Lumi sulab silmnähtavalt. Mõnikord isegi tundub, et sulamist saadab nagu vaikne õllevahu kahina moodi hääl. Kõiksugused rändlinnud on kohal. Hommikul linna sõites nägin Aardla küla lähedal põllul sookureparve. Õhtul märkasin sealsamas lähedal Suurekivi kandis pesal kahte toonekurge. Kevad on pöördumatu ja lõpeb suvega.
Lume alt tuleb nähtavale igasuguseid asju. Selle kärjetüki on keegi välja sikutanud sealsamas kõrval kasvava õõnsa kase tüvest.
Äsja lumest vabanenud märtsikellukesed on stardivalmis.
Selline lume all moodustunud seeneniidistik kahjustab aga muru.
Kaks päeva tagasi nägid need põllud hoopis teisiti välja. Nüüd tiirutavad lompide kohal kiivitajad ja hüüavad: "Veel üks! Veel üks!"
Vesi voolab madalamaid kohti otsides otse üle põllu.
Suurtes lompides peegeldub kevadine taevas.
Kraavid on muutunud kärestikulisteks ojadeks, mille kohin kostab õuegi.
Väljad vabanevad lumekattest, kõrred ja oksad loovad huvitavaid graafilisi maastikke.
Villemi oja suunas kihutav vesi paistab peaaegu kuldne. Villemi oja suubub Mõra jõkke, see omakorda Emajõkke. Huvitav, kui mitme tunni pärast jõuab pildil olnud vesi Emajõkke?
Kohati üritab jää vete voolule tamme ette ehitada. Asjatu vaev.
Voolavate vete ääres. Oleks siin oruke, võiks järve paisutada.
Nii ta läheb, detsembrist saadik maas püsinud lumi. Head teed!
Paari nädala pärast võivad kraaviperved juba rohetada. Põhjamaine kevad astub kiirel sammul.
Nähtud rändlindude loetellu lendasid kaagutades lisaks haned.
Varjulisemates kohtades valitseb veel lumi. Mitte kauaks. Sinitaevas võiks ennast õhtuti ka rohkem näidata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar