Metsviinapuu ei punasta veel palet
ta usub suve häbematut valet
et sügisel ei ole külmi näppe
mis teevad talle härmatisetäppe
veel ritsik rõõmsalt oma koibi nühib
ent peagi jahe vihm ta lehelt pühib
ka luuletaja naudib mängu ilu
kuu paistab läbi kitsa pilvepilu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar