha Venemaa tsivilisatsiooni, mida alates 17. sajandist on õõnestanud juudid ja vabamüürlased, kes korraldasid ka revolutsiooni. Ja kuigi Platonov süüdistab bolševikke 87 miljoni inimese tapmises, leiab ta, et Stalin astus esimese sammu Venemaa juudi bolševismist vabastamiseks. Tema sulest pärineb ka kirjutis „Kuidas Venelased ukrainlasteks tehti“.
Vassili Simtšera. Nõukogude ja vene majandusteadlane, statistilise modelleerimise spetsialist. Professor. Majandusteaduste Akadeemia asepresident.
Töötab Euraasia tolliliidu statistikaosakonna ülemana.
Šamil Sultanov. Filosoof, ajaloolane, publitsist, poliitik ja ühiskonnategelane. Strateegiliste uuringute keskuse „Venemaa – islamimaailm“ president.
Sündinud Usbekistanis, 1991- 1993 oli ajalehe „Denj“ toimetuskolleegiumi liige ja erikorrespondent, 1994. aastast sama lehe baasil loodud ajalehe „Zavtra“ kaastoimetaja. 1995. aastal sai Venemaa Rahvaste Liidu Üldrahvaliku Nõukogu liikmeks, oli islamipartei „Taassünd“ liige, 2003 Venemaa Regioonide Partei kaasesimees, Riigiduuma saadik.
Sergei Tšernjahovski. Poliitfilosoof, politoloog, publitsist. Politoloogia Akadeemia tegevliige, professor. Rahvusvahelise Sõltumatu Majandus-Poliitilise Ülikooli presidendi nõunik, sama ülikooli professor. Vene Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi Ühiskondliku Nõukogu liige.
Oli 1990 – 1993 Moskva linna Sverdlovski rajooni nõukogu rahvasaadik, NLKP Moskva linnakomitee liige. Keeldus allumast Jeltsini ukaasile kompartei keelustamise kohta, töötas aktiivselt NLKP Moskva linnakomitees ajal, kui kompartei tegevus oli keelatud. Temale kuuluvad sõnad „Ukraina varemetest võib sündida tugev ja rikas Venemaa.“ Eitab Stalini kuritegusid, nimetades nendest rääkimist müstifikatsiooniks. Samas ei meeldi talle kiriku liiga suur roll ühiskonnas.
Arhimandriit Tihhon (Ševkunov). Tuntud kiriku- ja ühiskonnategelane, režissöör, kirjastaja. Vene Õigeusu Kiriku Kõrgema Kirikunõukogu liige, Sretenski kloostri eestseisja, Sretenski Vaimuliku seminari rektor. Patriarhi Kultuurinõukogu vastutav sekretär. Vene Föderatsiooni Presidendi Kultuuri-ja Kunstinõukogu liige.
Maksim Ševtšenko. Ajakirjanik, Pervõi kanali saatejuht. Aastail 2008 – 2010 oli Vene Föderatsiooni Ühiskondliku Palati liige. Vene Föderatsiooni Presidendi Kodanikuühiskonna ja Inimõiguste Arendamise Nõukogu liige.
Vahemikus 1989 – 1991 töötas ajalehe „Vestnik hristianskoi demokratii“ toimetuses. Ajalehte andis välja Venemaa Kristlik-demokraatlik Liit. 1991 – 1995 õpetas Venemaa ja Lääne-Euroopa ajalugu gümnaasiumis „Radonež-Jasenevo“. Alates 1996 töötas Nezavisimaya Gazeta korrespondendina Afganistanis, Pakistanis, Tšetšeenias, Dagestanis, Jugoslaavias, iisraelis, Palestiinas. Telesaated Судите сами ja В контексте. Putini pooldaja, nn Anti-oranži komitee liige.
Vladislav Šurõgin. Sõjakirjanik, ajalehe „Zavtra“ vaatleja. APN.ru toimetuskolleegiumi liige.
Alates 1991. aastast nädalalehe „Zavtra“ sõjalise osa toimetaja. Vahemikus 1991 – 2003 viibis üle kahekümne korra konfliktipiirkondades Karabahhias, Lõuna-Osseetias, Dnestri-Äärses Vabariigis, Abhaasias, Tadžikistanis, Serbias, Tšetšeenias, Iraagis. Oktoobris 1993 kaitses Ülemnõukogu hoonet Jeltsini käsul toimunud rünnakute eest, sõdis vabatahtlikuna Serbias ja Transnistrias, sai kolm korda haavata. Aastast 2000 ajalehe „Zavtra“ peatoimetaja asetäitja. Natsionaal-bolševistliku partei liige aastast 2002. Alates 2012 kanali DenjTV sõjasaate „Komandanditund“ saatejuht.
Selline seltskond. Osa venekeelseid asutuste ja ametite nimesid on kindlasti valesti tõlgitud, aga proovi sa kursis olla kogu sealse bürokraatiaga. Venemaal on ikka au sees peetud pikki ja keerulisi nimesid ja raskesti dešifreeritavaid lühendeid.
Irboska Klubi ühe asutaja ning praeguse presidendi Aleksander Prohhanovi eestvõttel rajati 27. septembril 2007. aastal kontrolljoone tagusele Setomaale Petseri-Irboska tee äärde nn Püha Küngas, mis pidi sümboliseerima uuesti ühendatud Venemaad. Praegu nimetatakse seda küngast Irboska Klubi projektiks. Tuleb tunnistada, et kui kolm aastat hiljem sealt mööda sõitsin, tundus mulle kohe, et see on spetsiaalselt püsti pandud just Eestile kuulunud territooriumile kui kinnitus, et kord saab ka ülejäänud Eesti taas Venemaa osaks. Õnneks pole ma pidanud osalema sel künkal toimunud tseremooniatel ei 2012. aastal, kui käisime 8. septembril Liinats’uradega esinemas Irboska ja Vene riigi aastapäevale pühendatud festivalil, ega ka tänavu 27. augustil, kui künkale puistati Krimmist ja nn Novorossiast toodud mulda. Õnneks ei kohtunud ma ka sellesama 27. augusti õhtul Pleskovis Irboska Klubi liikmetega, vähemalt teadlikult. Ent nad olid seal oma koosolekut pidamas. Leidsin vastava vihje internetist, see tekitas huvi uurida, mis klubiga on tegemist. Muide, Irboska Klubi asutati Pihkva Kremlis 8. septembril 2012. aastal.
Erilise vaevata leidsin nende internetilehed. Puna-musta kaanevärviga väljaanded, nn klubi raamatukollektsioon, oli esimene, mis tähelepanu köitis. Sellised teosed:
Vitali Averjanov. Impeerium ja tahe.
Mihhail Leontjev. Suveräniteedi ideoloogia.
Aleksander Prohhanov. Ma olen vene sõdur!
Valentin Katassonov. Venemaa paljaksröövimine.
Maksim Kalašnikov. Läbimurre tulevikku.
Andrei Fursov. Edasi võidu poole!
Mihhail Deljagin. Aeg võita.
Homme on sõda. Toim. A. Prohhanov, A. Nagornõi, V. Šurõgin.
Klubi annab välja oma ajakirja, mille 7. number algab näiteks Aleksander Prohhanovi artikliga „Boeing“ 666. Olen juba ammu oodanud, milla taas kraamitakse välja metsalise märk, nii tuttav vene inimesele Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ kontekstis, ja millal uude Pierre Bezuhhovid astuvad jalgade värisedes ameerika presidenti jahtima. Artikli algus kuulutab: „Donbassi kohal alla tulistatud Malaisia Airlainsi Boeinng 777 toob lähemale kohtutunni, on „maailmalõpu lennuk“, mis koondab oma plahvatuses kaasaegse maailma mürgised energiad. Ta tirib koletusse surmaakti riigid, armeed, eriteenistused, propagandamasinad ja mandrid. See „Boeing“ võib valla päästa kolmanda maailmasõja.“ Paraku nähakse lennuki allatulistamise taga USA karvast kätt. Järgnevalt loetletakase mitmeid väidetavaid ameerika provokatsioone – 1898. aastal Havanna reidil õhku lennanud USA ristleja „Maine“, Tonkingi lahes USA sõjalaevu tulistanud Põhja-Vietnami alused, N. Liidu poolt alla tulistatud Lõuna-Korea lennuk, 2001. aasta 11. septembri sündmused, väited Iraagi keemiarelvast. Selgesti antakse mõista, et samasse ritta – ameeriklaste kätetöö hulka – kuulub ka malaisia Boeing. Kummaline on lugeda sellisedi väiteid üsna soliidse klubi eesotsas seisvalt mehelt. Veel kummalisem, et kasutatakse neidsamu argumente, mida levitab lääne nn alternatiivne press, sealhulgas ka vahepeal eestis riiklikult rahastatud Telegram.ee. Paraku on tuntud vandenõuteooriate tsiteerimise eesmärk siin teine, sest püütakse külvata vaenu ja usaldamatust Lääne ja Venemaa vahele. Kerkis küsimus, kes on need inimesed, kes seostavad ennast Irboska Klubiga?
Järgnevalt võtsingi vaatluse alla klubi liikmed. Tegevliikmete nimekirjas oli 31 nime. Tuntud majandusteadlased, filosoofid, kirjanikud ja ajakirjanikud, sekka mõni matemaatik, füüsik ja paar ettevõtjat ning üks vaimulik. Kui lähemalt uurima hakkasin, koorusid välja märksõnad vene tsivilisatsioon, geopoliitika, patriotism, Euraasia integratsioon. Üks esimesi artikleid, millele pilgu peale heitsin, kandis pealkirja „Kuidas venelased ukrainlasteks tehti“, autoriks Oleg Platonov. See algab sõnadega „Fašism on Lääne kõige hinnalisem aare. Fašism on Lääne know-how. Lääs lõi selle, kasvatas üles ja jätkab selle kultiveerimist tänaseni. Fašistlik soov vallutada Venemaa ja tükeldada see mõlgub lääneeurooplaste teadvuses 13. sajandist alates. Teutooni ordu, rooma paavst, Napoleon, Hitler ja kaasaegsed Merkel, Hollande, inglise kuninganna ja president Obama – kõik nad on ühe ahela lülid – Drang nach Osten.“ Edasi tuli jutt sellest, kuidas 17. sajandil juutide ja poolakate abiga õigeusklikke venelasi välja suretati ja kuidas hiljem saksa eriteenistus mõtles Venemaast ära rebitava piirkonna jaoks välja nime Ukraina. Tundus, et autor tahab kuradit peltsebuliga välja ajada. Ehk siis tema poolt väidetava lääne fašismi vastu äärmuslik vene natsionalism. Tekkis huvi klubi liikmete kohta rohkem teada saada. Tuleb ju vaenlast tundma õppida. Järgnevas ülevaates olen kasutanud kõigepealt klubi enda saidil leiduvaid elulookirjeldusi, kursiivis aga lisanud mujalt kogutud taustainfo.
Aleksander Prohhanov. Klubi president. Väljapaistev vene nõuk. kirjanik ja ühiskonnategelane, Venemaa Kirjanike Liidu sekretariaadi liige, ajalehe „Zavtra“ peatoimetaja.
„Zavtra“ on ajaleht, mis kuulutab ultranatsionalistlikke ja kommunistlikke vaateid. Prohhanovi minevik seotud „Pravda“ ja „Literaturnaja Gazetaga“, oli korrespondent Afganistanis, Nikaraguas, Angoolas, Kambodžas, Etioopias. Märtsis 1969 oli esimene, kes kirjutas nõukogude-hiina konflikti ajal sündmustest Damanski saarel. 1991. aastal toetas augustiputši, oli üks selle manifestiks peetava kirjutise „Slovo k narodu“ autoritest.
Aleksander Nagornõi. Klubi sekretär. Väljapaistev politoloog ja publitsist, üks juhtivaid eksperte üleminekumajandusega riikide kaasaegsete rahvusvaheliste suhete ja poliitilise dünaamika alal. Poliitiliste Ekspertide ja Konsultantide Assotsiatsiooni asepresident. Ajalehe „Zavtra“ peatoimetaja asetäitja.
Õppis Moskva Võõrkeelte Instituudis, seejärel töötas TASS-is. 1975. aastal astus N. Liidu TA USA ja Kanada Instituudi aspirantuuri, teemaks „USA Hiina-poliitika sisepoliitilised põhjused“. Kandidaadiväitekiri samal teemal. 1989 – 1993 töötas N. Liidu TA Ida-Uuringute Instituudi Jaapani osakonnas. 1993 – 1996 Vene Föderatsiooni Valitsuse juures oleva Rahvamajanduse Akadeemia juhtivteadur.
Aleksander Agejev. Väljapaistev vene teadlane, Moskva Riikliku Ülikooli professor, Venemaa Ühiskonnateaduste Akadeemia akadeemik, Majandusstrateegiate Instituudi peadirektor, Rahvusvahelise Tuleviku-uuringute Akadeemia president. Ajakirjade „Ekonomitšeskie strategii“ ja „Partnerstvo tsivilizatsii“ peatoimetaja. Venemaa TA Prognoosimise Nõukogu ja TA Rahvusvahelise Integratsiooni Nõukogu liige. Valitsuse Juures Asuva Sõjatööstuse Komisjoni Esimehe Ühiskondliku Nõukogu liige, Vene Föderatsiooni Presidendi Majandusnõukogu Rahvusvahelise majandusintegratsiooni töögrupi liige jne.
Zhores Alferov. Väljapaistev vene nõukogude teadlane ja ühiskonnategelane, füüsik. Ainus elus olev Nobeli preemia laureaat Venemaal, Venemaa TA akadeemik, TA viitsepresident, TA Peterburi Teadusliku Keskuse presiidiumi esimees, USA TA välisliige. Paljude maade taeduste akadeemiate auliige.
Duumasaadik, üks Venemaa Kommunistliku Partei mõjuvõimsamaid tegelasi. 2007. aastal oli kommunistide valimisnimekirjas teine Gennadi Zjuganovi järel.
Sergei Glazjev. Väljapaistev majandusteadlane, poliitik ja ühiskonnategelane, Venemaa TA akadeemik, Venemaa presidendi nõunik Euraasia integratsiooni küsimustes.
Oli 1991 – 1993 Vene Föderatsiooni välismajandussuhete minister, 1993 - 2007 duumasaadik, kusjuures 1999. aastal kandideeris kommunistide nimekirjas. Aastal 1996 Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu Majandusjulgeoleku Valitsuse ülem. 2003. aastal oli üks vasaknatsionalistliku partei Rodina (Kodumaa) asutajaid. 2008. aastal määrati Euraasia Majandusühenduse peasekretäri asetäitjaks. 30. juulil 2012 määrati Vene Föderatsiooni Presidendi nõunikuks. Ala – föderaalsete täitevorganite Euraasia integratsiooni ja tolliliidu alase tegevuse koordineerimine. Üks esimesse seitsme seast, kes pärast Krimmi annekteerimist langes USA sanktsioonide alla.
Mihhail Deljagin. Tuntud majandusteadlane, analüütik, poliitik ja ühiskonnategelane. Venemaa Ühiskonnateaduste Akadeemia akadeemik, Globaliseerumise Probleemide Instituudi direktor.
Endine Rodina partei ideoloogianõukogu spiiker. Olnud VF Presidendi Analüütilise Valitsuse peaanalüütik, VF Presidendi majandusabi referent, asepeaministri nõunik majandusliku julgeoleku alal, 2002. – 2003. peaminister Kasjanovi abi.
Aleksander Dugin. Väljapaistev filosoof, kirjanik, kirjastaja, poliitik ja ühiskonnategelane. Moskva Riikliku Ülikooli professor. Rahvusvahelise Euraasia liikumise juht. Osales 1980. teisel poolel ühiskondlik-patriootilistes organisatsioonides, oli aastail 1998 – 2003 Riigiduuma esimehe nõunik. 1997. aastal ilmus temalt esimene vene geopoliitika õpik „Osnovõ geopolitiki“.
Oli üks Natsionaalbolševistliku Partei, Natsionaalbolševistliku Rinde (need on saidil mainitud ühiskondlik-patriootilised organisatsioonid) ja Euraasia Partei loojaid ja juhtfiguure. Üks praeguse Venemaa ideoloogilisi alustalasid. 2005. aastast õigeuskliku telekanali „Spas“ peatoimetaja, iganädalase analüütilise saate „Vehhi“ saatejuht.
Leonid Ivašov. Sõjaväelane, kindralpolkovnik. Aastail 1996 – 2001 Kaitseministeeriumi Rahvusvahelise Sõjalise Koostöö Peavalitsuse ülem. Professor. Geopoliitika Küsimuste Akadeemia president.
Aastail 1976 – 1984 oli N. Liidu kaitseminisrtri Dmitri Ustinovi vanemabi. Alates 1987 Kaitseministeeriumi Asjadevalitsuse ülem, 1992 – 1996 SRÜ Kaitseministrite Nõukogu sekretär, augustist 1999 SRÜ riikide Sõjalise Koostöö Staabi ülem, 2002. aastal rajas Venemaa Sõjalis-Riikliku Liidu (Военно-державный союз России) ja sai selle juhiks, 2006 valiti Vene Rahva Liidu esimeheks.
Maksim Kalašnikov (Vladimir Kutšerenko). Tuntud kirjanik, futuroloog, ajakirjanik, ühiskonnategelane. Üks „Vene Doktriini“ (Русская доктрина) peaautoreid, Dünaamilise Konservatismi Instituudi juhtivekspert.
Vene natsionalistlik agitaator, kaasagse Venemaa kriitik ja nõukogude režiimi ülistaja. Armastab arutlusi teemal, milliseks oleks Stalini Venemaa võinud kujuneda ilma Brežnevi ja Gorbatšovita. Pooldab Venemaa föderaalset impeeriumit, mille koosseisus oleksid Ukraina, osa Valgevenest, Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia.
Mihhail Korovin. Politoloog, ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Geopoliitiliste Ekspertiiside Keskuse direktor, Moskva Riikliku Ülikooli sotsioloogiateaduskonna Konservatiivsete Uuringute Keskuse juhataja asetäitja, Euraasia komitee liige, Rahvusvahelise Euraasia Liikumise juhataja asetäitja, analüütilise portaali „Jevrazia“ peatoimetaja.
Oli 1995. aastal Natsionaalbolševistliku Partei, loomise juures (parteipilet nr 8), oli NBP esimese brigaadi juht, kuulus enne Limonoviga tülliminekut partei poliitnõukokku, lahkus NBP-st koos Dugini ja teiste tema poolehoidjatega 1998. Alates 1999. aastast oli Riigiduuma juhtimisel töötava Geopoliitiliste Ekspertiiside Keskuse ekspert. 2007. aastast telekanali „Spas“ saate „Vehhi“ rubriigi Reaktsija saatejuht. 2003. aastast ajalehe „Jevraziskoe obozrenie“ toimetaja. 2005. aastal pani aluse Euraasia Noorte Liidule ja sai selle juhiks.
Mihhail Leontjev. Ajakirjanik, Pevõi kanali juhtiv poliitika- ja majandusvaatleja, programmi „Odnako“ (kanal ORT) ja samanimelise ajakirja juht. Aastast 2001 Dugini juhitud ühiskondlik-poliitilise liikumise „Jevrazija“ liige, 2002. aastast „Jedinaja Rossija“ partei liige.
Läti kuulutas Leontjevi persona non grataks pärast 2003. aastal Riia televisioonis antud solvavat intervjuud. 2006. aastal keelas Ukraina valitsus tal maa külastamise viieks aastaks pärast seda, kui Leontjev oli esinenud eitavate avaldustega ukraina rahvuse aadressil. 2001. aastast tänaseni juhib Pervõi kanal’i Infosaadete Direktsiooni autorisaadete osakonda.
Natalia Narotšinskaja. Ajaloolane, diplomaat, poliitik ja ühiskonnategelane. Ajaloolise Perspektiivi Fondi direktor. Demokraatia ja Koostöö Euroopa Instituudi president.
Vahemikus 1982 – 1989 töötas N. Liidu diplomaatilises missioonis ÜRO juures. Pärast oli mitme partei, s.h. Deržava liige, võitis tähelepanu nõudes kirikule suuremat rolli ühiskonnas ja toetades Venemaa sõjalisi aktsioone Tšetšeenias 1994 – 1996. NATO laienemise vastasena nimetas Balti riikide järjepidevuse tunnistamist katseks ühendada alliansiga ajaloolisi Venemaa osi. Valiti Riigiduumasse 2003. aastal Rodina partei nimekirjas, oli Duuma Rahvusvaheliste Suhete Komitee asepresident, valiti uuesti saadikuks 2007. Toetab Venemaa järjepidevuse tunnistamist, pidades õigustühisteks bolševike poolt pärast I maailmasõda sõlmitud lepinguid, mis vähendasid impeeriumi territooriumit.
Vladimir Ovtšinski. Kriminoloog, miilitsa kindral-major, Vene Föderatsiooni teeneline jurist, Venemaa Interpoli büroo eksjuht.
1992 – 1995 oli siseministri esimese asetäitja abi, 1995 – 1997 Vene Föderatsiooni siseministri abi, 1997 – 1999 Venemaa Interpoli büroo juht, 2004 – 2011 Konstitutsioonikohtu esimehe nõunik, alates 2004 Riigiduuma Korruptsioonivastase Nõukogu ekspertkomisjoni liige, 2012 siseministri nõunik, siseasjade organite reformi laiendatud töögrupi vastutav sekretär.
Oleg Platonov. Tuntud kirjanik, ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Vene Tsivilisatsiooni Instituudi direktor. „Vene rahva suure entsüklopeedia“ peatoimetaja (ilmunud on 14 köidet), „Vene mõtte klassika raamatuseeria“ vastutav toimetaja (üle 100 köite).
Wikipedia andmetel ultranatsionalist, antisemiit ja holokausti eitaja. „Vene rahva suures entsüklopeedias“ ülistab ta Püha Venemaa tsivilisatsiooni, mida alates 17. sajandist on õõnestanud juudid ja vabamüürlased, kes korraldasid ka revolutsiooni. Ja kuigi Platonov süüdistab bolševikke 87 miljoni inimese tapmises, leiab ta, et Stalin astus esimese sammu Venemaa juudi bolševismist vabastamiseks. Tema sulest pärineb ka kirjutis „Kuidas Venelased ukrainlasteks tehti“.
Vassili Simtšera. Nõukogude ja vene majandusteadlane, statistilise modelleerimise spetsialist. Professor. Majandusteaduste Akadeemia asepresident.
Töötab Euraasia tolliliidu statistikaosakonna ülemana.
Šamil Sultanov. Filosoof, ajaloolane, publitsist, poliitik ja ühiskonnategelane. Strateegiliste uuringute keskuse „Venemaa – islamimaailm“ president.
Sündinud Usbekistanis, 1991- 1993 oli ajalehe „Denj“ toimetuskolleegiumi liige ja erikorrespondent, 1994. aastast sama lehe baasil loodud ajalehe „Zavtra“ kaastoimetaja. 1995. aastal sai Venemaa Rahvaste Liidu Üldrahvaliku Nõukogu liikmeks, oli islamipartei „Taassünd“ liige, 2003 Venemaa Regioonide Partei kaasesimees, Riigiduuma saadik.
Sergei Tšernjahovski. Poliitfilosoof, politoloog, publitsist. Politoloogia Akadeemia tegevliige, professor. Rahvusvahelise Sõltumatu Majandus-Poliitilise Ülikooli presidendi nõunik, sama ülikooli professor. Vene Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi Ühiskondliku Nõukogu liige.
Oli 1990 – 1993 Moskva linna Sverdlovski rajooni nõukogu rahvasaadik, NLKP Moskva linnakomitee liige. Keeldus allumast Jeltsini ukaasile kompartei keelustamise kohta, töötas aktiivselt NLKP Moskva linnakomitees ajal, kui kompartei tegevus oli keelatud. Temale kuuluvad sõnad „Ukraina varemetest võib sündida tugev ja rikas Venemaa.“ Eitab Stalini kuritegusid, nimetades nendest rääkimist müstifikatsiooniks. Samas ei meeldi talle kiriku liiga suur roll ühiskonnas.
Arhimandriit Tihhon (Ševkunov). Tuntud kiriku- ja ühiskonnategelane, režissöör, kirjastaja. Vene Õigeusu Kiriku Kõrgema Kirikunõukogu liige, Sretenski kloostri eestseisja, Sretenski Vaimuliku seminari rektor. Patriarhi Kultuurinõukogu vastutav sekretär. Vene Föderatsiooni Presidendi Kultuuri-ja Kunstinõukogu liige.
Maksim Ševtšenko. Ajakirjanik, Pervõi kanali saatejuht. Aastail 2008 – 2010 oli Vene Föderatsiooni Ühiskondliku Palati liige. Vene Föderatsiooni Presidendi Kodanikuühiskonna ja Inimõiguste Arendamise Nõukogu liige.
Vahemikus 1989 – 1991 töötas ajalehe „Vestnik hristianskoi demokratii“ toimetuses. Ajalehte andis välja Venemaa Kristlik-demokraatlik Liit. 1991 – 1995 õpetas Venemaa ja Lääne-Euroopa ajalugu gümnaasiumis „Radonež-Jasenevo“. Alates 1996 töötas Nezavisimaya Gazeta korrespondendina Afganistanis, Pakistanis, Tšetšeenias, Dagestanis, Jugoslaavias, iisraelis, Palestiinas. Telesaated Судите сами ja В контексте. Putini pooldaja, nn Anti-oranži komitee liige.
Vladislav Šurõgin. Sõjakirjanik, ajalehe „Zavtra“ vaatleja. APN.ru toimetuskolleegiumi liige.
Alates 1991. aastast nädalalehe „Zavtra“ sõjalise osa toimetaja. Vahemikus 1991 – 2003 viibis üle kahekümne korra konfliktipiirkondades Karabahhias, Lõuna-Osseetias, Dnestri-Äärses Vabariigis, Abhaasias, Tadžikistanis, Serbias, Tšetšeenias, Iraagis. Oktoobris 1993 kaitses Ülemnõukogu hoonet Jeltsini käsul toimunud rünnakute eest, sõdis vabatahtlikuna Serbias ja Transnistrias, sai kolm korda haavata. Aastast 2000 ajalehe „Zavtra“ peatoimetaja asetäitja. Natsionaal-bolševistliku partei liige aastast 2002. Alates 2012 kanali DenjTV sõjasaate „Komandanditund“ saatejuht.
Selline seltskond. Osa venekeelseid asutuste ja ametite nimesid on kindlasti valesti tõlgitud, aga proovi sa kursis olla kogu sealse bürokraatiaga. Venemaal on ikka au sees peetud pikki ja keerulisi nimesid ja raskesti dešifreeritavaid lühendeid.
esmaspäev, 25. august 2014
Vihmase päeva etüüdid
I
Taevas võeti ära
värvid segati kokku
hall laev seilab
vihmapurjede all
II
Kipper vihm
kus on su süüdvester
pikad juuksenired
varjavad vaate
III
Sadu saab kätte
kõiki meid mõõdetakse
ühe ja sama veega
mille miljardis tilgas
peegeldub sama palju
kordumatuid maailmu
milleks mulle kaotatud
tähised kaugused
püüan huultega nina pealt
langevaid piisku
Taevas võeti ära
värvid segati kokku
hall laev seilab
vihmapurjede all
II
Kipper vihm
kus on su süüdvester
pikad juuksenired
varjavad vaate
III
Sadu saab kätte
kõiki meid mõõdetakse
ühe ja sama veega
mille miljardis tilgas
peegeldub sama palju
kordumatuid maailmu
milleks mulle kaotatud
tähised kaugused
püüan huultega nina pealt
langevaid piisku
kolmapäev, 6. august 2014
Kuuma päeva etüüdid
I
Olen ettevaatlik
hiilin varjulaikusid pidi
aga ristmikul püüab
päike mind kinni
mis see nüüd on
lähenev auto väreleb
nagu kõrbeviirastus
jalad vajuvad teesse
ah mulla Nasreddin
laena nüüd oma eeslit
keda ma kuulen karjumas
teisel pool maja
II
Sulan asfaldipannile
tüdrukute kerged jalad
astuvad üle
jutukatked naer
kleitide vaikne sahin
see pole tuul
see on tervitus paradiisist
kuumast kui põrgu
III
Hommiku pool kuulsin
vaidlesid keerubid
selle mehe jätame
tulemõõgale ütles üks
panen ise jala
tema haigele kaelale
kõneles teine
imelik – mõtlesin mina
mitte ei mäleta
kuidas sattusin kõndima
elupuu teele
Olen ettevaatlik
hiilin varjulaikusid pidi
aga ristmikul püüab
päike mind kinni
mis see nüüd on
lähenev auto väreleb
nagu kõrbeviirastus
jalad vajuvad teesse
ah mulla Nasreddin
laena nüüd oma eeslit
keda ma kuulen karjumas
teisel pool maja
II
Sulan asfaldipannile
tüdrukute kerged jalad
astuvad üle
jutukatked naer
kleitide vaikne sahin
see pole tuul
see on tervitus paradiisist
kuumast kui põrgu
III
Hommiku pool kuulsin
vaidlesid keerubid
selle mehe jätame
tulemõõgale ütles üks
panen ise jala
tema haigele kaelale
kõneles teine
imelik – mõtlesin mina
mitte ei mäleta
kuidas sattusin kõndima
elupuu teele
teisipäev, 5. august 2014
Kihnuskäik
29. juuli ennelõunal sõitsime kolmekesi Kamsult Pärnu poole kindla plaaniga veel samal päeval Kihnu purjetada. Ilm oli üsna kuum, tuul nõrk. Prognoosid, milliseid ka ei uurinud, lubasid maksimaalseks puhangute kiiruseks 5 - 6 meetrit sekundis. Pärnus varusime enne sadamasse sõitmist provianti, see võttis veidi aega. Nii juhtuski, et hakkasime laeva mereklaariks sättima alles kolme paiku. Enne imetlesime sadamas seisvat hollandi alust Stamper Shock.
Et tuul tundus endiselt leebe, otsustasin valmis seada suure genua, millega pärast Vassilissa Soomest toomist purjetanud polegi. Liikuma saime 15.26, kui treenerite juhendusel krüssas mere poole päris mitu Rs Fevat. Püüdsime neid mitte takistada. Enne muulide vahelt välja jõudmist üllatas üsna kõrge laine. Imelik – tuult ju ei lubatud. Hiljem sadama ilmajaama tuuleinfot uurides selgus, et siis oli puhangute kiirus juba 8 m/s, suund üsna SW. Hakkasime krüssama, algul kursil 263 – 267 (tõeline), siis 152 – 165. Tegime endi meelest üsna head sõitu, nii 5 – 6,3 sõlme. Tuul muudkui tõusis ja umbes kaks tundi ja nelikümmend viis minutit peale sadamast lahkumist leidsime, et on viimane aeg eespuri väiksema vastu vahetada. Meie üsna kogenematu meeskond sai selle ülesandega kenasti hakkama, pärast tegime kursil 266 ikkagi kohati oma 6 sõlme. Laine käis päris kõrgelt, tuul kandis veepritsmed vihinal mööda. Kell kuus näitas sadama ilmajaam tuule kiiruseks kuni 11,5 m/s, merel oli see kindlasti suurem. Usu siis prognoose. Paari paudiga õnnestus sõita kuni Kakra sääre otsani. Sinna jõudes oli juba päris pime. Pöörasime sadama suunas, õnneks hakkasid varsti paistma nii teljepoi kui sellest maa pool oleva rohelise lateraali tuled. Panime mootori käima ja tuksusime kenasti sadamasse. GPS näitab saabumise ajaks 22.45, ise taipasime kella vaadata nii üheteistkümne ajal. Otse suure kai ääres seisis Jenny Kruse, meist vasakul ja paremal kaks suuremat soome jahti. Loomulikult oli kodus ka Liisi. Teekonna pikkuseks kujunes 30,1 miili, keskmiseks kiiruseks 4,1 sõlme, teel olime 7 tundi ja 15 minutit.
Järgmine päev kujunes üsna tuulevaikseks ja kuumaks. Rentisime sadamast jalgrattad, sõitsime esimese hooga kuhugi Rock City taha randa, kus madalast veest hoolimata ujumas käisime. Pärast sõitsime Kurasele, võtsime mõned jahedad õlled. Edasi Kihnu muuseum ja kirik, siis tiir Linakülla ja uuesti Kurase kohvikusse, seekord sööma.
Kella viieks viisime rattad tagasi, pärast jalutasime lappajate ja väikeste traalide juurest Rock City manu. Mulle pakkus asi huvi seetõttu, et olin 1971. aastal seal paar-kolm ööd maganud. Isa, kes töötas sadamate ehitusel, võttis meid suvel sageli kaasa ja tol aastal saadeti ta Ruhnu sadamat taastama. Sõitsime mingi imetillukese praamiga, kuhu mahtusid vaid kallur ja kraana, Pärnust välja, kuid olime tugeva tuule ja lõrge laine tõttu sunnitud Kihnust varju otsima. Rock City suur maja nägi välja enam-vähem nii, nagu vanasti (kui õigesti mäletan), kõrts aga haises kuuma ilma tõttu jubedalt. Jõime terrassil mõned õlled ja astusime edasi Kakra siäre poole. Metsa veeres seisid telgid, ent rand oli mõnusalt tühi. Veetsime seal aega kuni loojanguni.
Oli teada, et 31. juuli kujuneb tuuliseks. Nii oligi, juba hommikul ulus tuul taglases, kella üheteistkümnest hakkasid lääne poolt pilved üles tulema. Kuigi olime tahtnud Ruhnu edasi purjetada, puhus üha tugevnev tuul merelemineku mõtted peast. Isegi rattaga ei tahtnud sõita. Mare parandas käepäraste vahenditega ära väikese genua tagaliigi lahti hargnenud õmbluse, siis hakkasime kõmpima saare lõunatipu poole. Paraku ei jõudnud me kaugemale Lohu poest, kui kõuekõmin ja kiiresti üles kerkiv tume pilv andsid märku, et targem oleks varju otsida Kuraselt. Vaevalt jõudsime sinna, kui taeva luugid lahti tehti ja tuul täie rinnaga puhuma hakkas, nii et vesi katuste kohal lausa tuiskas. Sadas nii kõvasti, et polnud võimalik varjualusest majjagi joosta. Nii istusime vihma lõpuni õues, pärast läksime kohvikusse kalasuppi sööma. Õhtul molutasin laevas ja rüüpasin õlut, Mare ja Mikk käisid poest leiba toomas. Kai pealt ostsime ahjusooje suitsuahvenaid.
1. augusti hommik oli jälle vaiksem. Sõime kõhud täis ja hakkasime tagasi purjetama. Ruhnu jaoks kahjuks seekord aega enam ei jätkunud, juba homme pidin olema Seto kuningriigis. Õhtul vaatasime kaarti ja otsustasime, et võtame kohe teljepoi tagant kursi 40,5 (kompass), et jõuda kusagil ida pool Tammepakku laevateele, ent selgus, et sel kursil puhus nüüd tuul otse tagant. Seega tegime ikka saki Kakra otsa juurde, ent saime korralikult purjetada. Kihnu väina laevateel liikusime päris jõudsalt Pärnu laheni. Tuult võis olla nii 6 – 8 m/s, kuid laine poolpõiki ahtrist ja kiirus hea. Kihnus sadamast väljusime 9.15, kell 14.45 panime otsad kodusadamas kinni. Tagasitee pikkuseks kujunes 25,4 miili, keskmiseks kiiruseks 4,4 sõlme.
Õhtuk koju jõudes avastasime, et tuul oli murdnud ühe suure kase ladva ja pirnipuu keskmise haru.
Et tuul tundus endiselt leebe, otsustasin valmis seada suure genua, millega pärast Vassilissa Soomest toomist purjetanud polegi. Liikuma saime 15.26, kui treenerite juhendusel krüssas mere poole päris mitu Rs Fevat. Püüdsime neid mitte takistada. Enne muulide vahelt välja jõudmist üllatas üsna kõrge laine. Imelik – tuult ju ei lubatud. Hiljem sadama ilmajaama tuuleinfot uurides selgus, et siis oli puhangute kiirus juba 8 m/s, suund üsna SW. Hakkasime krüssama, algul kursil 263 – 267 (tõeline), siis 152 – 165. Tegime endi meelest üsna head sõitu, nii 5 – 6,3 sõlme. Tuul muudkui tõusis ja umbes kaks tundi ja nelikümmend viis minutit peale sadamast lahkumist leidsime, et on viimane aeg eespuri väiksema vastu vahetada. Meie üsna kogenematu meeskond sai selle ülesandega kenasti hakkama, pärast tegime kursil 266 ikkagi kohati oma 6 sõlme. Laine käis päris kõrgelt, tuul kandis veepritsmed vihinal mööda. Kell kuus näitas sadama ilmajaam tuule kiiruseks kuni 11,5 m/s, merel oli see kindlasti suurem. Usu siis prognoose. Paari paudiga õnnestus sõita kuni Kakra sääre otsani. Sinna jõudes oli juba päris pime. Pöörasime sadama suunas, õnneks hakkasid varsti paistma nii teljepoi kui sellest maa pool oleva rohelise lateraali tuled. Panime mootori käima ja tuksusime kenasti sadamasse. GPS näitab saabumise ajaks 22.45, ise taipasime kella vaadata nii üheteistkümne ajal. Otse suure kai ääres seisis Jenny Kruse, meist vasakul ja paremal kaks suuremat soome jahti. Loomulikult oli kodus ka Liisi. Teekonna pikkuseks kujunes 30,1 miili, keskmiseks kiiruseks 4,1 sõlme, teel olime 7 tundi ja 15 minutit.
Järgmine päev kujunes üsna tuulevaikseks ja kuumaks. Rentisime sadamast jalgrattad, sõitsime esimese hooga kuhugi Rock City taha randa, kus madalast veest hoolimata ujumas käisime. Pärast sõitsime Kurasele, võtsime mõned jahedad õlled. Edasi Kihnu muuseum ja kirik, siis tiir Linakülla ja uuesti Kurase kohvikusse, seekord sööma.
Kella viieks viisime rattad tagasi, pärast jalutasime lappajate ja väikeste traalide juurest Rock City manu. Mulle pakkus asi huvi seetõttu, et olin 1971. aastal seal paar-kolm ööd maganud. Isa, kes töötas sadamate ehitusel, võttis meid suvel sageli kaasa ja tol aastal saadeti ta Ruhnu sadamat taastama. Sõitsime mingi imetillukese praamiga, kuhu mahtusid vaid kallur ja kraana, Pärnust välja, kuid olime tugeva tuule ja lõrge laine tõttu sunnitud Kihnust varju otsima. Rock City suur maja nägi välja enam-vähem nii, nagu vanasti (kui õigesti mäletan), kõrts aga haises kuuma ilma tõttu jubedalt. Jõime terrassil mõned õlled ja astusime edasi Kakra siäre poole. Metsa veeres seisid telgid, ent rand oli mõnusalt tühi. Veetsime seal aega kuni loojanguni.
Oli teada, et 31. juuli kujuneb tuuliseks. Nii oligi, juba hommikul ulus tuul taglases, kella üheteistkümnest hakkasid lääne poolt pilved üles tulema. Kuigi olime tahtnud Ruhnu edasi purjetada, puhus üha tugevnev tuul merelemineku mõtted peast. Isegi rattaga ei tahtnud sõita. Mare parandas käepäraste vahenditega ära väikese genua tagaliigi lahti hargnenud õmbluse, siis hakkasime kõmpima saare lõunatipu poole. Paraku ei jõudnud me kaugemale Lohu poest, kui kõuekõmin ja kiiresti üles kerkiv tume pilv andsid märku, et targem oleks varju otsida Kuraselt. Vaevalt jõudsime sinna, kui taeva luugid lahti tehti ja tuul täie rinnaga puhuma hakkas, nii et vesi katuste kohal lausa tuiskas. Sadas nii kõvasti, et polnud võimalik varjualusest majjagi joosta. Nii istusime vihma lõpuni õues, pärast läksime kohvikusse kalasuppi sööma. Õhtul molutasin laevas ja rüüpasin õlut, Mare ja Mikk käisid poest leiba toomas. Kai pealt ostsime ahjusooje suitsuahvenaid.
1. augusti hommik oli jälle vaiksem. Sõime kõhud täis ja hakkasime tagasi purjetama. Ruhnu jaoks kahjuks seekord aega enam ei jätkunud, juba homme pidin olema Seto kuningriigis. Õhtul vaatasime kaarti ja otsustasime, et võtame kohe teljepoi tagant kursi 40,5 (kompass), et jõuda kusagil ida pool Tammepakku laevateele, ent selgus, et sel kursil puhus nüüd tuul otse tagant. Seega tegime ikka saki Kakra otsa juurde, ent saime korralikult purjetada. Kihnu väina laevateel liikusime päris jõudsalt Pärnu laheni. Tuult võis olla nii 6 – 8 m/s, kuid laine poolpõiki ahtrist ja kiirus hea. Kihnus sadamast väljusime 9.15, kell 14.45 panime otsad kodusadamas kinni. Tagasitee pikkuseks kujunes 25,4 miili, keskmiseks kiiruseks 4,4 sõlme.
Õhtuk koju jõudes avastasime, et tuul oli murdnud ühe suure kase ladva ja pirnipuu keskmise haru.
kolmapäev, 18. juuni 2014
Klaaskatuse etüüdid
I
Tüdruk peseb klaaskatust
otse mu tööruumi
akna kohal
milleks ja kuhu
eksitab mõtteid
tema paljastuv selg
üksik jalg
kiiresti liikuva pilve taustal
ma ei saa jätta
vaatamata kuidas
kontuurid hakkavad paistma
läbi selgeks muutuva klaasi
kuidas taevas otsekui
läheneb üha
seejärel hakkab äkki
sadama lund
II
Puhtale klaasile piserdab vihma
tume taevas piiskade taga
ei saagi öelda kui tasa
täna astuvad su jalad
ja suvepilvedest
ei sobi mõelda
mis sest et jaanipäevani
ei ole jäänud nädalatki
ma ootan millal
sadu läheb katki
ja loojang õitseb
kõigi kojuminejate kohal
Tüdruk peseb klaaskatust
otse mu tööruumi
akna kohal
milleks ja kuhu
eksitab mõtteid
tema paljastuv selg
üksik jalg
kiiresti liikuva pilve taustal
ma ei saa jätta
vaatamata kuidas
kontuurid hakkavad paistma
läbi selgeks muutuva klaasi
kuidas taevas otsekui
läheneb üha
seejärel hakkab äkki
sadama lund
II
Puhtale klaasile piserdab vihma
tume taevas piiskade taga
ei saagi öelda kui tasa
täna astuvad su jalad
ja suvepilvedest
ei sobi mõelda
mis sest et jaanipäevani
ei ole jäänud nädalatki
ma ootan millal
sadu läheb katki
ja loojang õitseb
kõigi kojuminejate kohal
teisipäev, 17. juuni 2014
Vassilissa sai ahtrilipu.
Laupäeval, 14. juunil jõudsime sadamasse umbes poole ühe paiku. Üsna varsti kerkis loode poolt taevasse tume pilv ja tuul hakkas tõusma. Vihma tuli ka. Kohe vilistas taglases ja Pärnu sadama ilmajaam näitas puhangute kiiruseks 12 m/s, suund NW - NNW. Et olime kolmekesi - Mare, Lee ja mina - siis otsustasime mereleminekust loobuda. Aga Vassilissa sai endale sadamapoest ostetud ahtrilipu.
Pärast jalutasime muulile ja vaatasime võistluselt naasvaid paate, mis jahtklubi poole krüssasid. Minu jaoks olid need RS Feva, 29er ja F18 üsna tundmatud paadiklassid. Õhtu saatsime mööda linnas jalutades.
Ööbisime laevas, vesi lobistas päris valjuhäälselt parda taga. Hommikulgi vilistas tuul taglases, kuid taevas olid juba sõbralikumad pilved. Lootsime enne noori purjetajaid merele saada, kuid ei jõudnud. Lasime neil siis ees ära minna ja liikusime järele. Merel avastasin, et mul tuleb veel tublisti allatuult sõitmist harjutada. Tuul oli paras, kuid puhanguline, sõitsime võrke vältides Liu nina poole. Algul oli mõte teha tiir ümber Sorgu, aga vaatasin, et see võtab liiga kaua aega. Õhtuks tahtsime kõik koju jõuda. pöörasime siis otsa ringi ja krüssasime tagasi. Teekonna pikkuseks saime 20,3 Nm (37,6 km), aega kulutasime ca viis tundi, seega keskmine kiirus umbes 4,1 sõlme. Vähevõitu, aga kaotasime kiiruses just allatuult sõites. Krüssates saime parimal juhul liikuma 6,4 sõlmega (ehk 11,8 km/h). Muuseas märkasime üsna viimasel hetkel paari halvasti tähistatud kalavõrku. Lainetaval merel ei paista väike plastist ujuk kuigi kaugele. Lipud peaksid alati korralikult küljes olema.
Pärast jalutasime muulile ja vaatasime võistluselt naasvaid paate, mis jahtklubi poole krüssasid. Minu jaoks olid need RS Feva, 29er ja F18 üsna tundmatud paadiklassid. Õhtu saatsime mööda linnas jalutades.
Ööbisime laevas, vesi lobistas päris valjuhäälselt parda taga. Hommikulgi vilistas tuul taglases, kuid taevas olid juba sõbralikumad pilved. Lootsime enne noori purjetajaid merele saada, kuid ei jõudnud. Lasime neil siis ees ära minna ja liikusime järele. Merel avastasin, et mul tuleb veel tublisti allatuult sõitmist harjutada. Tuul oli paras, kuid puhanguline, sõitsime võrke vältides Liu nina poole. Algul oli mõte teha tiir ümber Sorgu, aga vaatasin, et see võtab liiga kaua aega. Õhtuks tahtsime kõik koju jõuda. pöörasime siis otsa ringi ja krüssasime tagasi. Teekonna pikkuseks saime 20,3 Nm (37,6 km), aega kulutasime ca viis tundi, seega keskmine kiirus umbes 4,1 sõlme. Vähevõitu, aga kaotasime kiiruses just allatuult sõites. Krüssates saime parimal juhul liikuma 6,4 sõlmega (ehk 11,8 km/h). Muuseas märkasime üsna viimasel hetkel paari halvasti tähistatud kalavõrku. Lainetaval merel ei paista väike plastist ujuk kuigi kaugele. Lipud peaksid alati korralikult küljes olema.
Tellimine:
Postitused (Atom)