Pühapäev, 29. november 2009

Veel üks vihmane päev

Mõtlesin, et käin täna peale kassidele söögi ostmist kusagil, kuhu varem pole sattunud. Ilm tundus hommikul ka päris talutav. Sõitsin siis Põlva teed mööda, sest mulle oli meelde jäänud üks kõrgem koht Sirvaku kandis. Selline lauge küngas, ja Tartu poole sõites on isegi maanteelt hea vaade. Parkisin auto tee veerde ja hakkasin mööda põldu astuma. Maa oli vett täis kui käsn. Vaevalt sada sammu teest vedeles kõrgema rohu piiril metskitse korjus, tagaosa ära söödud. Üleval puude taustal paistis nagu valge rist. Ja oligi metallist rist ilma ühegi kirjata. Tegin pilti. Siis tuli puude vahelt välja suur valge koer ja jäi haukudes seisma. Koera kannul ilmus nähtavale mees, kes muidugi ütles, et ega koer mulle midagi ei tee. Ma ei kartnudki, küsisin hoopis, et mis rist see on. "See on üks slaavlastele pandud rist, kohalik võim vist lasi teha. Siin olid vanasti lahingud," oskas mees öelda. Ja küsinud veel, kas pildistan siin asja pärast või niisama oma lõbuks, läks ta koos koeraga edasi. Tegin veel mõne pildi maastikust. Juba tibutaski vihma. Siis suundusin vaatama triangulatsioonitorni. Kuigi torn oli metallist, oli üles viiv redel üsna kahtlaselt ripakil ja ma ei hakanud ronimist proovima. Astusin üle porise põllu tagasi auto juurde.



Järgmise peatuse tegin Küti järve ääres, millest sageli mööda sõidan. Nüüd sadas juba üsna korralikult. Pildistasin järve ja sealsamas tee ääres olevat mälestuskivi 1944. aastal langenud 287 vallooni vabatahtlikule võitlejale.




Koju jõudes oli ilm selline, et ei kutsunud enam õue. Tegin siis toas kassidest mõned pildid. Sellel fotol on Tema Kõutslik Kõrgus Võrukael I, kes sai augustis kaheseks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar