Hommik oli karge (-15), puud jälle härmas.
Kaesin välja ja mõtlesin, kas miski kevade lähenemist ka meenutab.
Jääpurikad muidugi! Neid kasvas mitmel pool.
Sauna ees oli eriti ilus purikakardin.
Ja linnud häälitsesid kevadiselt.
Ja päeva jooksul nägin mitut rebast.
Ja lumi kandis! Mõnes üksikus kohas sisse vajudes võis kõndida üle põllu.
Ja vaadata, mida rebane oli kõrte vahel asjandanud.
Kõikjal endiselt talvine ilu.
Aga lõuna paiku ujusid kohale õrnad pilved ning maastik omandas uue ilme.
Peaaegu rahvusvärvid. Ja ees rebaste laid.
Väsinud lumemees jälgis pilvede liikumist.
Aga Vooremäe taga oli ikka talv.
Ja metsas olid loomad inimeste teid kasutanud.
Ent siiski tundus metsaalune kuidagi kevadiselt helkivat.
Ja lume all magas suur hulk tulevast soojust.
Ja puuladvad mängisid juba pilvedega.
Ja lumerahvas oli juba teeveerde rivistunud, kotid seljas.
Kuid oli ka neid, kes enam ei oodanud kevadet.
Aga mina ootasin, otse siinsamas, teeveeres.
Mis siis, et päike vajus muudkui allapoole.
Kõrred aga marssisid lääne poole.
Ja siis tuli õhtu ja süttisid tuled.
Ja taevas oli peaaegu üleni pilvedega kattunud.
Kuid enne minekut värvis päike sinised pilved oma maitse kohaselt kirjuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar