Augustiöö õpilane

Augustiöö pikad märjad juuksed
riivavad õrnalt mu silmalauge
nüüd juba oskangi vaadata
pimedusse ta jälgedes
nüüd juba oskangi kuulata
vihma sabinat kaselehtedel
avatud akna taga
terve eluaeg tajumist
viimaks mõjule pääseb

olen su usinaim järgija
jahe vihmane pimedus
pese mu kontidest välja
lõunamaa päevade lõõsk
loputa turjalt rännaku higi
kosuta hinge
küpsete lõhnade tuules
kuid ära kustuta
sisimas hõõguvat tuld

hilissuvi su niiskesse embusse
olen ma naasnud
kuumadest päevadest puhkama
iga kord üha suurema himuga
viimaks ehk aimama hakkan
enese tõenäolist loomust
olla su õpilaseks
päevade lõpuni